Hakkame lõpetama

            Sihuke lugu siis, et täna on siin olla justkui viimane päev. Homme pärastlõunal lendaks Etioopiasse ja sealt edasi Euroopasse seiklema. Kui kõik läheb plaanipäraselt olen pärast 34 tundi reisimist kodust. Väga ei tõmba see pikk reiseldamine. Võiks miskine telepordimasin olla või midagi.

            Igastahes, praegu on üsna kiired mässamised kontoris, ei saa ennast lõdvakski lasta ja ka viimane päev möödub siin kuuris. Teeb natukene meele mõrudaks, aga samas, ma pole ju mingi turist?

            Siiski, mõtted on juba nii mujal, et keskendumine tööle edeneb ülivaevaliselt ja seetõttu mõtlesingi, et teeks väikse ajurünnaku tabeli asjadest, mida ma siit igatsema hakkan ja mida praegu kodust igatsen.

            Muidugi, enne ka aitäh kõigile, kes selle seikluse võimalikuks tegid, kes toetasid ja kes mind siia suunas ;). Aitäh ka Nortalile suurepärase sülearvuti eest, ilma milleta kogu töö keskkonnaklubide käsiraamatu ja blogi kallal olnuks pea võimatu.

Siinolemise plussid	Kodusolemise plussid
Ma ei pea mõtlema iga päev, mis söön. Vähemasti tööpäeviti on lõuna- ja õhtusöök paigas. Ma ei pea ise midagi valmistamagi.	Saan ise otsustada, mida söön, vastavalt oma maitsemeelele meisterdada.
Nii head puuviljad ja kala.	Nii head piimasaadused, maiustused, kodumaised söögid-joogid
Vinge ja eksootiline vihmamets	Kodune metsatukk majataga
Palju põnevaid loomi, peamiselt putukaid	Öösel pealambivalguses vetsu kooserdades, ei ole oht häda ja ehmatuse koosmõjul püksi lasta, kui loputuskasti peal kämblasuurune prussaka ja sääse ristsugutis vastu vahib.
Toas kogu aeg elu käbi, pole igav.	Toidupalasid ei ründa kogu aeg sipelgad, hiired ja muud varganäod.
Huvitavad inimesed, kellega taksos kaassõitja istet jagada ning juttu puhuda.	Mõnus öise bussiga üksinda tagaistmel koju loksuda
Mt. Cameroon, mis ennast aeg-ajalt ülivägevalt ilmutab	Emajõgi oma võimsas rahus
Värske mägine õhk	Taksod ei ründa oma heitgaasidega, mis on mitmekordselt vastikud tänu igasugu solgile, mis paaki topitakse
Vähe sotsiaalseid kohustusi	Kunagi pole igav
Aeglane internet võõrutab interneti-sõltuvusest	KIIRE INTERNET
Üsna odav elu	Kindel sissetulek palga näol
Saab igast kauba hinna üle vaielda ja vähemaks rääkida	Asjadel on kindel hind, tead palju miski maksma peaks ja ei saa eriti petta
Elu täis tänavad, kus alati miskit toimub	Kõnniteed!
Mägilinn, mis jalakäijat eriti hästi vormis hoiab	Mõnus, (suht) sile maa
Üleüldine eksootika, mis kaasneb võõras ja kauges riigis elamisega	Turvatunne, meditsiinisüsteem, politsei jms
Mõnus, möödahiilimatu hommikune külmavee karastus	Kuum dušš
	Perekond on lähedal

Buea

Lastekodudes otsad koos

            Tasapisi hakkab see trall siin läbi saama. Eelmine nädalavahetus käisime justkui viimaseid kordi lastekodudes. Nagu varasemalt öeldud, siis mingit erilist õppetegevust seekord plaanis polnud.

            Valmistasime lihtsalt ette väikse aarete jahi ja aardeks ostsime pulgakomme, mandariine, küpsiseid ja limpsi. Seekord tuli meiega kaasa ka Deborah, üks üliõpilane USA-st, kes professor Nicki juhatusel mingit värki õpib. Nick palus, et me võimalusel leiaks Deborah’le tegevust. Tüdruk tundis huvi lastega töötamise vastu. Nick arvas, et ta võiks jätkata keskkonnaklubidega lastekodudes, et anda tema tegevusele mingisugune sisu. Olime nõus ja võtsime ta siis prooviks kaasa, et ta saaks aimu, kuidas asjad on ning mingisuguse kontakti lastega.

            Laupäeva hommikul vallutasime kõige pealt Roots4Kidsi. Deborah’le oli kõik uus ja huvitav, kohe alguses päris ta minult, kuidas siin lapsendamissüsteem toimub. Andestust, aga minu jaoks tundus olukord nii totter (ja ka küllalt klišeeline), et mul kohe arvamus langes temast. Deborah muidugi jätkas kiitmist, kui ilusad ja armsad need lapsed ikka siin on. Neil pole mitte midagi (eh?) ja nad on ikka nii rõõmsad. Nad on nii tugevad lapsed, oh kui raske neil on. Jne jne jne. Minu diplomaatiline külg oskas talle ainult vastu mhmh-itada ja suurt midagi ma kommenteerima ei hakanud. Juba varem ta oli öelnud, et selle lastekoduga ta töötama ei tahaks hakata, sest siin liiga palju lapsi (17 – kui juulis alustasime, oli 14).

            Noh, okei, see selleks, tegime omad asjad ära. Lastel oli lõbu laialt ja jaht oli edukas. Said oma nänni kätte. Üllatavalt koomiline oli, kui mõni noorem, kes polnud varem gaseeritud limpsi proovinud, mullide tõttu kõvasti nina krimpsutas. Saime kõik naerda. Ja meie Sarah’ga väiksed kõhklused, kas limps oli just parim idee. Lõpuks tuli meelde lastele öelda ka, et see on meie viimane kord seal olla (nooh, tegelt eelmine kord juba ütlesime, et järgmine on viimane). Lapsed jätsid kenasti hüvasti, polnud eriti traagiline see lahkumine, kallid siin, paitused seal. Vahva. Deborah muidugi vesistas kõvasti. Mul oli imelik. Vist tal ka.

Aaretejaht vihmasajust hoolimata. Esiplaanil Ada

            Tegime kärme lõuna Keller’is, ja suund Bokwongosse MountainKids’i külla. Hops, õues varem peitsime vihjed aaretejahile ära ning astusime sisse. Lapsed just olid lõpetamas oma koolitöid eraõpetajaga – tore viiekümnendates aastates laia naeratusega mehike. Kiikasin siis kah nende vihikuid. 11aastane Cynthia õppis ajaloos Vana-Egiptuse kohta, ümberkaudsete maade kultuuride jms säärasest. Geograafias aga lisaks Kameruni paiknemisele ka tähtsaimad ettevõtted Kamerunis (kelle käes on elektritootmine jne). Huvitav.

Aaretejahi küsimustele vastuseid nuputamas

            Tegime siis oma aaretejahti, kõik läks kenasti. Sõime küpsiseid ja mandariine. Aga kui lastele meelde tuletasime, et see nüüd siis viimane kord, oli tore meeleolu nagu peoga pühitud. Lapsed muutusid kohutavalt tõsisteks. Püüdsime paari mänguga neil tuju tõsta, aga üsna edutult. Kui lahkusime, tulid nad lehvitama, aga jälle hirmus tõsiste nägudega. Õnneks, kui pilti tegin, suutsin mõnda naeratama veenda.

Pika veenmise peale sai mõne naeratuse kah! Zürii tõstab esile Alfredi (vasakult esimene)

            Minema kõndides oli päris tühi tunne. Ei tea, kas sellest, et siin vähem lapsi (7) kui teises lastekodus ja tänu sellele saime lähedasemaks või seetõttu, et siin lapsed nõnda nukrad olid, kui ära läksime. Ei olnud eriti lahe...

Kärme vahepala

            Mõned-mitmed päev tagasi lõpetasin kontoris suhteliselt hilja, sedasi, et päike juba tükk aega tagasi loojunud oli. Mis sääl ikka, taksorahast oli natsa kahju nii et otsustasin kondimootori kasuks. Siinsamas lähedal on endine linnavalitsuse maja (või mingisuguste sarnaste ülesannetega asutus), kus siis nüüd vist ikkagi omavalitsuslikke toiminugid peetakse, aga enam päris mitte neidsamu, mis varem, sest uus maja on veits all pool linnas.

            Igaljuhul, see selleks. Tegin siis minekut nimetatud hoonest mööda, omad tähtsad asjad mõtetes, kui mingi hetk avastasin, et olen käratseva rahvamassi sees. Mis kurat? Aga ma seda väga oluliseks ka ei pidanud, tuiasin üsna ülbelt lihtsalt rahva ja politseinike vahelt tähtsa näoga läbi. Mingi kammaijaa seal oli, aga ega ma eriti sügavamat tähelepanu asjale ikkagi ei pööranud.

            Kuni nüüd, mõni aeg tagasi juhuslikult taksoga sõites kuulen raadiost, et linnavalitsus oli seitsmelt linna siseneda üritanud, kuid paberiteta mootorratturilt sõiduvahendid konfiskeerinud ja vana linnavalitsusemaja juurde hoiule toonud. Ratturitele see aga oli vist asi veits vastumeelne, kogusid rahva kokku ja läksid motikaid tagasi nõudma. Asi päädis suuremat sorti lööminguga (kus tappa said nii suvamatsid, ratturid, ametnikud kui ka politseinikud). Kui ma takkajärgi mõtlesin, siis olid jah mingid tsiklid veoki kastis.

            Need vist ongi need rahvakogunemised, mille eest välisministeerium oma kodulehel hoiatab :)