Tutvume

Tere! Mina olen Johannes ja tulin eile Kameruni Gleni programi kaudu, mida Eestis koordineerib MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud (www.terveilm.ee) ja rahastab Välisministeerium. Selle blogi on võimalikuks teinud Nortal (www.nortal.ee), kes olid lahkesti nõus mulle projekti välteks kasutada andma sülearvuti, et ma saaksin oma muljeid kirja panna ja kohaliku organisatsiooni tööd sülearvuti abiga lihtsamaks teha. Kui on küsimusi/ettepanekuid minu, organisatsiooni või blogi kohta, võib neid esitada jsats1[at]gmail.com

Kolm kuud veedan Bueas, mis asub Kameruni edelaosas, täpselt Mt. Cameroon (u. 4 km kõrgune) jalamil. Ma hakkan tööle organisatsioonis Green Cameroon (www.greencameroon.org), mis tegeleb keskkonna kaitsmisega. Minu ja mu sakslannast tandempartneri ülesanne on hakkata piirkonna lastekodudesse looma keskkonna klubisid, mis aitaksid lastel praktiliste tegevustega õppida keskkonna hoiu tähtsut ja keskkonnateadlikku käitumist. Sarnanesed klubid on Green Camerooni abiga juba koolides toimima pandud.

Udune Buea

Bueasse jõudsin ma eile. Lend Tallinnast viis läbi Stockholmi Addis Ababesse, kust järgmise lend, vahemaandumisega Malagos, tõi mind Doualasse. Doualas pidi juba mulle vastu tulema Green Camerooni juht Masango, aga kui ma olin lennuki pealt maha tulnud, kuidagitmoodi läbi tolli pääsenud ja õnneks ka oma koti ilusti kätte saanud, polnud Masangost jällegi. Oli küllaga kohalikke, kes pakkusid igasugu teenuseid, sularahavahetust, telefonikaarte jms. Kui ma olin lennujaamas veidike aega otsiva pilguga ringi vaadanud ja ligitikkujaid eemale ajanud, lähenes mulle rohelistes tunkedes lennujaama töötaja Fred. Algul ma ei tahtnud temale ka tähelepanu pöörata, aga kui ta pakkus mulle võimalust oma telefoni kasutada, et Masangole helistada, ei jäänud mul muud üle.

Kui Masango kõne vastu võttis, oli ta maru segaduses ja kuna levi oli kehv, olnud tema jutust suurt midagi aru saada. Igaljuhul, tundus, et ta kinnitas, et oli olnud mingi eksitus ja et ta kohe tuleb. Fredi juhatusel istusime siis kohalikus baaris laua taha ja ajasime juttu. Vahepeal tuli ainult ära ajada teenindaja, kes püüdis juua müüa, aga lõpuks ta sai aru, et tahtsime lihtsalt istuda. Sain Frediga tuttavaks. Ja kuigi temast oli vahel raske aru saada ja temal minust, sest Douala on suuremalt jaolt prantsuse-keelne, saime temaga tuttavateks. Tegu oli 23aastase isaga, kes tegelikult oli pärit Bamendast. Tunkede külge oli ta õmmelnud Brasiilia lipu (tema lemmik jalgpallimaa) ja kaelas kandis Che pilti. Lennujaamalt ta palka ei saanud, vaid maksis ise neile peale, et saaks pagasitassijana tööd teha ja siis klientide käest ise selle eest tasu küsida. Ta arvas, et päevas teenib umbes 15 eurot. Muidu meeldis talle jalgpalli mängida, kunagi oli lootnud professionaalseks palluriks saada, aga tema sõnul peab selle jaoks rikas olema. Ta lootis kunagi tulevikus ise ärimeheks hakata ja Hiinast naisteriideid sisse tuua, et rikkaks saada. Talle meeldis väga Kamerun ja Kamerunis elada, aga kõige suurem probleem olevat lokkav korruptsioon. Fred andis mulle ka telefonikaarti, et ma vajadusel ise saaksin Masangole helistada, juhul, kui tema ära peaks minema. Pakkusin talle mesikäpa kommi ja läksime lennujaamast välja ootama. Fred oli truult minuga ja ajas minema inimesed, kes ligi tulid ja mingeid asju müüa palusid või küsisid lihtsalt, et ma oma käekella neile annaksin. Igaljuhul, vedas täiega, et Fred nii sõbralik oli ja mind probleemiga aitas.

Lõpuks, kui Masango koos autojuhiga kohale jõudis, vabandas ta ette ja taha. Tal oli valesti meelde jäänud, justkui saabuks mu lend öösel kell üks, mitte päeval. Kui ma talle helistasin, oli ta parasjagu mulle tuba ette valmistanud ja siis tuhatnelja Doualasse sõitma hakanud. Panin autole ka kaamera esiklaasile, et jäädvustada selle paarimiljonilinna liiklust, aga ma ei tea, kuna mul on võimalus need klipid üles laadida.

Üldiselt võib öelda, et see oli metsik. Tõeline liiklusdžungel. Politseinukust autojuht muidugi kihutas ka omajagu, aga sellegipoolest tundus mulle kohalik elu üks paras kaos. Ei olnud näha ühtegi autot, millel poleks mõlke ja liiklusmärgid kogu linnas võis kahe käe sõrmede ülelugeda. Tegime peatuse ka kohalikus palmilehtedest katusega baaris ja ajasime mõnusalt juttu. Õigemini, kuna autojuht Girjou (dziruu) inglise keelt ei osanud, jutustas ta enamasti oma sõprade seltsis ja mina Masangoga.

Kui me lõpuks Bueasse jõudsime hakkas juba pimedaks minema. Siiski, nägin, et linn oli minu arvatust suurem. Tundus selline hiiglaslik 100 000 elanikuga küla – see tähendab, et väga madal ja suure maa-ala peal laiali. Minu uus kodu on pesumaja/söögikoht. Sinna jõudes ootas meid Masango naine kahe laspsega. Tegin ka perenaise ja tema perega tutvust. Ma sain teada, et ma olen paksem kui teine vabatahtlik Nicolas (prantsusmaalt). Aga kui ma õigesti aru sain, siis see oli kompliment. Mind juhatati minu askeetlikku tuppa, kus lisaks voodile ja lauale on ka riidest ja sõrestikust kapp. Panin oma kraami maha ja ajasin veidi juttu. Lõpuks läksime välja, vahetasin enda eurod frankide vastu, üks euro 650 franki, ostsime banaane ja läksime Masango poole. Tema naine pakkus mulle süüa. Kui ma õigesti aru sain, siis oli tegu jamssi ja lehmaliha kastega. Päris maitsev oli, aga nii piprast toitu pole ma veel varem kunagi söönud. See-eest banaanid olid hoopis midagi muud meie banaanidest. Kuna nad olid koha peal küpsenud, mitte laevas teel Euroopasse, oli nende maitse ja konsistent hoopis teistsugune. Banaan maitses tugevamalt ja tundus kuidagi tihkem, aga mitte kõva, vaid pehme. Kinkisin Masangole hea tahte märgiks pudeli Vana Tallinnat. Kui ta alguses arvas, et oli midagi sellist juba joonud varem, siis pärast maitsmist oli ta sellest kohe väga vaimustuses. Pakkusin et kui koju jõuan, saadan talle veel ühe pudeli.

Kõht täis, sõitsin koju. Kohalikud kasutavad transpordiks päris palju taksosid, kuhu mahub neljale istmele vähemalt kuus reisijat. Isegi see ei häiri, et mäest üles sõites päevinäinud auto sidur kärssab. Umbes viie minuti kaugune sõit maksav 100 sefat (nii kutsutakse kohalikku raha), mis teeb umbes 15-20 eurosenti. Taksosid on muidugi igasuguseid. Uuemaid, vanemaid, enamasti hakkasid silma toyotad. Mõne tehniline seisukord on küll selline, et põrandas olev auk on üsna suur. Kuna mul linu veel pole ja neid pean kuskilt organiseerima, magasin magamiskotis.

Ärgates oli kõik niiske. Riided, jalanõud, õhk. Õhk oli tegelikult märgatavalt niiske juba sellest hetkest alates, kui ma lennukist välja astusin. Sõin veidi reisitoitu ja asutasin Green Camerooni kontori otsingutele, et ka Nicolasega tuttavaks saada ja internet leida. Tarvis ju teada anda, et ma kohale jõudsin.

Buea linna ma ikka päris hästi näinud pole. Eile õhtul tulles oli juba pime ja nüüd kattis Buea linna mäenõlva paks valge udu. Siiski, korrak andis udu järgi ja ma sain klõpsata paar pilti, mille üleslaadimise üle ma veel mõtlema pean. Aga varsti asendas udu peenike-peenike uduvihm. Üldiselt annab sademeterohkkusest aimu teede äärsed vihmaveerennid. Need pole sellised, nagu meie harjunud oleme, vaid u poole meetri sügavused kraavid, ilma milleta vihmaperioodil liiklemine oleks ilmselt täiesti võimatu.

Tõsiasi on muidugi see, et kuigi kontoris on internet, siis see on maru aeglane ja ebastabiilne. Tõsiasi on, et tegelikult kirjutan ma blogi sissekande ennem wordis valmis, sest internet otsustas ära kaduda just sellel hetkel, kui mina siia tulin. Kontor ise on 4x4m kuur, kus töötavad lisaks Masangole ja kahele kohalikule vabatahtlikule ka Nicolas ning nüüd veel mina ja paari päeva pärast minu sakslannast tandempartner Sarah. Ilmselgelt töötavad siin inimesed, kes on hinega asja juures.

Muide, päris kavalalt on kontoris seintele kinnitatud tapeet/paber. Selle asemel, et liimiga mäkerdada on nad naeltega kinni löödud, aga kuna pelgalt naela enda pea on liiga pisikene ja rebiks paberisse augu, on nael enne seina löömist löödud läbi õllekorgi, mis teeb hoidva pinna piisavalt laiaks.