Tühikäik

            Tänaseks oli plaanitud esimene keskkonnaklubiline kokkutulek inglaste rahastatud lastekodus nimega HOTPEC. Käisime seal külas eelmisel reedel, kuigi lapsi ei kohanud, panime paika tänase päeva esimeseks korraks. Kõik tundus suht timm, aga kui täna sinna kohale rändasime (sõit edasi-tagasi 800 sefat (~1.20€), selgus, et lapsi pole. Lapsed on suvepuhkusel oma perede ja sugulaste juures. Tulevad septembris. Kes me üldse oleme, seda ei teatud, selgitasime projekti ja selle sisu uuesti, andsime uuesti oma kontaktid. Lubati asi augusti lõpus juhatuse koosolekul arutlusele võtta ja meile teada anda. Kokkuvõttes oli Green Camerooni esindus seal juba neljandat korda. Korra käis Masango eelmisel aastal, kui projekti koostas, siis natukene vähem kui kuu aega tagasi Nicolas ja Ebanga teatamas, et meie Sarah’ga oleme tulemas, siis me kolmekesi reedel ja nüüd neljandat korda. Vast nüüd on asi selge, mis me tahtsime ja toimib edasipidi natsa paremini. Igaljuhul, homme, MountainKids’is läheb loodetavasi veidi paremini.

            Ent päeva huvitavamad hetked möödusid taksos. Sinnasõidul selgus, et taksojuht on kõrgharitud rahvusvaheliste suhete ekspert, veetis oma ülikooliaastad Rootsis. Pärast kooli reisis veidi Saksamaal, Hollandis ja Inglismaal, kuni tuli tagasi. Rääkis natukene Rootsi keeles ka meile. Kurtis, et tuli Euroopast ära, sest immigratsiooniseadused on nii karmid ja kogu aeg pidi tööluba ja elamisluba jms uuendama nii et kõik see kokku tähendas tema jaoks liiga palju asjaajamist. Igaljuhul oli tegu huvitava mehega, kes oleks meid ka linnast välja HOTPECi sõidutanud, kui poleks teel olnud kontrollpunkti. Seal vaadatakse lisaks muudele asjadele ka seda, et taksod oma määratud piirkonnast kaugemale ei sõidaks.

            Tagasiteel linna läbisime kontrollpunkti mikrobussis (mis oli inimestest kaunis pungil). Seekord paluti auto teelt kõrvale pöörata ja toimus miskisugune „tehnokontroll“. Lisaks käsipidurile katsetati ka kas kojamehed töötavad (töötasid natukene küll), kas tuled funksivad kenasti ja et kas aknapesuvedeliku süsteem toimib. Vist ei toiminud, sest kuigi juht vabandas tüüpilise „just sai aknapesuvesi otsa“-ga, hakkas väikestviisi tamburai pihta. Reisijad muidugi soovitasid juhile, et maksku ta kohe 500 sefat (80 eurosenti) altkäemaksu ära ja saab minema. Ent tundus, et bussijuhil oli rahast kahju. Pärast energilist arutelu, mis hõlmas endas lisaks käeviibetele ka mütsi mahaviskamist, ronis bussijuht masinasse ja sõitis minema. Ma ei saanudki aru, kas ta siis maksis mingit raha või lasi niisama jalga. Meid jälitama igastahes keegi ei hakanud, aga bussijuhi tuju oli rikutud nii et ta needis kohalikke ametnikke veel tükk aega maa põhja.

            Meil ka natukene vedas, sest erinevalt tänasest, vahel kontrollitakse sellises kohas dokumente ka reisijatel ja Sarah ei kanna oma passi kaasas. Neljapäeval on plaan minna politseiametisse passikoopiad kinnitama, et ka mina ei peaks oma passi kaasas kandma. Näis, mis põnevat seal toimub. Nicolase jutu järgi on seal päris „huvitav“.

            Täna aga valmistume homseks lastekoduks ette!