Tegemistest siit ja sealt

Tükk aega pole mahti kirjutada olnud, sest tegemist omajagu. Ent selle asemel, et igapäevaelu ettevõtmisi jälle kordama hakata, toon esile lihtsalt mõned seigad.

            Ühel päeval käisime Buea vihmametsas müttamas. Nicolas klõpsis pilte ka, aga neid mul parasjagu kuskil käepärast pole. Mets ise jättis jällegi kustumatu mulje. Kuna tegu on linna küljealusega, moodustab esimeneosa mingi veidra metsa ja põllukoosluse mulje. Tegu pole Eestis tuttavate rukkipõldudele ligilähedasegi asjaga, vaid lihtsalt, kohalikel on õigus harimata maalt puid vähemaks võtta ja oma taimed sinna vahele istutada. Muld on väga viljakas ja saak kasvab ruttu. Need põllulapikesed on aga puudevahel segamini, saakki kasvab suvalt metsikute taimede vahel, aedu jms pole, kõik on nõlva peal nii et kokkuvõttes on kogu see krempel üks pudru ja kapsad. Edasi sügavamale metsa ronides on lootus/oht kohata tervet plejaadi erinevaid madusid, boad, mambad jms. Ent nood kipuvad eest ära roomama, kui kaugelt juba inimsammude vibratsiooni tajuvad.

            Džunglis kondavad ka elevandid, aga nende kohtamiseks on tarvis kolmepäevalsele matkale minna kogenud giidide juhendamisel. Ka siis olevat väidetavalt võimalus kogemata hiiglasliku elevandi jalgevahelt läbi kõndida elevanti ennast märkamata. Vähemalt sedasi räägivad kohalikud, kes ise elus pole tegelikult ühtegi elevanti näinud.

            Kuskil sopis pesitsevad gorillad ja teised ahvilised, aga jällegi, kuna metsa on palju ja isendid kipuvad arad olema, on nende kohtamise tõenäosus praktiliselt olematu. Selle eest näeb palju huvitavaid putukaid (peamiselt eriliiki sipelgad ja saja/tuhandejalgsed). Ka linde kuuleb, kui piisavalt kaua vakka olla. Vahel vilksab mõni värviline linnuke puude vahel, aga päris keeruline on kindlaks teha, millise isendiga tegu. Ornitoloogiahuvilistel oleks igal juhul põnev. Linnas võib sageli kohata koolibrisid ja igasugu eriliiki sisalikke, mis põhja-eurooplase jaoks on igavene vinge asi. Vahel jään mitmekümneks minutiks teeäärseid elukaid vahtima, kohalikud kõnnivad itsitades mööda.

            Vihmamets muidugi oma uduga on piisavalt hirmus koht ka, meenutab veits õudusfilme. Ja ei saa märkimata jätta ka seda, et mäest üles ronides muutub kliima märksa jahedamaks. Tuleb ka märkida, et oma elus pole ma veel varem nõnda kõrgele jalgsi turninud... Senine tippmark on vapustavad 318 meetrit :). Kohalikud on hämmingus, kui neile Eestit kirjeldan, aga rinnus ikka tuksub uhkus kah erilise kodumaa üle!

            Ühel teisel päeval käisime kohaliku käsitöömeistri juures. Nimeks kutil King (kohalik nimi Kinge, mis tähendab ka tõlkes kuningat). Ise on ta selline chill vana, rastade ja huvitavate riietega. Lõhnab nagu üks viisnukra meenutava lehega taim, mis selles riigis on karmilt keelatud, aga kilohind on veits üle nelja euro. Elab-töötab kuuris, kus on parajalt jahe, aga teeb head tööd. Vinged kaelaketid, kookoskotid, maskid ja kõik muu. Nicolas ostsis terve posu kraami ja tellis veel juurdegi. Minu tähelepanu võitis aga kookoskitarr. Paraku oli tal sellest ainult pilt, sest neid meisterdab ta ainult tellimuse alusel (20 000 sefat tükk, ~35 eurot). Tahaks katsuda ja kuulda kuidas kõlab. Kui midagi osta, siis just seda!

Kuningas ise koos oma kaelaehetega (kõige kihvtimad on mustad eebenipuu nikerdised)

Kookosest tehtud lukuga käekott

            Eile õhtul, kui Nicolasega parasjagu praetud kartuleid (mmmmmmmmm!) nosisime, sadas sisse Kalvin (majakaaslane/restoranitööline), koos oma sõbraga, kes nägi välja natukene nagu noor Will Smith. Kalvin kutsus meid suurele ja vingele peole, kus noore Will Smithi õde lapse saamist tähistatakse. Kuna kell oli palju, leppisime kokku, et tuleme tunniks ajaks. Peopaika läksime jala, sest see polnud kuigi kaugel. Kohale jõudes tervitas meid hirmus kõva muusika ja tühi saal. Ühes nurgas istusid kohalikud tüdrukud, teises võtsime istet meie ja laval oli valgete linadega kaetud toolid, kus valitses veel tühjus. Kalvin rääkis, et varsti jõuavad teised peolised ka, ja et siis kutsutakse meid sinna lavale laua taha ja antakse pudel viskit näkku ja palju süüa jms. Keeldusime viisakalt. Tunni veetsime vaadates, kuidas vähesed kohalejõudnud kutid omavahel tantsisid (huvitaval puusaliigutustega suusatamist imiteerival viisil – kes oleks arvanudki, et ka siin suusatamine niivõrd populaarne on). Lõpuks hakkas meil igav ja uni tikkus peale, ülejäänud peolised polnud ikka tulnud, nii et tegime Nicolasega minekut. Teinekord jälle!