Esmamuljed toidust

            Kuna täna hommikul Sarah oksendas, siis ta tööle ei tulnud ja lastekodudesse me ei läinud, ma loodan, et ta saab ruttu terveks. Ent seetõttu kirjutan täna toidust. Algatuseks ütlen kohe ära, et maitse üle ei vaielda. Järgnev on minu kogemus ja arvamus kohalikust toidust ja tuleb ära märkida, et ma olen jõudumööda tarbinud kohalikke roogasid kõigest nädala. Ja teades, kuipalju erinevaid söödavaid taimi siin leidub on see koguhulgast ilmselt vaid murdosa. Nii et võib-olla ajajooksul ma kujundan oma arvamuse ümber ja söön oma sõnu (peen sõnademäng).

            Taustainfoks veel niipalju, et üldiselt ma väga valiv toituja pole. V.a ananass, mis mulle eriti ei maitse ning mõned keedetud juurviljad (ja vahel mõni kala). Aga ka need kugistan alla kui isu on piisavalt suur.

            Kohalikul toidul on omapärased nimed, mis kõik meelde ei jää ning huvitaval kombel kasutatakse sageli samu nimesid, mis meil, aga teiste viljade kohta. Näiteks avokaadod on pirnid. Ploomid on ka mingid lillad asjad, mida tuleb enne söömist keeta ja mis peale värvuse muult küll kuidagi ploome ei meenuta. See tähendab, et söödud asjade nimesid ma kuigivõrd ei mäleta. Lisaks veel, et pilte ma ka pole toidust klõpsinud, sest sellega kaasneb minu peas mingi hipsteri stigma mida ma kanda ei taha.

            Kohalikud aaaarmastavad pipart – või midagi pipra sarnast, mida lisatakse praktiliselt kõigele, mis söödav tundub. Minu hetke hüpotees on, et pirpa eesmärk on varjata muidu suhteliselt maitselagedat toitu. Ent see pipar siin võtab higi lahti ja paneb silmi kinni pigistama. Isegi kui vahetevahel pannakse meie jaoks veidi vähem pipart, on see endiselt üsna kurnav. Õnneks näiteks piprakastmega ülevalatud riisi kõrval on malbe jamss, mis maitseb natsa nagu kartul ja seega pehmendab tulitavat suud. Riis ja jamss on kaks kohalikku söögikraami, mis maitsevad päris hästi. Küll aga riisiga tuleb ettevaatlik olla, sest hammaste all krigiseb ka aeg-ajalt liivatera. Portsud on tavaliselt hiiglaslikud, sest kohalikud hommikusööki ei söö – ainult lõuna ja õhtusöök.

            Ent lisaks riisile manustatakse ka „garrit“ (kirjutan nagu kuulen), mis on selline mannakontsistentsiga möks, mis lõhnab natukene nagu kõrvits, aga maitseb veits läilalt. Seda süüakse tavaliselt näppudega ja kastetakse „supi“ sisse, mis on enamasti leem õlist ja ühest tükist lihast, kastetud ooooohtra pipraga. Eilne garri oli minu jaoks raske katsumus, sest supi kontsistents oli TÄPSELT nagu tatil - ligane kleepuv löga, mis venib nagu rögaklimp. Punnitasin selle värgi alla, aga silme ees jooksis „Fear Factor’i“ klipid, kus osavõtjad erinevaid eksootilisi kokteile manustasid. Ilmselt oli asi minus, sest Nicolas sai toiduga märksa kergemini hakkama.

            Teine popp toit on plantain(?) ehk siis isane banaan. Seda manustatakse igasugusel erineval kujul, kas praetuna, keedetuna, kuivatatud krõpsude või jumal teab mille muuna. Üldiselt on see üsna normaalne toit, aga vahel on tal maitse magus, nii et süües kõrvale mingit rohelist ülisoolast möksi, pidin kõvasti võitlema, et taldrik tühjaks saada. Hea on, et õhtuti on nälg kallal, see teeb toidu söömise veidi lihtsamaks.

            Siis on lisaks veel terve rodu suht ühesuguse maitse (või peaks ütlema maitsetusega) taimi, konsistents on küll erinev, aga enamasti serveeritakse neid kuhja piprase kastmega. Kastme värvus, ilmselt sõltuvalt koostisest, varieerub rohelise, pruuni ja tumemusta vahel. Erilist naudingut ma kohalikku kokakunsti proovides veel tundnud ei ole. Ühe erandiga.

            Kala! Ka seda pakutakse erinevatel kujudel, praetud, kuivatatud, keedetud jms. Kalaliikides süüakse palju makrelli ja veel midagi haugi taolist. Iga kord on keele alla viinud (kuigi luid on palju). Kohalikud eeldavad ka kalapea söömist (delikatess, parim kalatükk on koos peaga), aga mina veel sellest lummusest päris aru saanud ei ole. Igal juhul, kala on olnud väga bueno.

Lisaks kalale on siin jumalikud puuviljad. Jah, banaan, mis maitseb väga maitseküllaselt ja mõnusalt, kohalik ananass – mmmmmmmm. Kodus ta mulle miskipärast ei maitse, aga siin Nicolasega aeg-ajalt ostame terve ananassi (prantslaslikult nuusutab ta seda enne ostu igast küljest) ja pistame nahka. Ülihea! Magus ja hapu korraga. Malaariaravimi kõrvalnähu – väikene vill suus – valu seda happelist vilja süües mind ei heiduta mitte üks teps. See ütleb juba nii mõndagi. Tänaval saab osta ka maapähkleid, avokaadosid jms, mis on siin mõnusalt küpsed. Ainult apelsinid on miskipärast rohelised ja kuigi maitse on neil täitsa hea, pole nad kuigi mahlased ega viljaliharikkad. Pluss veel igasugu erinevad marjad ja muud saadused on täitsa maitsvad. Kahjuks, meloni hooaeg parasjagu on läbi saanud. Arbuusiostu lükkame kogu aeg edasi, et tahtjaid oleks kolm, muidu ei jõua kõike ära süüa ja kookost plaanime osta täna.

Nicolasega ostame aeg-ajalt ise pastat ja laseme seda teha, et meie maitsemeeled veidi puhata saaksid. Tuleval nädalavahetusel kavatseme kartulit osta ja seda praadida munaga. Ei jõua ära oodata! Hommikuti piirdume kohaliku saiaga (ruudukujuline), millele määrime peale šokolaadikreemi ja kõrvale joome teed. Hea mõnus! Ei koorma eriti kõhtu ja annab energiat terveks päevaks. Lõuna paiku, kui Sarah ja teised lähevad kohalikesse restoranidesse, võtame Nicolasega kahepeale pätsi (ruudu) saia ja kõrvale midagi head. Juustu või tuunikala peale (suht kallis kaup ja on ainult seda kiletatud ruudu varianti) ja laseme heal maitsta. Magustoiduks kas apelsine või banaane. Võib tunduda totter, et ei naudi kohalikku kokakunsti, aga kuna õhtusöögi portsud on tavaliselt suured, ei taha lõunat eriti pirakat teha. Ja kuna kohalikud eriti hügieeninõuetest kinni ei pea nii et ei taha eriti riskida ka. Küll õhtuti saab kohalikku kraami proovida, aga üldiselt tunnen kergendust kui kohale jõudes näen, et söögiks on riis.