Elu restoranis

            Viimased paar päeva on olnud igasugu sekeldused interneti ja elektriga, isegi eile, kui pärastlõunal internet veidigi normaalsemaks muutus, kadus see natukese aja pärast koos elektriga. Isegi elektri naasedes polnud interneti kuni täna pärastlõunani.. Kuna eile/täna midagi erilist ei toimunud, kirjeldan meeleldi hoopis eluolu.

            Nagu ikka, ütlen juba ette ära, et elamiseks ma mingeid erilisi luksusesemeid jms ei vaja ning ennast kuigi nõudlikuks elunejaks ei pea. Kaitseväe teenistus õpetas olema vähenõudlik, kuid mõningatest asjadest tunnen ikka puudust, aga sellest kõigest veitsa hiljem.

            Parasjagu üürin tuba „restoranis“, aga see nimetus on ülihelde ja ei peegelda tegelikku olukorda. Pigem võiks seda kohta nimetada majaks, kust saab mingit söögimoodivärki raha eest ja õlut. Kuus maksan 50 000 sefat (76 eurot) ja selle sees on külm vesi ja elekter. Vetsupaberid jms tuleb endal ise muretseda. Kohalikud, mulle tundub, seda ise ei kasuta.

            Tuba on mul mõnus ja suur! Igaljuhul suurem kui Sarah’l ja lausa kahe aknaga (mida avada on päris keeruline, sest mehhanismid on keegi tuksi keeranud suure frustratsiooni tõttu vist). Väljas on akende ees ka raudtalad, et pahalased sisse ei saaks (või mina välja). Mööbliks voodi ja riidest kapp, pluss aiamööbel (laud ja kaks tooli). Tuleb olla rahul, sest Nicolasel pole üldse lauda ja Sarah ostis kah endale ise mööbliesemeid juurde.

            Nagu allolevalt pildilt näha on tuba kaunis suur, laes on halogeenlamp, mis siinsetes oludes on väga levinud. Toa lähemal vaatlusel leiab igasugu putukaid ja põrnikaid, sipelgaid ja gekosid. Seinad on kõik määrdunud ja põrand külm lagunenud kivi. Ei saa öelda, et eriti hubane oleks. Sääsevõrgu kruvisin ka lakke, see täitsa toimib, aga mingid pisikesed mutukad ronivad sellest ikka läbi. Mingi hetk sain majakaaslase Kalvini käest nööri, millel riideid kuivatada. Pärast selgus, et nöör oli Sarah oma, aga tagasi ta seda ei küsinud. Toas muidugi asjad kuivavad ligi nädal, sest igal pool on nii marudalt niiske. Väljas kuivatada ei saa, sest päikest pole ja vihm võib suvalisel hetkel otsustada sadama hakata. Isegi hommikul riideid selga ajades on asjad ebameeldivalt külmad ja märjad.

            Omajagu hädas oleme hallitusega. Nicolasel hallitab nahast rahakott, Sarah’l saapad, minul hallitavad kõik asjad. Isegi metallist taskulamp. Viimastel päevadel olen hallitust kõvasti äädikaga tõrjunud, vast toimib.

            Restorani köök on selline, nagu peab.. Potid, pannid, taldrikud, klaasid, prussakad ja hiired. Ja need pole mingid pisikesed prussakad nagu meil korrusmajades, vaid jurakad pöidlasuurused elajad. Krõbistavad öösiti ringi ja madistavad omavahel. Hommikul võib leida neid selilipööratuna pärast kaklust. Köögis on ka kraan ja kraanikauss, aga äravool ei funksi, nii et suundub kaussi. Isegi külmik on!

Euroköök, külmkapiga!

            Üldiselt leiab köögist igasugu pottides erinevaid mökse, mis eriti isu ei ärata. Vahel on raske veekeetmiseks tühja potti leida. Ja pesta pole neid eriti mugav, sest kraan on pisike, ulatub seinast paari sentimeetrikaugusele. Lõikelauaks on kiviplaat, noad ise on nürid, nii et kui ise süüa teen, kasutan oma (venna) taskunuga.

            Maja ees on aiamööbliga terrass, kus päevadläbi kaigub telekast muusikavideod, bass põhja keeratud selliselt, et kõlarid plärisevad. Õnn on, et Sarah mulle kõrvatropid kaasa tõi, sest hetkes, mil majakaaslane (ja töötaja) Kalvin üles ärkab, läheb kohalik musakanal käima. See juhtub tavaliselt kuue ja seitsme vahel. Lisaks Kalvinile elab restoranis ka Sarah, vahel ööbib veel üks töötaja Bertham ning üks vennike veel, kes valvab (G4S) lähedalasuvat bensiinijaama, mis parasjagu töökorras pole. Nicolas elab peremajas saja meetri kaugusel.

            Restoranis on suur kõle saal. Nagu nöökimiseks on seinal poster imemaitsva toiduga (jäätis, burgerid, puuviljad, mahlad jms). Läbi saali, teises tiivas asub ka pesemisäri, kahe pesumasinaga (millest ühel soojendus ei tööta ja teine on lihtsalt katki). Pesemise eest küsib perekond hingehinda, nii et oma pesu peseme käsitsi. Vett muidugi gaasipliidil soojendada ei lubata pesemiseks. Mul suva, aga Sarah läks seetõttu veits raksu.

Luksuslik saal VIP-pidudeks

            WC/duširuum on külmaveega. Mingil põhjusel on pott ka ilma prill-lauata, aga vaatluste põhjal järeldan, et see on Kamerunis (vähemasti Bueas ja Kumbas) üleüldine nähtus. Vets ise on kah selline räämas, põrandal on igikestvad loigud (sest pole äravoolu poole kaldu). Üks meist seda pelgab, nii et käib duši all ainult plätades. Huvitav on ka akna asetus, see on umbes täpselt pea kõrgusel, nii et hommikul külma duši kannatades saab mööduvaid naabreid tervitada. Õnn on, et poti näol on tegu vesiklosetiga. Kohalikud, muide, potti ei pissi, seda tehakse üsna avalikult tänaval, maja kõrval jms, isegi põõsast pole tarvis. Vetsus tuli ei tööta, nii et öösel põit kergendama tuleb minna pealambiga. See teeb Kalvinile hirmsal kombel nalja (talle teeb muidugi kõik alati nalja), sest pealampe kasutavad siin eranditult ainult jahimehed.

WC, teisel pool seinas on peegel ja kraanikauss