Hakkame lõpetama

            Sihuke lugu siis, et täna on siin olla justkui viimane päev. Homme pärastlõunal lendaks Etioopiasse ja sealt edasi Euroopasse seiklema. Kui kõik läheb plaanipäraselt olen pärast 34 tundi reisimist kodust. Väga ei tõmba see pikk reiseldamine. Võiks miskine telepordimasin olla või midagi.

            Igastahes, praegu on üsna kiired mässamised kontoris, ei saa ennast lõdvakski lasta ja ka viimane päev möödub siin kuuris. Teeb natukene meele mõrudaks, aga samas, ma pole ju mingi turist?

            Siiski, mõtted on juba nii mujal, et keskendumine tööle edeneb ülivaevaliselt ja seetõttu mõtlesingi, et teeks väikse ajurünnaku tabeli asjadest, mida ma siit igatsema hakkan ja mida praegu kodust igatsen.

            Muidugi, enne ka aitäh kõigile, kes selle seikluse võimalikuks tegid, kes toetasid ja kes mind siia suunas ;). Aitäh ka Nortalile suurepärase sülearvuti eest, ilma milleta kogu töö keskkonnaklubide käsiraamatu ja blogi kallal olnuks pea võimatu.

Siinolemise plussid	Kodusolemise plussid
Ma ei pea mõtlema iga päev, mis söön. Vähemasti tööpäeviti on lõuna- ja õhtusöök paigas. Ma ei pea ise midagi valmistamagi.	Saan ise otsustada, mida söön, vastavalt oma maitsemeelele meisterdada.
Nii head puuviljad ja kala.	Nii head piimasaadused, maiustused, kodumaised söögid-joogid
Vinge ja eksootiline vihmamets	Kodune metsatukk majataga
Palju põnevaid loomi, peamiselt putukaid	Öösel pealambivalguses vetsu kooserdades, ei ole oht häda ja ehmatuse koosmõjul püksi lasta, kui loputuskasti peal kämblasuurune prussaka ja sääse ristsugutis vastu vahib.
Toas kogu aeg elu käbi, pole igav.	Toidupalasid ei ründa kogu aeg sipelgad, hiired ja muud varganäod.
Huvitavad inimesed, kellega taksos kaassõitja istet jagada ning juttu puhuda.	Mõnus öise bussiga üksinda tagaistmel koju loksuda
Mt. Cameroon, mis ennast aeg-ajalt ülivägevalt ilmutab	Emajõgi oma võimsas rahus
Värske mägine õhk	Taksod ei ründa oma heitgaasidega, mis on mitmekordselt vastikud tänu igasugu solgile, mis paaki topitakse
Vähe sotsiaalseid kohustusi	Kunagi pole igav
Aeglane internet võõrutab interneti-sõltuvusest	KIIRE INTERNET
Üsna odav elu	Kindel sissetulek palga näol
Saab igast kauba hinna üle vaielda ja vähemaks rääkida	Asjadel on kindel hind, tead palju miski maksma peaks ja ei saa eriti petta
Elu täis tänavad, kus alati miskit toimub	Kõnniteed!
Mägilinn, mis jalakäijat eriti hästi vormis hoiab	Mõnus, (suht) sile maa
Üleüldine eksootika, mis kaasneb võõras ja kauges riigis elamisega	Turvatunne, meditsiinisüsteem, politsei jms
Mõnus, möödahiilimatu hommikune külmavee karastus	Kuum dušš
	Perekond on lähedal

Buea

Lastekodudes otsad koos

            Tasapisi hakkab see trall siin läbi saama. Eelmine nädalavahetus käisime justkui viimaseid kordi lastekodudes. Nagu varasemalt öeldud, siis mingit erilist õppetegevust seekord plaanis polnud.

            Valmistasime lihtsalt ette väikse aarete jahi ja aardeks ostsime pulgakomme, mandariine, küpsiseid ja limpsi. Seekord tuli meiega kaasa ka Deborah, üks üliõpilane USA-st, kes professor Nicki juhatusel mingit värki õpib. Nick palus, et me võimalusel leiaks Deborah’le tegevust. Tüdruk tundis huvi lastega töötamise vastu. Nick arvas, et ta võiks jätkata keskkonnaklubidega lastekodudes, et anda tema tegevusele mingisugune sisu. Olime nõus ja võtsime ta siis prooviks kaasa, et ta saaks aimu, kuidas asjad on ning mingisuguse kontakti lastega.

            Laupäeva hommikul vallutasime kõige pealt Roots4Kidsi. Deborah’le oli kõik uus ja huvitav, kohe alguses päris ta minult, kuidas siin lapsendamissüsteem toimub. Andestust, aga minu jaoks tundus olukord nii totter (ja ka küllalt klišeeline), et mul kohe arvamus langes temast. Deborah muidugi jätkas kiitmist, kui ilusad ja armsad need lapsed ikka siin on. Neil pole mitte midagi (eh?) ja nad on ikka nii rõõmsad. Nad on nii tugevad lapsed, oh kui raske neil on. Jne jne jne. Minu diplomaatiline külg oskas talle ainult vastu mhmh-itada ja suurt midagi ma kommenteerima ei hakanud. Juba varem ta oli öelnud, et selle lastekoduga ta töötama ei tahaks hakata, sest siin liiga palju lapsi (17 – kui juulis alustasime, oli 14).

            Noh, okei, see selleks, tegime omad asjad ära. Lastel oli lõbu laialt ja jaht oli edukas. Said oma nänni kätte. Üllatavalt koomiline oli, kui mõni noorem, kes polnud varem gaseeritud limpsi proovinud, mullide tõttu kõvasti nina krimpsutas. Saime kõik naerda. Ja meie Sarah’ga väiksed kõhklused, kas limps oli just parim idee. Lõpuks tuli meelde lastele öelda ka, et see on meie viimane kord seal olla (nooh, tegelt eelmine kord juba ütlesime, et järgmine on viimane). Lapsed jätsid kenasti hüvasti, polnud eriti traagiline see lahkumine, kallid siin, paitused seal. Vahva. Deborah muidugi vesistas kõvasti. Mul oli imelik. Vist tal ka.

Aaretejaht vihmasajust hoolimata. Esiplaanil Ada

            Tegime kärme lõuna Keller’is, ja suund Bokwongosse MountainKids’i külla. Hops, õues varem peitsime vihjed aaretejahile ära ning astusime sisse. Lapsed just olid lõpetamas oma koolitöid eraõpetajaga – tore viiekümnendates aastates laia naeratusega mehike. Kiikasin siis kah nende vihikuid. 11aastane Cynthia õppis ajaloos Vana-Egiptuse kohta, ümberkaudsete maade kultuuride jms säärasest. Geograafias aga lisaks Kameruni paiknemisele ka tähtsaimad ettevõtted Kamerunis (kelle käes on elektritootmine jne). Huvitav.

Aaretejahi küsimustele vastuseid nuputamas

            Tegime siis oma aaretejahti, kõik läks kenasti. Sõime küpsiseid ja mandariine. Aga kui lastele meelde tuletasime, et see nüüd siis viimane kord, oli tore meeleolu nagu peoga pühitud. Lapsed muutusid kohutavalt tõsisteks. Püüdsime paari mänguga neil tuju tõsta, aga üsna edutult. Kui lahkusime, tulid nad lehvitama, aga jälle hirmus tõsiste nägudega. Õnneks, kui pilti tegin, suutsin mõnda naeratama veenda.

Pika veenmise peale sai mõne naeratuse kah! Zürii tõstab esile Alfredi (vasakult esimene)

            Minema kõndides oli päris tühi tunne. Ei tea, kas sellest, et siin vähem lapsi (7) kui teises lastekodus ja tänu sellele saime lähedasemaks või seetõttu, et siin lapsed nõnda nukrad olid, kui ära läksime. Ei olnud eriti lahe...

Kärme vahepala

            Mõned-mitmed päev tagasi lõpetasin kontoris suhteliselt hilja, sedasi, et päike juba tükk aega tagasi loojunud oli. Mis sääl ikka, taksorahast oli natsa kahju nii et otsustasin kondimootori kasuks. Siinsamas lähedal on endine linnavalitsuse maja (või mingisuguste sarnaste ülesannetega asutus), kus siis nüüd vist ikkagi omavalitsuslikke toiminugid peetakse, aga enam päris mitte neidsamu, mis varem, sest uus maja on veits all pool linnas.

            Igaljuhul, see selleks. Tegin siis minekut nimetatud hoonest mööda, omad tähtsad asjad mõtetes, kui mingi hetk avastasin, et olen käratseva rahvamassi sees. Mis kurat? Aga ma seda väga oluliseks ka ei pidanud, tuiasin üsna ülbelt lihtsalt rahva ja politseinike vahelt tähtsa näoga läbi. Mingi kammaijaa seal oli, aga ega ma eriti sügavamat tähelepanu asjale ikkagi ei pööranud.

            Kuni nüüd, mõni aeg tagasi juhuslikult taksoga sõites kuulen raadiost, et linnavalitsus oli seitsmelt linna siseneda üritanud, kuid paberiteta mootorratturilt sõiduvahendid konfiskeerinud ja vana linnavalitsusemaja juurde hoiule toonud. Ratturitele see aga oli vist asi veits vastumeelne, kogusid rahva kokku ja läksid motikaid tagasi nõudma. Asi päädis suuremat sorti lööminguga (kus tappa said nii suvamatsid, ratturid, ametnikud kui ka politseinikud). Kui ma takkajärgi mõtlesin, siis olid jah mingid tsiklid veoki kastis.

            Need vist ongi need rahvakogunemised, mille eest välisministeerium oma kodulehel hoiatab :) 

Söömine vol 2

            Viimasest korrast, kui söögi kohta kirjutasin on möödas omajagu aega ja päris palju vett merre jooksnud. Söömiseks on mul nüüd uus süsteem! Ja ma olen täitsa rahul.

Nimelt, hommikuti närin saia, mida kaunistab mõnus kiht šokolaadikreem. Too möks on päris kallis, aga säilib toas hästi, maitseb hästi ja on lihtsasti manipuleeritav. Saia jaoks pidin ostma plastikust totsku, sest muidu pistsid hiired öösiti hirmsa lärmi saaatel pool saiast pintslisse ja igal hommikul saia ostma töllata kah enam ei viitsi. Eriti kui vahepeal hommikuti kõvasti vihma sajab (ja vihma siin pigem sajab kui ei saja). Kõrvale joon vett, sest veekeetmisvõimekus allüksusel antud momendil puudub. Üleüldse, nõusid ka ei ole, hea on, et taskunuga kaasas, millega möksi saiale peale mäkerdada saan. Restoran enam ei tööta, nii et sealt neid ei saa ja ise kah nii lühikeseks ajaks osta ei tihka (ega jaksa).

Edasi läheb elu roosilisemaks. Sain siin lähedase söögikohaga diilile, et lõunat ja õhtusööki serveeritakse mulle seal. Kohal on huvitav nimi „Multiplier’s „Keller““. Seda ilmselt seetõttu, et omanik ja ainus töötaja Simon on üheksa aastat oma elust veetnud Saksamaal. Kohakesel on mõnus euroopalik tunnetus ka miskipärast ja kohalikele ka meeldib. Eriti popp on sealne kwakoko (lehe sisse tuubiks mässitud roheline möks). Aga mulle (ja vahel ka Sarah’le, kui ta ka tuleb), teeb Simon sageli euroopalikemaid toite. Mis enamasti seisneb selles, et ei pane üldse pepe’t (see tähendab, et tegelikult ikka paneb, aga talutavates doosides). Aga lisaks riisile ja plantainidele, valmistab ta ka keedetud või friikartuleid, spagette või makarone, kala domineerib, aga sageli saab ka kana. Vahel neeru- või maksakastet. Pean ütlema, et olen rahul. (Kuigi kala olen siin olles söönud ilmselt rohkem kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku ja minus kala lõhn või maitse enam eriti positiivseid emotsioone ei tekita paraku.)

Söögikoht

Vahel kaasneb toiduga ka valik salateid, riivitud porgand, kapsad, kurgiviilud, avokadod, tomatid jms. Siis on hea! Mõnikord aga saab magustoiduks teisi vilju, greipi, apelsini, laimi, ananassi või hoopis papaiat.

Teine, minu meelest hea asi seal, on see, et televiisorist näeb jalgpalli. Nii kohalikke matše kui ka inglise kõrgliigat. Mõnikord isegi näitab Bundesliga kokkuvõtet ja ülemõistuse tore on seal silmata Ragnar Klavanit. Minus pesitseb tillukene lootus, et äkkkkkki on mõnelt kanalilt näha ka varsti Eesti-Inglismaa mängu. Leedu omast jään ikka päris kindlalt ilma :(.

Õhtust söön hiljemalt kell kuus, nii et tervislikult neli tundi varem magama jäämisest! Kuna Nicolast enam pole, ei kipu puuvilju ise ostma (ananass on suht suur ja tegelikult läheb mul eelarvest välja kah).

Simon leti taga. 

Nädalavahetuseti mul temaga diili pole, ent see ei takista mul enamikel juhtudel ikka seal lõunatamas käia. Õhtusöögiks lippan Bwongo Square’ile, et sealt ühe tänavamüüa käest haarata friikartuleid ja omletti, aga mulle tundub, et sellest olen ma juba kirjutanud.

Istutamine

Niisiis, eelmisel nädalavahetusel oli justkui viimane asjalik kohtumine lastekodude lastega. Vaatamata tüütule vihmale, verejanulistele putukatele ja üleüldisele väsimusele, saime päris kenasti asjaga ühele poole.

            Kõigest lähemalt. Esialgu sadasime reedel sisse MountaidKids’i. Üsnagi kokkulepitud ajal, mis sai koordineeritud maja juhataja Malcolmiga. Kuid vaatamata sellele, olid kohal mingid teised külalised (vististi ootamatud). Kohalik preester ja kristliku raadio juhataja oli saatjaks Texasest saabunud kahele ameeriklasele, kes lihtsalt tahtsid ka näha, „kuidas kohalikud lastekodulapsed elavad“. Istus siis üks nendest tädidest ja tegi lastega koos pilte (iphone’ga loomulikult), ise pärides, kas neid siin ikka „piisavalt armastatakse“ ja hakkas siis kõige pisemat kõvasti-kõvasti kallistama. Minul, seal ruumis samal ajal istudes, oli hirmus piinlik. Vaatasin teisi lapsi, kes asetasid ennast toas selliselt, et laud jääks nende ja külaliste vahele. Nii tüüpiline olukord, mida ka aeg-ajalt turvakodus näinud olen. Inimesed tulevad, annavad kommi, valavad lapsed üle palava armastuse ja kõigi muude emotsioonidega ning siis lähevad igaveseks ära. Ise nad on südames täiesti kindlad, et on teinud midagi suurepärast ja marineeruvad oma üllas headuses veel paar päeva. Suuremad lapsed on sellistega harjunud. Väiksemad, nagu siin Nora, veel mitte. Tema jaoks on see inimene, kes talle tähelepanu pöörab ja tundeid avaldab täiesti tore ja ei tea tema veel, et see sama naine suure tõenäosusega enam kunagi tagasi ei tule. Veel enam – kui Nora jaoks ilmselt jätab see inimene sügavama jälje tema ellu (hea või halva), siis see naine, suurima tõenäosusega, pärast heategevusliku kaifi taandumist, enam mõtteresurssi Nora peal eriti ei raiska.

            Aga võib-olla teen ma Texase parimale eksemplarile liiga. Äkki hakkab ta käima külas nii sageli kui saab, toetab edaspidi seda lastekodu võimalikult palju ka finantsiliste vahenditega ning lõpuks loob ka olukorra, kus Nora saab endale armastava pere.

            Igastahes, kui külalised ära läksid, asusime asja kallale. Meil oli kaasas kohalikud vabatahtlikud Njeke ja Ngwa (uus). Kuna Njekel on oma põld, kus ta viimasel ajal päris ennastunustavalt rassinud on, oli ta meie põllumajanduslik ekspert. Kumbki meist kohalikke eripärasid taimede istutamisel ei tea ja polnud mõtet ka puusalt panema hakata. Hea oli, et saime võtta inimese, kes asjast omajagu teab.

 Kohe alguses saime teada, et bitterleaf’i istutama ei hakka, maja ümber kasvas seda piisavalt. Kaasa olime ostnud hoopis okngobong’i seemneid. Googlist nende kohta ma midagi ei leidnud (ilmselt on see nimetus neil ainult kohalik), aga täiskasvanud taime näinuna arvan, et eks nad mingid kõrvitsalised ole. Istutamine on lihtne, võtad seemne ja pistad mulda. Pinnast pole vaja isegi ette valmistada. Ainult suurem töö on raamistiku ehitamine. Nimelt, seemnest areneb vars, mis ronib üles, kuni üks hetk läheb õitsele. Sellest moodustub omakorda viljakeha(?), mis siis hakkab rippuvalt kasvama. Kaalub sihuke jurakas kuni kümme-viisteist kilo. Raamistik, mida hellitavalt kutsutakse barn’iks (küün), on stuktuur, mida mööda taim üles ronib ja pärast kasvada saab. Matšeetega tegime leiduvast puidust sobilikud jupid, rammisime maasse, nööriga sidusime raamistiku kokku ja oligi valmis. Suurematel poistel oli rohkem tööd, nooremate tüdrukutega lihtsalt arutasime, miks mida vaja on ja pärast aitasid nad nööre siduda. Sai päris uhke. Igaüks sai oma seemne mulda lasta. Istutasime ka oad ja maisi ümber.

Elvis ja Kalvin seovad pealisraami kokku

Järgmine päev Roots4Kids’is olime kohal sama mannschaftiga. Kuna seal on lapsi üle kahekorra rohkem, tegime ka kaks gruppi. Ühte juhendasid Sarah ja Njeke, teist mina ja Ngwa. Kaks ehitist said päris uhked ja lapsed kõvasti vaeva näha. Siin oli muidugi olukord selline, et kõik nad olid varem juba seda taime varem istutanud (või näinud, kuidas seda tehakse), aga seekord vähemasti said nad märksa rohkem ise käed külge panna.

Mõned lapsed, Sarah, Njeke, kasvaja Uncle George ja Roots4Kid'si juhataja

Sellel nädalavahetusel peaks olema viimane kord, kui neid külastame. Mingeid suuri asju enam ei õpi, teeme lihtsalt mõned mängud ja sööme magusat. Jätame hüvasti :(

Töötame ikka käsiraamatu kallal. Praegu on õhus variant, et üks neljast USA üliõpilasest, kes koos kanadalasest professoriga siin mingeid asju õpivad, hakkab edaspidi lastekodudes käima. Üleeile pidasime professoriga plaani, kas ta saaks kuidagi meie tegemisi keskkonnavallas jätkata. Kuigi mul oleks hea meel, kui ta ükskõik mida eesmärgipärast teeks, siis professorile meeldiks just selle teema jätkamine. Neljapäeval saame temaga kokku ja arutame, kuidas ta jätkata saab, kas ta tahaks ise ka käsiraamatut täiendada oma tehtu va

ral jne. Ühesõnaga, kui kõik hästi läheb, siis on hästi! Lapsed saavad endale kellegi, kes samadel teemadel jätkab, käsiraamat saab praktilist täiendust ja üliõpilane tegevust (sest tema õpitavat pronksitööd saab ta teha ainult kolm nädalat Fumbanis, Bueasse tagasi tulles enam mitte).

Kanad

            Ootasin mõni aeg tagasi ühel ristmikul Sarah’t (kellel läks kodus elekter ära ja seetõttu magas kõvastis sisse), kui jäid silma paar kana. Õigupoolest tuleks öelda, et on raske neid mitte märgata, sest nad hulguvad igal pool ringi. Ja kui nad juba on nõnda prominentsel kohal linnapildis, oleks patt kanadele (ja kukkedele) postitus kirjutamata jätta.

            Alguses ma tahtsin nad ära tappa. Lihtsalt sellepärast, et magan esimesel korrusel, kus akna all üsna pidevalt mõni neist siblid ja omaette kaagutab. Pidevalt tähendab ka varahommikul ja õhtul, kui normaalne Johannes magab. Üritab. Kaak-kaak siin ja kaak-kaak seal. Kuked on veel hullemad. Linnalapsena raamatuid lugedes jäi nagu mulje, et kukk kireb korra hommikul ja siis läheb kuuti ja magab edasi. Dutkit! Üks kikerikii-tamine läheb päikesetõusul kella kuue paiku käima ja isegi praegu, kuulen üht kisakõri kuskil „laulmas“. Muide, ääremärkusena, laulavad võidu kohaliku mošee päikesetervitusega... Too mulle isegi meeldib.

            Kanad (ja kuked) on siin vabakäiguga, ehk töllavad seal, kus heaks arvavad. Näiteks kitsed on enamasti ikka nööriga kinni. Aga tänu liikumisvabadusele, on nad ka päris jurakad. Ei teki kahtlustki, et dinosaurused nende kauged eellased on. Ent samas on nad ka omajagu naljakad. Tallavad ringi, pea nõksub samas rütmis. Vahel konutavad mõnel kuivemal kivil nagu kassid, kes lihtsalt aega mööda saadavad. Teinekord jälle on sõda lahti, mine tea, kes kelle ussikese kinni pistis, aga terve uulits on sulgi ja kisa täis.

            Väga palju vaenlasi neil siin pole, lapsed ja täiskasvanud mõnikord pilluvad neid naljaviluks kividega.  Kuid näiteks Roots4Kidsi lastekodus on ka kanad ja koerad – viimased kipuvad esimesi kinni pistma ja sellest on sageli suur tüli. Aga näiteks kasse nad kartma ei pea, sest neid siin ausees ei kanta. Mõnes kandis lausa süüakse.

            Süüakse ka kana. Lehma, sea või bush­-meatist (metsast püütud pärdikud, maod, nahkhiired jms) on ta odavam, aga näiteks kalast omajagu kallim. Kui enda taldrikult vahel kana leian, olen rahul. Tõsi, liha on neil siin üksjagu vintskem ja nõuab närimiseks häid hambaid, aga maitse sellegipoolest hästi hea! Süüakse muidugi kõike, see tähendab, et söögikohas kana tellides ei pruugi saada üldsegi mitte koiba, tiiba või rinda, vaid vabalt võidakse serveerida ka selg koos sabaga või pool kerest. Mõnikord ei saa arugi päris hästi, millise anatoomilise osaga tegu on. Täna ma näiteks tean, et õhtul mind ootab grill kana :).

            Nagu kiuste pole ükski kanalane otsustanud täna kontori uksest mööda tuterdada, nii et seekord jääb pilt lisamata. Aga teen teinekord tasa!

            Ahjaa, asjast ka! Reedel ja laupäeval lähme lastega taimi istutama. Jee!