Esmamuljed toidust

            Kuna täna hommikul Sarah oksendas, siis ta tööle ei tulnud ja lastekodudesse me ei läinud, ma loodan, et ta saab ruttu terveks. Ent seetõttu kirjutan täna toidust. Algatuseks ütlen kohe ära, et maitse üle ei vaielda. Järgnev on minu kogemus ja arvamus kohalikust toidust ja tuleb ära märkida, et ma olen jõudumööda tarbinud kohalikke roogasid kõigest nädala. Ja teades, kuipalju erinevaid söödavaid taimi siin leidub on see koguhulgast ilmselt vaid murdosa. Nii et võib-olla ajajooksul ma kujundan oma arvamuse ümber ja söön oma sõnu (peen sõnademäng).

            Taustainfoks veel niipalju, et üldiselt ma väga valiv toituja pole. V.a ananass, mis mulle eriti ei maitse ning mõned keedetud juurviljad (ja vahel mõni kala). Aga ka need kugistan alla kui isu on piisavalt suur.

            Kohalikul toidul on omapärased nimed, mis kõik meelde ei jää ning huvitaval kombel kasutatakse sageli samu nimesid, mis meil, aga teiste viljade kohta. Näiteks avokaadod on pirnid. Ploomid on ka mingid lillad asjad, mida tuleb enne söömist keeta ja mis peale värvuse muult küll kuidagi ploome ei meenuta. See tähendab, et söödud asjade nimesid ma kuigivõrd ei mäleta. Lisaks veel, et pilte ma ka pole toidust klõpsinud, sest sellega kaasneb minu peas mingi hipsteri stigma mida ma kanda ei taha.

            Kohalikud aaaarmastavad pipart – või midagi pipra sarnast, mida lisatakse praktiliselt kõigele, mis söödav tundub. Minu hetke hüpotees on, et pirpa eesmärk on varjata muidu suhteliselt maitselagedat toitu. Ent see pipar siin võtab higi lahti ja paneb silmi kinni pigistama. Isegi kui vahetevahel pannakse meie jaoks veidi vähem pipart, on see endiselt üsna kurnav. Õnneks näiteks piprakastmega ülevalatud riisi kõrval on malbe jamss, mis maitseb natsa nagu kartul ja seega pehmendab tulitavat suud. Riis ja jamss on kaks kohalikku söögikraami, mis maitsevad päris hästi. Küll aga riisiga tuleb ettevaatlik olla, sest hammaste all krigiseb ka aeg-ajalt liivatera. Portsud on tavaliselt hiiglaslikud, sest kohalikud hommikusööki ei söö – ainult lõuna ja õhtusöök.

            Ent lisaks riisile manustatakse ka „garrit“ (kirjutan nagu kuulen), mis on selline mannakontsistentsiga möks, mis lõhnab natukene nagu kõrvits, aga maitseb veits läilalt. Seda süüakse tavaliselt näppudega ja kastetakse „supi“ sisse, mis on enamasti leem õlist ja ühest tükist lihast, kastetud ooooohtra pipraga. Eilne garri oli minu jaoks raske katsumus, sest supi kontsistents oli TÄPSELT nagu tatil - ligane kleepuv löga, mis venib nagu rögaklimp. Punnitasin selle värgi alla, aga silme ees jooksis „Fear Factor’i“ klipid, kus osavõtjad erinevaid eksootilisi kokteile manustasid. Ilmselt oli asi minus, sest Nicolas sai toiduga märksa kergemini hakkama.

            Teine popp toit on plantain(?) ehk siis isane banaan. Seda manustatakse igasugusel erineval kujul, kas praetuna, keedetuna, kuivatatud krõpsude või jumal teab mille muuna. Üldiselt on see üsna normaalne toit, aga vahel on tal maitse magus, nii et süües kõrvale mingit rohelist ülisoolast möksi, pidin kõvasti võitlema, et taldrik tühjaks saada. Hea on, et õhtuti on nälg kallal, see teeb toidu söömise veidi lihtsamaks.

            Siis on lisaks veel terve rodu suht ühesuguse maitse (või peaks ütlema maitsetusega) taimi, konsistents on küll erinev, aga enamasti serveeritakse neid kuhja piprase kastmega. Kastme värvus, ilmselt sõltuvalt koostisest, varieerub rohelise, pruuni ja tumemusta vahel. Erilist naudingut ma kohalikku kokakunsti proovides veel tundnud ei ole. Ühe erandiga.

            Kala! Ka seda pakutakse erinevatel kujudel, praetud, kuivatatud, keedetud jms. Kalaliikides süüakse palju makrelli ja veel midagi haugi taolist. Iga kord on keele alla viinud (kuigi luid on palju). Kohalikud eeldavad ka kalapea söömist (delikatess, parim kalatükk on koos peaga), aga mina veel sellest lummusest päris aru saanud ei ole. Igal juhul, kala on olnud väga bueno.

Lisaks kalale on siin jumalikud puuviljad. Jah, banaan, mis maitseb väga maitseküllaselt ja mõnusalt, kohalik ananass – mmmmmmmm. Kodus ta mulle miskipärast ei maitse, aga siin Nicolasega aeg-ajalt ostame terve ananassi (prantslaslikult nuusutab ta seda enne ostu igast küljest) ja pistame nahka. Ülihea! Magus ja hapu korraga. Malaariaravimi kõrvalnähu – väikene vill suus – valu seda happelist vilja süües mind ei heiduta mitte üks teps. See ütleb juba nii mõndagi. Tänaval saab osta ka maapähkleid, avokaadosid jms, mis on siin mõnusalt küpsed. Ainult apelsinid on miskipärast rohelised ja kuigi maitse on neil täitsa hea, pole nad kuigi mahlased ega viljaliharikkad. Pluss veel igasugu erinevad marjad ja muud saadused on täitsa maitsvad. Kahjuks, meloni hooaeg parasjagu on läbi saanud. Arbuusiostu lükkame kogu aeg edasi, et tahtjaid oleks kolm, muidu ei jõua kõike ära süüa ja kookost plaanime osta täna.

Nicolasega ostame aeg-ajalt ise pastat ja laseme seda teha, et meie maitsemeeled veidi puhata saaksid. Tuleval nädalavahetusel kavatseme kartulit osta ja seda praadida munaga. Ei jõua ära oodata! Hommikuti piirdume kohaliku saiaga (ruudukujuline), millele määrime peale šokolaadikreemi ja kõrvale joome teed. Hea mõnus! Ei koorma eriti kõhtu ja annab energiat terveks päevaks. Lõuna paiku, kui Sarah ja teised lähevad kohalikesse restoranidesse, võtame Nicolasega kahepeale pätsi (ruudu) saia ja kõrvale midagi head. Juustu või tuunikala peale (suht kallis kaup ja on ainult seda kiletatud ruudu varianti) ja laseme heal maitsta. Magustoiduks kas apelsine või banaane. Võib tunduda totter, et ei naudi kohalikku kokakunsti, aga kuna õhtusöögi portsud on tavaliselt suured, ei taha lõunat eriti pirakat teha. Ja kuna kohalikud eriti hügieeninõuetest kinni ei pea nii et ei taha eriti riskida ka. Küll õhtuti saab kohalikku kraami proovida, aga üldiselt tunnen kergendust kui kohale jõudes näen, et söögiks on riis.

Lastekodud

            Müttasime täna Sarah ja Ebangaga veits ringi. See tähendab, esialgu taksoga Bakangosse (küla Buea linnast 15 minta autosõitu) 250 sefa eest. Siis sealt 15 minta mäest alla ja leidsimegi ennast Roots4Kids-i lastekodust. Koht oli natukene tuttav ja isegi klišeelik, maja valvas üks Mr. George (vist) ja lapsed tagusid tühja jalgpalli, väravateks kivid.

            Astusime aiast sisse, tutvustasime endid ja kohe juhatati meid maja keskel asuvasse hiiiglaslikku tuppa, mis täitis kõiki vajalikke funktsioone – söögituba, magamistuba, puhketuba jms. Lapsed kutsuti meiega ringis istuma ja kõik ütlesid muudkui welcome!. Tutvustasime ennast Ebanga eestvedamisel. Püüdsin olla chill ja sõbralik, aga samas tuksus alateadvuses ebamugav tunne tüüpilisest olukorrast – valged vabatahtlikud tulevad lastekodusse. Sarah silmad särasid, lapsed olid nagu lapsed ikka. Pikk sissejuhatus keskkonnast ja Green Cameroonist oli nende jaoks igav, pigem olid nad seal lihtsalt sellepärast, et võõrad neid vaatama olid tulnud. Tegime väikse tutvumisringi, kus saime teada üksteise nimed (mille ma ka suht koheselt unustasin) ja siis uuris Ebanga laste käest, mis taimi neile istutada meeldib. Igasugu maisid ja lilled käisid läbi, osad lapsed haihtusid vaikselt minema. Minu kõrval istuv kutt, kelle nimi mul veel kümme minutit tagasi meeles oli, hakkas minuga tutvust sobitama. Ma oletan, et ta oli umbes kümneaastane, kuigi kohalike elanike vanuste oletamisega võib marudalt puusse panna. Igaljuhul, väga jutukas ta ei olnud, aga tasapisi toetas pea õlale ja pani käe ümber. Julgust kogudes hakkas mu juukseid katsuma – sirged ja pehmed. Mina tema omi katsuda ei julgenud, sest Gleni seminaril öeldi, et olgu mustanahaliste juuksed nii huvitavad kui tahes, on ebaviisakas paluda neid katsuda (kuigi ma täiega tahaks). Igastahes, kutt siis sasis huviga mu juukseid, siis käe karvu. Pärast oli lausa säärte kallal. Lõpuks, kui märkas Kupi sõrmust (pealuu, luurehundid), natukene ehmus, aga jätkas oma uurimustööd. Isegi kõrva sisse piilus. Mul oli igastahes põnev! Ajasime veidi veel juttu, vahtisime nende sigu, poisid pärast saatsid meid mäest tagasi üles, et nende aiamaad näidata (mida suvalised inimesed rüüstama kipuvad). Vahepeal tegin paar klõpsu ka, aga kuidagi ebamugav oli lastekodulastest pilte teha. Muidugi kõik lubasid ja nii, aga ikkagi, stereotüüpse valgeinimese tunne hiilis kontidesse.

Roots4Kids'i kutid taovad vutti

            Järgmine sõit viis teisele poole linna, kohanime ma enam ei mäleta (ilmselt midagi B-tähega). 150 sefa kaugusel igastahes. Tegu oli eelmisel aastal avatud lastekoduga Mountain Kids, 7 last, enamus kutid. Tore pereema oli. Istusime jälle ringis, aga siin tundusid lapsed kuidagi arglikumad – mitte et keegi katsuma ei tulnud, vaid asi oli milleski muus. Aga ma ei suutnud põhjust ja väljundid ära tunda. Igastahes, suhteliselt sama jutt, vahtisime pilte. Saksamaa toetatud lastekodu (need sakslased ka jõuavad igale poole). Tegin paar klõpsu ja leppisime järgmise kohtumise kokku. Ka neil on kuskil kolkas maalapp. Mind tegelikult sinna väga ei tõmba, aga mul on mulje, et Sarah ja Ebonga aind taimi istutada tahavadki, sisulist õppetegevust(mänge) justkui mitte. Võib-olla ma lihtsalt kujutan ette.

Mountain Kids'i pere Sarah ja Ebangaga

Käisime tagasiteel linnast läbi, võtsme süüa, Sarah sülearvutil emaplaat läbi, nüüd tal aega mõelda, kas laseb seda parandada, ostab uue emaplaadi või lausa arvuti. Parandaja tundus asjalik vemps ja ajasime temaga veits arvutite teemal juttu. Tunnistas ka, et raha ta parandamise eest ei võta, sest tegu ngo-ga ja keskkond tema jaoks tähtis – igaljuhul, respekt!

Kontoris täitsin paar veebilehekülge, kust võiks ehk natukene raha saada. Suurem osa aega kulus internetiga maadlemisele (kange vend on see internet siin). Nüüd, kontoritunnid on tegelikult juba läbi, kirjutan ruttu blogisse ka, mis tehtud sai. 

Homme on Sarah sünna. Saab (vist) 24aastaseks. Tõin talle Eestist Kalevi šoksi. Ma täiega loodan, et ta jagab seda meiega, sest sokulaadi isu on tohutu! Jäätist tahaks ka. Homme lähme teistesse lastekodudesse. Kokku tahab projektist osa võtta viis lastekodu.

Öö

Eilne öö oli maru lärmakas. Isegi kõrvatroppidest polnud kasu. Sadas ladinal vihma ja müristas nii kõvasti, et isegi voodi värises. Üldiselt, senikaua oli päris lahe kuni hakkasin mõtlema majade piksevarraste eripärade üle (ehk et nende mitte eksisteerimise). Siis tulid silme ette videokaadrid maalihetest niisugustes mägipiirkondades. Mõtlesin, mis tunne on mudas ujuda ja kuidas vajadusel kõige kiiremini majast välja saada. Igastahes, lõpuks, kui ma magama jäin, oli jälle päris vaikne.

            Hommikul komberdasin voodist välja, et avastada akna all vett (seal, kus mu saapad kuivavad, mis on nüüdseks juba natsa hallitama läinud). Saabastesse kavatsen sisse osta riisi, et see niiskuse välja imeks. Hallituse aga.. kraapisin maha. Juhtusin siis ka aknast välja kiikama ja esmapilgul ei saanud üldsegi aru, mis asi see sealt puude tagant paistab. Silm polnud nagu harjunud niisuguseid kaugeid asju vaatama, lihtsalt kaugel-kaugel täitis poolt taevast mingi roheline mass. Heureka! Taipasin, et tegu on LÕPUKS OMETI Mt. Camerooniga. Lippasin kohe majast välja, kaamera muidugi unustasin esiti maha.

            Seal ta oligi, Mt. Cameroon oma täies hiilguses! Oleks mul ainult hea kaamera millega kogu seda mastaapsust ja suursugusust jäädvustada. Tegin palju klõpse ja enda hinnangul parimad viskan siia. Paraku... täit emotsiooni nendest ei saa, selle jaoks tuleb lennukipilet osta ja kohale lennata! Muidugi, kaasglenid aserite ja kirgiiside maal ainult muigavad selle künka üle :)

Nicolase projekt

Tänane päev oli veidi teistsugune kui tavaline argipäev. Hommikul kell üheksa kogunesime ühe Saksa-Kameruni koostöö organisatsiooni ruumidesse ja panime toa ettekandeks valmis. Kuna Nicolase arvutil oli DVI väljund, aga dataprojektori juhe oli VGA, pidime kasutama minu (Nortali) sülearvutit. Triks-traks, asi kümne minutiga valmis. Alguseajaks oli kuulutatud kell üheksa, et 9:30 pihta hakata. Reaalsuses alustasime kell kümme ja ka veel siis tilkus inimesi ettekande ajal juurde.

Nicolas ise õpib parjasjagu Saksamaal GIS-i kasutamist ja tagasiminnes hakkab tegelema oma magistrikraadi lõputööga. Tegu on väga põneva inimesega ja minu asjatundmatu kõrvalvaatajapilk ütleb, et enda erialal on tegu päris pädeva mehega.

Nicolas räägib, kuidas värvidele omistatakse numbriline väärtus

Ega tegelikult väga palju kuulajaid ei olnud, aga õnneks need, kes olid tulnud, olid asjast väga huvitatud. Nicolas küll muretses, et ta ei teadnud osavõtjate tasemest midagi ja pelgas, et räägib kas liiga lihtsustatult või liiga keeruliselt. Ettekande mõte oli, et tutvustada kohalikele ngo-dele ja asjast huvitatutele, kuidas kasutada vabavaralisi(tasuta) geograafilise informatsioonisüsteemi programme, et lihtsustada kohalikku keskkonnakorraldust. Internetist saab tasuta alla laadida kahe erineva satelliidi pilte ka antud piirkonnas. See tähendab, Nicolas õpetab kohalikele, kuidas neid satelliidi pilte kasutada, neid manipuleerida ja tõlgendanda vastavalt enda vajadustele.

Kuulajad

             Workshop algas ühise palvega, kus tänasime võimaluse eest sellel osaleda ja et me kõik ilusti kohale jõudsime. Tänane workshop oli ainult tutvustav sissejuhatus, kohale tuli umbes kümmekond huvilist. Nendest seitse hakkavad Nicolasel kontoris külas käima, kus ta õpetab neile programmide käsitlemist lähemalt ja koos nendega hakkab esialgu Green Camerooni jaoks hindama metsamassiivide muutust viimase kahekümne aasta jooksul ja koguma informatsiooni, kuhu on kõige otstarbekam edaspidi oma tähelepanu suunata. Hea oleks, kui ka pärast Nicolase lahkumist septembris oleksid kohalikud vastavate programmide käsitlemisega piisavalt sinapeal, et oskaksid nende abil ka enda projekte paremini planeerida.

            Nii et nüüd ootab Nicolast ees põnev kuu. Ta koostab graafikud, mille alusel kahekaupa hakkavad huvilised tema juures käima ja programme õppima. Kuidas see 16 ruutmeetrises kontoris välja hakkab nägema, kus lisaks talle ja tema külalistele on veel Masango, Sarah, Joshua ja Ebonga (ja mina), seda ma ei tea.

            Homme plaanime Sarah’ga külastada esimest kahte lastekodu, et saada veits aimu, mida nemad sellest projektist ja meilt ootavad ning missugused vahendid neil endil juba olemas on. 

Minu töö senimaani

Kuigi olen siin olnud kõigest nädala, olen kõik tööpäevad veetnud kontoris võrdlemisi produktiivselt. Tõsi esimesel nädalal, kui sakslasest tandempartner veel polnud kohale jõudnud, ei saanud ma päris tõsiselt hakata lastekodude keskkonnaklubidega tegelema, sest tundes Sarah’t, teadsin, et ta tahab kõiges oma sõna sekka öelda. Samuti, olnuks topelttöö Masangol kõigepealt mind asjaga tuttavaks teha ja siis pärast jälle Sarah’ga.

Kuna Masango andis mõista, et Green Cameroon on üsna alarahastatud (momendil pole ühtegi pidevat sponsorit, ainult projektipõhiselt saadakse raha), polnud tegelikult ka keskkonnaklubidele mingit rahastust ette nähtud. Masango möönis, et see on suur probleem, aga et ta ei saa sinna eriti midagi parata, sest ei keskkonnaministeerium ega kohalikud ettevõtted pole eriti huvitatud niisuguste organisatsioonide aitamisest. Seega, otsustasin, et hakkan uurima, kuidas enda projektile mingeidki rahalisi vahendeid leida või üldse Green Cameroonile tervikuna. Näha on, et organisatsioon ei ole just kõige jõukam, pisike kontor ja piiratud vahendid. Küll aga pole need takistanud läbi viimast vajalikke projekte. Nagu Masango ise ütleb, kõik raha, mis üldse kuskilt õnnestub saada, suunab ta esmajärjekorras projektidesse. Ma mõistan, mis kasu oleks Buea loodusele uhkest kontorist ja printerist, kui millekski muuks raha ei jätku. Küsimus on prioriteetides ja tundub küll, et Masangol on need paigas.

Kuna olen varemgi videosid kokku lõiganud, mõtlesin, et Green Cameroonile kuluks üks hea tutvustav video ära. Masango kuhjas mu ette torni arhviivi-cd-dest, leidsin sealt ka mõned uudisteklipid ja videod, mida agaralt töötlema asusin. Töö käigus leidsin, aga ka ühe eelmise vabatahtliku kokkulõigatud klipi, mis oli täitsa hea. Polnud eriti mõtet topelt tööd teha.

Seejärel hakkasin vaatama, kuidas mingitki raha leida. Kolme kuu jooksul ise projekte kirjutada või grante taotleda üldiselt aega pole ja seetõttu pöördusin „crowdfunding“ veebilehtede poole, a la gofundme.com või midagi sellist. Tšekkasin ka hooandja.ee lehele ja ei saanudki päris hästi aru, kas ka välismaiste „loovate“ projektide jaoks on seal võimalus raha leida. Üldiselt, proovin ikka, sest kuigi nad otseselt looduskaitselisi ettevõtmisi ei toeta, vaid millegi loova väljaandmist, katsun saada rahastuse õpperaamatule. Nimelt, keskkonnaklubide eesmärk on, et nad hakkaksid toimima aastaringselt. Selle jaoks on vaja kohalikku juhendajat. Lihtsamaks kohaliku juhendaja leidmiseks on tarvis, et see ei nõua juhendajalt endalt mingeid eriteadmisi ja seetõttu tulekski talle ette valmistada väike raamatuke, kust ta leiab õppematerjale ja erinevaid mänge/tegevusi, mille abil lapsi keskkonnahariduslikult õpetada.

Niisiis, hakkasin tegema hoopis videot, millega tavalistelt inimestelt abi taotleda. Minu plaan oli esimese kolmekümne sekundiga püüda inimeste tähelepanu löövate piltidega. Leidsin Green Camerooni arhiividest päris hirmuäratavaid kaadreid. Kuidas keset vihmametsasid on suured prügilad, jõgi on täis plastikjäätmeid jms. Täitsa šokivärk, sest kaugel Eestis ei kujutakski ette, et Kameruni looduses on sellised probleemid. Ja ma tõesti usun, et neid on võimalik vältida, kui inimeste teadlikkust loodusest ja selle säästmisest tõsta. Sest praegu, kohalikes õppekavades kuni keskkooli lõpuni pole ei loodusõpetust ega midagi. Pärast neid kaadreid tahtsin näidata, kuidas Green Cameroon on probleemiga võidelnud, koristamised, puude istutamised, teavituskampaaniad jms. Seejärel väike tutvustus keskkonnaklubidest ja moodused, kuidas nende läbiviimist saab aidata.

Igastahes, tegin midagi esialgset valmis, aga Sarah andis sellele suhteliselt hävitava hinnangu, sest tema arvates paneb keskmine vaataja kohe sellist trööstitut video algust nähes asja kinni ja et see olevat üledramatiseerimine. Päris ühele meelele me ei jõudnudki, nii et eks näis, mis saab. Mul tuleb veel veits videomaterjali koguda, asi kokku lõigata ja siis üles laadida (mis on ka üsna hirmuäratav, sest et kvaliteetse pildi nimel tuleks üsna suur fail ja selle ühendusega, mis siin on võtab see ilmselt mitu päeva aega).

Lisaks sellele, tegin nimekirja ka välismaistest crowdfunding’u veebilehtedest, mis tegelevad spetsiaalselt keskkondlike probleemidega, aga miskipärast mul tegelikult nendesse väga palju usku pole.

Mõtlesin pöörduda ka mõne Eesti ettevõtte poole. Korra on see edu toonud, kui endale sülearvutit muretsesin. Kuigi väga paljud IT ettevõtted aidata ei saanud, oli Nortal valmis mulle sülearvuti laenama. Nüüd, siinset olukorda teades, oli see igaljuhul väga super. Ma ei kujuta absoluutselt ette, kuidas ma oleksin siin saanud tööd ilma sülearvutita teha. Igaljuhul, suur kummardus Nortali ees, kes otsustasid aidata sellises olukorras, kus nemad ise sellest mingit kasu ei saa ega pole olukorraga seotud. Lihtsalt, selline täiesti hea samariitlik tegu! Super!

Vaatasin statistikaametist, et Eesti impordib Kamerunist kakaoube. Selge, Kalev on asjaga natukene seotud ja ehk nad aitavad. Ent nad vastasid, et kuna ostavad juba Fair-trade ube ja see on kallis ettevõtmine, ei saa nad aidata. Keskenduvad Eesti heategevusele. Täitsa mõistan. Teised kommitootjad pole veel vastanud. Kameruni ekspordib eesti jahu, kruupi jms - selge, ehk mõni põllumajandusettevõte tunneb sidet Kameruniga. Kirjutasin nii Tartu Millile kui Baltic Agrole. Äkki aitavad. Selles mõttes, et ega palju vaja pole, ka pisikene toetus teeb siin imet.

Lisaks sellele, olen muidugi kirjutanud ka blogi, kontrollinud erinevate dokumentide õigekirja (kuigi siinne inglise kirjakeele kasutus on päris kõrgel tasemel ja kasutatakse üsna keerulisi sõnu) ja muid jooksvaid asju. Homme on Nicolase workshop GIS-i kasutamise kohta ja lähiajal hakkame Sarah’ga käima lastekodudes vaatamas, mis vahendid neil juba on ja mida nemad sellest projektist ootavad. Igaljuhul, tegemisi omajagu!

Sigade farm kogukonnale

            Kuna matusele ma siiski minna ei saanud, kirjeldan veidi lähemalt ühte päris huvitavat Green Camerooni projekti.

Kolm põrsakest 

Nagu varem mainitud, tegeleb see organisatsioon väga mitme erineva projektiga. Kuna reedel käisin natukene Masangoga ringi, sain rohkem tuttavaks Kogukonna Sigade Farmi projektiga (mitte ajada segi Loomade farmiga).

            Iseenesest on tegu üsna mahuka ettevõtmisega, mille läbiviimisega näeb Masango päris palju vaeva. Nimelt, lisaks keskkonnasäästmisele tegeleb Green Cameroon võimaluste piires ka kogukondliku elu arendamisega, nii et sigade farmi projekt on sellega seotud.

            Nimelt, selle aasta mais ehitati Austraalia valitsuse rahastamise abiga väike sigala, kus kasvatatakse sigu, mida hiljem anda tasuta kogukonnas puudust kannatavatele inimestele (üksikemad, lesed, töötud noored ja orvud). Lisaks käib projektiga kaasas ka koolitus kuidas sigu jätkusuutlikult kasvatada ja nende abil elatist teenida. Eesmärk on, et inimesed saaksid üsna lihtsalt hakata ise tegelema pisikese seafarmiga, mis oleks nii sissetuleku allikas kui ka vahend inimeste ärgitamiseks ise midagi ära teha, et enda olukorda parandada. Juba praegu on sea-ootejärjekorras üle 20 inimese, aga kuna sigala suurus ja sigade tootlikkus on piiratud, pole kuigi kerge nõudlust rahuldada. Sigu on farmis hetkel 16. Üks emistest on tiine.

            Seafarmi sõnnikut aga saab päris edukalt kasutada väetiseks. Ent paraku, kohalikud inimesed on oma juurtest juba nii kaugele jõudnud, et usuvad välismaiste tehisväetiste üleolekusse kohalike ja looduslike väetiste suhtes.

            Senimaani peab Masango ise seafarmil pidevalt silma peal hoidma ja tegevust organiseerima. Sest kohalikel on nõme komme võimalusel midagi endale kõrvale panna (nagu nõukogude eestiski, mis kuulub kõigile, ei kuulu kellelegi). Näiteks, kui Masango annab kohalikule raha seasööda ostmiseks, paneb ostja sellest veerandi endale kõrvale, ise seda täiesti normaalseks teguviisiks pidades. Seetõttu käibki Masango ise seasööta ostmas. Samuti peab ta pidevalt käima vaatamas, et sealatreid korralikult hooldatakse.

            Tuleviku plaan on, et kui kohalikud inimesed muutuvad piisavalt usaldusväärseks ise seda programmi vedama, saab selle üle anda kogukonnale.

pildikesed

Kuigi ma eriline fotograaf ei ole, panin vähe selgema ilma puhul üles mõned teel kontorisse tehtud klõpsud

Taksod

Tüüpiline takso, taustaks vihmamets

            Taksod on Bueas niivõrd erilised, et väärivad omaette postitust. Nad asendavad siin ühistransporti ja nendega sõitmist saavad endale lubada ka vaesemad. Taksosid on palju, kontorisse kõndides ei möödu kümmet sekunditki ilma, et mööda sõidaks takso. Kaugelt kõige sagedasem auto liikluses on takso.

            Tüüpiline takso on päevinäinud Toyota. Ta on kollane (nagu õigele taksole kohane) ja sageli ka igat võimalikku moodi ära tuunitud. Värvilised lipukesed akendel või antenni küljes, „God bless you“ tagatiival või lihtsalt akendel kirevad kleepsud. Tihti plärtsub avatud akendest kohalik muusikarütm või viimase aja kõige kuulsamad pop-lood. Kuigi mõni takso näeb välja viimasest sajandist, ajaksid nad ilmselt ka kõige suurema tööstaaziga tehnoülevaatuse mehe juuksed peas püsti. Pole üldse haruldane, et auto põhjas on auk või selle rehvid, ralliässale omaselt, on slickid (täiesti siledad). Mulle pole veel silma jäänud taksot, mida ei ilustaks mõlk või paar. Sõidavad nad diisli peal, mis tossab ja haiseb nagu oleks seda segatud mitme liitri toiduõliga. (Kütuse liiter, kusjuures, on natukene alla euro).

            Taksojuhid on üldiselt lõbusad kujud, kes annavad alati signaali, kui näevad kedagi tee ääres seismas või kõndimas. See on andmaks märku teeäärsele, et too teaks, et takso tuleb ja seal on vabu kohti. Niisugune komme aga tähendab taksode külluses seda, et tuututamist on kuulda pidevalt. See võib mõnikord need inimesed ära ehmatada, kes on harjunud tuututamisega ainult ohuolukordades. Igaljuhul, kui tahad peale minna, pead ainult käega märku andma ja sinu juures peatub takso. Pead väikesed hinnaläbirääkimised taksojuhiga (kui palju teid on, kuhu te tahate ja palju maksma olete nõus), ta kas noogutab või sõidab edasi. Tavaline taks on, et umbes 40 minuti jalgsitee (autoga 7) kodu juurest mäest üles kontorisse maksab ühele inimesele 100 sefat (u. 15-20 senti). 150 sefat on juba liiga palju ja niisugust võtta ei maksaks.

            Liiklusmärke olen näinud täpselt nelja. Kolm neist andsid teada, et kiiruse piirang on 30 km/h ja neljas sellest, et lapsed võivad teele joosta. Ülejäänud ristmikud ja muud säärased kitsaskohad lahendatakse enesestmõistetava tuututamise või lihtsalt kogemuse najal. Sebrad on mõnes kohas maha märgitud, aga ka need on ilma liiklusmärkideta ja ei tähenda jalakäija eesõigust. Valgusfoore ei näinud ma ka Doualas (2 miljoni elanikuga linn). Ringristmikul annavad teed need, kes on ringil (nagu ka Venemaal).

            Ühte viiekohalisse taksosse mahub lisaks taksojuhile veel 6 inimest (kaks kõrvalistuja kohale ja neli taha). Nii et kui juhuslikult viipad endale üksinda taksot, vurab sulle tüüpiliselt kõrvale kollane Toyota Carina II, mille kõrvalistuja ennast aupaklikult koomale tõmbab, et sa tema küljele ennast istutada saaksid. Siis on viisakas kaasreisijaid tervitada (gu’marnin’) ja oma peatust oodata. Maksad, raha, ronid välja ja pärast aknast annab juht raha tagasi. Nii lihtne. Seega võib öelda, et kohalik takso sarnaneb marssruut taksole, millel pole kindlaid peatusi ja sihtpunkte ega tariife.

Üldiselt meie Nicolasega kontoris käimiseks taksot ei kasuta, väike hommikune jalutuskäik mäest üles (ja ettevalmistuks plaanitavaks 4km Mt. Camerooni vallutamises) on hea ja õhtune jalutamine mäest alla kohe eriti mõnus. Üritame kõndida vasakul pool teed, sest sellisel juhul ei kipu meiega samas suunas sõitvad taksod meile küüti pakkuma. Paremal pool kõndimine möödub pidevas tuututamises (kuid tundub, et ka see hakkab vähenema, sest taksojuhid hakkavad harjuma, et sellel teekonnal eelistame kõndida). Kõnniteid ei kohta tihti

Täna toimub ühe organisatsiooni partneri matus, kuhu ka meid Nicolasega on kutsutud ja homme hommikul peaks saabuma minu tandempartner Sarah Saksamaalt.

Buea

            Põhimõtteliselt võiks tegelikult selle blogi nimi olla Buea, sest enamuse ajast veedan ma Buea linnas või Buea piirkonnas, nii et põhjapanevaid Kameruni kirjeldusi justkui olla ei saaks. Sarnane mõistmatu lugu oleks, kui mõni külaline Kolumbiast tuleks Põlvasse kolmeks kuuks elama ja seal nähtu põhjal teeks järeldusi terve Eesti elu-olu kohta.

            Bueal on huvitav ajalugu. Enne 1884. aastal alanud Saksa kolonisatisooniperioodi kuulus Buea päris kaugel elava (meie mõistes) kuninga valdustesse ja polnud kuigi tähtsa positsiooniga. Ent valduste üle võitlused sakslastega olid just siin piirkonnas väga ägedad ja kohalikud elanikud avaldasid väga tugevat vastupanu. Paraku, parema relvastuse (tulirelvade) vastu on väga keeruline võidelda, isegi siis kui sa oled tuttaval territooriumil. Enne Esimest maailmasõda, Saksa kolooniana, oli Buea Kameruni pealinnaks. Ilmselt osalt seetõttu, et koloniseerimine algas Atlandi äärest sisemaale liikudes ja need alad olid ühed esimestest, mis haarati ning teisalt seetõttu, et Buea asub mäenõlval, 1000 m kõrgusel merest ning seepärast oli siin jahedam ja ilmselt talutavam kliima saksa kolonistide jaoks. Paralleele võib tuua inglise kolonistidega Indias, kes samuti taipasid oma asupaiku luua kõrgematele mägistele aladele, sest madalad soised alad olid märksa niiskemad ja palavamad ning mõjusid sisserännanute tervisele päris kehvasti.

            Kui Esimene maailmasõda sai läbi ja Saksamaale kõvade reparatsioonidega pähe lajatati, võeti sakslastelt ka nende kolooniad ning anti Rahvaste Liiga mandaadi alla. Kamerun jagati kaheks, inglise ja prantsuse kolooniaks ja vastavalt sellele kujunes ka nende piirkondade keelsus. Pealinn viidi rohkem riigi keskele ja Bueast sai lihtsalt piirkondliku tähtsusega linn. Pärast Teist maailmasõda 1960. iseseisvus prantsusekeelne osa, aasta hiljem inglisekeelne ning riigid ühinesid. Kuna osa inglisekeelsest osast läks üldse Nigeeria alla, on prantsusekeelne osa Kamerunis märksa suurem ja domineerivam. Laias laastus võib öelda, et Buea ja Bamenda piirkonnad on ainsana inglise keelsed, ja kokku vaid 5% kameruunlastest on oskab nii inglise kui prantsuse keelt. Bamenda kohta võib lugeda ühe teise sama projekti liikme blogist aadressil siia klikkides. 

            Internet väidab, et 2005. aasta seisuga oli Buea linnas tsirka 90 tuhat elanikku, siis Green Camerooni juht Masango arvab, et praeguseks on see number küll kasvanud. Buea linnas ei ole just eriti kõrged majad, nii et seetõttu ta laiub võrdlemisi suurel maa-alal. Läbi linna jooksevad paar keskset teed mäest üles, mida mööda kaarutavad edasi-tagasi taksod. Taksod asendavad siin ühistransporti, on ilusad kollased ja mitte eriti kulukad (aga nendest kirjutan mõni teine kord).

Inimesi on tõesti palju ja terve peateeäärne on suvalistes kohtades pikitud inimestega, kes midagi müüvad. Umbes nagu mitme kilomeetri pikkune baltijaama turg. Ainult et udus ja konstantses vihmas. Pluss muidugi see, et asjadel pole hinda juurde märgitud ja raha küsitakse näo järgi (minu näkku on ilmselgelt kirjutatud, et tegu on rikka mehega, sest küsitakse sageli kahe või kolmekordset hinda normaalsest. Nicolas seevastu on ilmselgelt oma näorikkusest midagi kaotanud, sest erinevalt kahekuutagusest ajast küsitakse temalt ka aina vähem). Sellistes olukordades kulub marjaks ära mingisugune üldine teadmine, kui palju miski maksma peaks.

Teid ääristavad poolemeetri sügavused veerennid, sest väidetavalt näiteks augustikuus võib vabalt sadada lakkamatult seitse päeva järjest ja minu praegu kogutud udu ja vihmasegu on pelgalt kehv piknikuilm. Vihmavarju peab ostma igal juhul, aga kuna tegu on hiinavärgiga, kestvat nad üldiselt kehvalt.

Kogu Buea linna olemus meenutab džunglit. Vähemasti nii ma arvan, ilma et kunagi tegelikult oleksin džunglis käinud. Ent kuna linna ümbritseb vihmamets ja tänavatel luurab pidevalt voolav õhuline udu, on tunne päris metsik. Sammal tunneb ennast sellises keskkonnas eriti koduselt ning seetõttu on ta väga laialt levinud. Nicolas räägib ka soojemal ajal ringiliikuvatest sisalikkudes ja koolibridest, aga kõige suurem kohalik elajas, kes minu teele sattunud on, oli mu toakaaslane geko.

Tegelikult tahaks nüüd siia panna ühe hea ja ilmestava pildi Buea linnast, kus majade taga kõrgub roheline hiiglasik vihmamets ja kõrge mägi, aga kuna ilm on senimaani pidevalt udune olnud, pole ma veel mäge näinud. Räägitakse, et vaatepilt on võimas, nii et esimesel võimalusel ma lisan selle ka siia blogisse (kuigi piltide üleslaadimine on kaunis ajamahukas ettevõtmine). 

Kontor

Nagu eile lubatud, pilt kontori ukselävelt. Vasakul istub Nicolas Prantsusmaalt, keskel on organisatsiooni juht Masango ja tema kõrval paremal kohalik vabatahtlik Etchu

Organisatsioonist

Green Cameroon, nagu nimi viitab, on looduskaitsele orienteeritud organisatsioon, mis laiemas laastus tegutseb edela Kamerunis. Tegu pole kuigi suure organisatsiooniga. Palgalisi töötajaid on üks – Masango Sone, keda abistavad paar kohalikku vabatahtlikku ning mõnikord ka rahvusvahelised vabatahtlikud. Nagu Masango ütleb, on Green Camerooni eesmärk olnud suunata vahendid projektidesse ja nende elluviimisesse ning seetõttu ongi organisatsiooni enda olemus väga piiratud. Kontor on pisike, õmblejanna ja puusepatöökoja vahel ning on varustatud ainult hädavajalike asjadega (näiteks tualett ilmselgelt nii hädavajalik pole).

Green Cameroon loodi juba 2003. aastal ning vaatamata oma suhtelisele väiksusele on korda saadetud palju. Suurimaks keskkonna säilitamise probleemiks peetakse keskkonnateadlikuse puudumist. Koolide õppekavades puudub keskkonnaharidus, inimeste teadlikus loodussäästlikust käitumisest on päris madal. Organisatsiooni eesmärk ongi läbi elanike teadlikkuse tõsta nende huvi oma elukeskkonna säilitamise vastu ja seeläbi säästa ka selle piirkonna looduskeskonda.

Suurematest projektidest on juba läbi viidud Mt.Camerooni päästmise projekt, kus kohalikke elanikke õpetati ehitama säästlikke ahjusid, mille kütmine võttis vähem ressursse. Sest 90% juhtudel kasutatakse kütmiseks ja söögi valmistamiseks just Mt. Camerooni vihmametsade puid. Samuti õpetati kohalikele jätkusuutliku metsakasutamist, mis kasvava rahvaarvu tingimustes on hädavajalik.

2010. ja 2012. aasta vahel uuriti Green Camerooni juhtimisel Mt. Camerooni metsades kasvavate puude ja taimede meditsiinilist väärtust, koostati vastavad juhendid ja raamatud, ning istutati kahesajast meditsiinilsest taimest koosnev mets.

Samal ajal viidi läbi ka roheliste korrapidajate programm koolides, mille kaudu õpetati õpilastele, miks pole hea prahti maha visata. Õpilaste enda seast koolitati välja korrapidajad, kes hakkasid valvama prahi loopimise järele.

Praegu on käsil tervelt kaheksa projekti. Loodussäätliku eluviisi teavituskampaania, koolides keskkonnahariduse õpetamine, kogukonna arendamise programm, kogukondlik puude istutamise kampaania, noorte põllumajanduslikku tegevusse kaasamise projekt, puu lapsendamise projekt, kogukondlik seakasvatuse projekt ja geoinformatsiooni haldamise projekt. Kõikide nende kohta võib täpsemalt lugeda inglise keeles: http://www.greencameroon.org/environment-projects/. 
Tegin kontorist pilti ka, aga kuna ma olen fotoka juhtme maha unustanud, laen selle üles alles homme.

Tutvume

Tere! Mina olen Johannes ja tulin eile Kameruni Gleni programi kaudu, mida Eestis koordineerib MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (www.terveilm.ee) ja rahastab Välisministeerium. Selle blogi on võimalikuks teinud Nortal (www.nortal.ee), kes olid lahkesti nõus mulle projekti välteks kasutada andma sülearvuti, et ma saaksin oma muljeid kirja panna ja kohaliku organisatsiooni tööd sülearvuti abiga lihtsamaks teha. Kui on küsimusi/ettepanekuid minu, organisatsiooni või blogi kohta, võib neid esitada jsats1[at]gmail.com

Kolm kuud veedan Bueas, mis asub Kameruni edelaosas, täpselt Mt. Cameroon (u. 4 km kõrgune) jalamil. Ma hakkan tööle organisatsioonis Green Cameroon (www.greencameroon.org), mis tegeleb keskkonna kaitsmisega. Minu ja mu sakslannast tandempartneri ülesanne on hakkata piirkonna lastekodudesse looma keskkonna klubisid, mis aitaksid lastel praktiliste tegevustega õppida keskkonna hoiu tähtsut ja keskkonnateadlikku käitumist. Sarnanesed klubid on Green Camerooni abiga juba koolides toimima pandud.

Udune Buea

Bueasse jõudsin ma eile. Lend Tallinnast viis läbi Stockholmi Addis Ababesse, kust järgmise lend, vahemaandumisega Malagos, tõi mind Doualasse. Doualas pidi juba mulle vastu tulema Green Camerooni juht Masango, aga kui ma olin lennuki pealt maha tulnud, kuidagitmoodi läbi tolli pääsenud ja õnneks ka oma koti ilusti kätte saanud, polnud Masangost jällegi. Oli küllaga kohalikke, kes pakkusid igasugu teenuseid, sularahavahetust, telefonikaarte jms. Kui ma olin lennujaamas veidike aega otsiva pilguga ringi vaadanud ja ligitikkujaid eemale ajanud, lähenes mulle rohelistes tunkedes lennujaama töötaja Fred. Algul ma ei tahtnud temale ka tähelepanu pöörata, aga kui ta pakkus mulle võimalust oma telefoni kasutada, et Masangole helistada, ei jäänud mul muud üle.

Kui Masango kõne vastu võttis, oli ta maru segaduses ja kuna levi oli kehv, olnud tema jutust suurt midagi aru saada. Igaljuhul, tundus, et ta kinnitas, et oli olnud mingi eksitus ja et ta kohe tuleb. Fredi juhatusel istusime siis kohalikus baaris laua taha ja ajasime juttu. Vahepeal tuli ainult ära ajada teenindaja, kes püüdis juua müüa, aga lõpuks ta sai aru, et tahtsime lihtsalt istuda. Sain Frediga tuttavaks. Ja kuigi temast oli vahel raske aru saada ja temal minust, sest Douala on suuremalt jaolt prantsuse-keelne, saime temaga tuttavateks. Tegu oli 23aastase isaga, kes tegelikult oli pärit Bamendast. Tunkede külge oli ta õmmelnud Brasiilia lipu (tema lemmik jalgpallimaa) ja kaelas kandis Che pilti. Lennujaamalt ta palka ei saanud, vaid maksis ise neile peale, et saaks pagasitassijana tööd teha ja siis klientide käest ise selle eest tasu küsida. Ta arvas, et päevas teenib umbes 15 eurot. Muidu meeldis talle jalgpalli mängida, kunagi oli lootnud professionaalseks palluriks saada, aga tema sõnul peab selle jaoks rikas olema. Ta lootis kunagi tulevikus ise ärimeheks hakata ja Hiinast naisteriideid sisse tuua, et rikkaks saada. Talle meeldis väga Kamerun ja Kamerunis elada, aga kõige suurem probleem olevat lokkav korruptsioon. Fred andis mulle ka telefonikaarti, et ma vajadusel ise saaksin Masangole helistada, juhul, kui tema ära peaks minema. Pakkusin talle mesikäpa kommi ja läksime lennujaamast välja ootama. Fred oli truult minuga ja ajas minema inimesed, kes ligi tulid ja mingeid asju müüa palusid või küsisid lihtsalt, et ma oma käekella neile annaksin. Igaljuhul, vedas täiega, et Fred nii sõbralik oli ja mind probleemiga aitas.

Lõpuks, kui Masango koos autojuhiga kohale jõudis, vabandas ta ette ja taha. Tal oli valesti meelde jäänud, justkui saabuks mu lend öösel kell üks, mitte päeval. Kui ma talle helistasin, oli ta parasjagu mulle tuba ette valmistanud ja siis tuhatnelja Doualasse sõitma hakanud. Panin autole ka kaamera esiklaasile, et jäädvustada selle paarimiljonilinna liiklust, aga ma ei tea, kuna mul on võimalus need klipid üles laadida.

Üldiselt võib öelda, et see oli metsik. Tõeline liiklusdžungel. Politseinukust autojuht muidugi kihutas ka omajagu, aga sellegipoolest tundus mulle kohalik elu üks paras kaos. Ei olnud näha ühtegi autot, millel poleks mõlke ja liiklusmärgid kogu linnas võis kahe käe sõrmede ülelugeda. Tegime peatuse ka kohalikus palmilehtedest katusega baaris ja ajasime mõnusalt juttu. Õigemini, kuna autojuht Girjou (dziruu) inglise keelt ei osanud, jutustas ta enamasti oma sõprade seltsis ja mina Masangoga.

Kui me lõpuks Bueasse jõudsime hakkas juba pimedaks minema. Siiski, nägin, et linn oli minu arvatust suurem. Tundus selline hiiglaslik 100 000 elanikuga küla – see tähendab, et väga madal ja suure maa-ala peal laiali. Minu uus kodu on pesumaja/söögikoht. Sinna jõudes ootas meid Masango naine kahe laspsega. Tegin ka perenaise ja tema perega tutvust. Ma sain teada, et ma olen paksem kui teine vabatahtlik Nicolas (prantsusmaalt). Aga kui ma õigesti aru sain, siis see oli kompliment. Mind juhatati minu askeetlikku tuppa, kus lisaks voodile ja lauale on ka riidest ja sõrestikust kapp. Panin oma kraami maha ja ajasin veidi juttu. Lõpuks läksime välja, vahetasin enda eurod frankide vastu, üks euro 650 franki, ostsime banaane ja läksime Masango poole. Tema naine pakkus mulle süüa. Kui ma õigesti aru sain, siis oli tegu jamssi ja lehmaliha kastega. Päris maitsev oli, aga nii piprast toitu pole ma veel varem kunagi söönud. See-eest banaanid olid hoopis midagi muud meie banaanidest. Kuna nad olid koha peal küpsenud, mitte laevas teel Euroopasse, oli nende maitse ja konsistent hoopis teistsugune. Banaan maitses tugevamalt ja tundus kuidagi tihkem, aga mitte kõva, vaid pehme. Kinkisin Masangole hea tahte märgiks pudeli Vana Tallinnat. Kui ta alguses arvas, et oli midagi sellist juba joonud varem, siis pärast maitsmist oli ta sellest kohe väga vaimustuses. Pakkusin et kui koju jõuan, saadan talle veel ühe pudeli.

Kõht täis, sõitsin koju. Kohalikud kasutavad transpordiks päris palju taksosid, kuhu mahub neljale istmele vähemalt kuus reisijat. Isegi see ei häiri, et mäest üles sõites päevinäinud auto sidur kärssab. Umbes viie minuti kaugune sõit maksav 100 sefat (nii kutsutakse kohalikku raha), mis teeb umbes 15-20 eurosenti. Taksosid on muidugi igasuguseid. Uuemaid, vanemaid, enamasti hakkasid silma toyotad. Mõne tehniline seisukord on küll selline, et põrandas olev auk on üsna suur. Kuna mul linu veel pole ja neid pean kuskilt organiseerima, magasin magamiskotis.

Ärgates oli kõik niiske. Riided, jalanõud, õhk. Õhk oli tegelikult märgatavalt niiske juba sellest hetkest alates, kui ma lennukist välja astusin. Sõin veidi reisitoitu ja asutasin Green Camerooni kontori otsingutele, et ka Nicolasega tuttavaks saada ja internet leida. Tarvis ju teada anda, et ma kohale jõudsin.

Buea linna ma ikka päris hästi näinud pole. Eile õhtul tulles oli juba pime ja nüüd kattis Buea linna mäenõlva paks valge udu. Siiski, korrak andis udu järgi ja ma sain klõpsata paar pilti, mille üleslaadimise üle ma veel mõtlema pean. Aga varsti asendas udu peenike-peenike uduvihm. Üldiselt annab sademeterohkkusest aimu teede äärsed vihmaveerennid. Need pole sellised, nagu meie harjunud oleme, vaid u poole meetri sügavused kraavid, ilma milleta vihmaperioodil liiklemine oleks ilmselt täiesti võimatu.

Tõsiasi on muidugi see, et kuigi kontoris on internet, siis see on maru aeglane ja ebastabiilne. Tõsiasi on, et tegelikult kirjutan ma blogi sissekande ennem wordis valmis, sest internet otsustas ära kaduda just sellel hetkel, kui mina siia tulin. Kontor ise on 4x4m kuur, kus töötavad lisaks Masangole ja kahele kohalikule vabatahtlikule ka Nicolas ning nüüd veel mina ja paari päeva pärast minu sakslannast tandempartner Sarah. Ilmselgelt töötavad siin inimesed, kes on hinega asja juures.

Muide, päris kavalalt on kontoris seintele kinnitatud tapeet/paber. Selle asemel, et liimiga mäkerdada on nad naeltega kinni löödud, aga kuna pelgalt naela enda pea on liiga pisikene ja rebiks paberisse augu, on nael enne seina löömist löödud läbi õllekorgi, mis teeb hoidva pinna piisavalt laiaks.