Kõigest ja mitte millestki

            Murphy seadus on mõnikord päris hea. Just eile, kui olin oma toiduarutluse postitanud ja mäest tagasi alla rändasin, ootas meid riis. Aga riisi kõrval oli sigahea doulee! Vot seda kraami ma võin veel süüa. Mõnus natsa piprakas ja soolane möks roheliste lehekestega. Maitses hea, aga kardetavasti seda väga sageli ei saa.

Pärast seda mõnsat rooga läksime välja Sarah sünnipäeva tähistama kuskile baari mingis linnaosas, mille nimi meenutas st. Andrews, aga tõenäoliselt oli tegelikult midagi muud. Igastahes, koha omanik Koffe oli Masango sõber ja meid kostitati kolme kalaga. Kala tuli enne ise koka juures välja valida. Üks neist meenutas Atlandi tuura, aga üldiselt polnud mul õrna aimugi, millega tegemist, ainult nii palju ma tean, et maitsesid kõik erinevalt ja väga hästi. Söömine toimus käega (parema), mida enne kuumavee kausis loputada tuli. Kalatüki või praetud plantainitüki võis kasta ka piprakastme sisse, aga see oli niivõrd piprane, et väga palju korraga võtta ei tasunud.

Niipalju siis sellest. Täna käisime veel kolmes lastekodus, üks oli päris kaugel, mile 14 kandis, ehk sõit maksis 450 sefat (alla euro natsa). Lastekodule ligipääs oli läbi mudaste teede ja üsna vaevaline, aga lastekodu ise oli suur, 140 lapsega koht. Ent lapsi me ei näinudki, ainult sekretär oli seal, kes ei teadnud meie tulekust midagi. Direktor oli kuskil teadmata ajaks ära. Niisiis jätsime direktorile kirja(!) ja tulime tulema. Minu meelest oli suht raharaiskamise käik, aga ju siis vajalik. Natukene suur tundub mulle ka see koht meie jaoks – ühes lastekodus on rohkem lapsi kui teistes projetki omades kokku. Leppisime kokku, et tuleme esimest korda järgmine esmaspäev.

Järgmine oli üks pisike kristlik lastekodu Buea äärelinnas. Seda juhtis ainult pereema üksinda, mingit rahastust tal pole. Ülalpidamisraha teenib oma põllul kasvava toidu müügist. Tulles astusime pimedasse, lapsed istusid pinkidel, nagu kirikus ja sõid näpuvahel leiba. Oli lõuna. Meie auks pandi tuli põlema. Tutvusime veits kaheteistkümne lapsega, panime paika järgmise külastuse aja, kui „tegevusega“ pihta hakkame ja läksime viimasesse, viiendase lastekodusse.

See on üsna meie kontori kõrval ja erinevalt teistest juhib seda meesterahvas. Lastekodus on ainult üks tüdruk. Kui me tulime vaatasid nad Müncheni Bayerni eilset mängu. Sama jutt, mis teistes kohtades. Nüüd paneme paika oma esimesed tegevused järgmisel nädalal. Üldiselt tundub meil kõigil olevat päris erinev arusaam sellest, mis me tegema hakkame või üldse tegema peaksime. Sarah ja Ebanga tahavad taimi istutada ja lastega mängida. Mina tahaks koostada mingisuguse programmi, mida lastekodud ka pärast meie lahkumist kasutada saaksid, et nende keskkonnaklubid välja ei sureks. Mina kasutaks neid praeguseid külastusi lihtsalt erinevate tegevuste katsetamiseks ja täiustamiseks. Lisaks, meil pole praegu absoluutselt mingeid materjale või vahendeid, mida lastekodudes kasutada. Istutamise tarbeks pole ei seemneid ega labidaid ega midagi. Ennustan, et meie vahel tulevad veel suured arutelud...

Pilte ma täna ei teinud, polnud kuidagi õiget klappi lastega ja ei pildistamine ei tundunud hetkel sobiv. Teinekord!