Teisipäev mis tundub nagu esmaspäev

            Pühapäeval läks elekter kontori linnaosast ära ja tuli tagasi alles tänaseks. Seetõttu eile töötasime restoranis, aga mitte eriti intensiivselt, sest ilma internetita on keeruline paljusid asju teha.

            Täna hommiku poole käisime selles lastekodus, mis riigilt tuge ei saa ja mida juhib üks „ema“ omal algatusel. Tuleb tunnistada, et tänane külastus oli kõige keerulisem ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, lapsed on päris arglikud. Ma ei tea, kas see tuleneb lastekodu iseloomust või millestki muust, aga täna ei tahtnud lapsed küsimustele eriti vastata. Ka oma nime ütlesid hästi vaikselt. Teisalt jällegi oli tunda, et nende tähelepanu hajus märksa kiiremini, kui mujal nii et meil oli Sarah’ga tükk tegemist, et laste huvi üleval hoida.

            Nagu ikka, lastekodul endal vahendeid ei olnud, nii et muretsesime ise Sarah’ga plakati ja vildikad, millega lapsed joonistada said. See neile meeldis. Ent nende teadmised keskkonnast üldiselt tundusid olevat veidi puudulikumad kui varasemates lastekodudes.

            Pereema on ka natukene skeptiliselt meelestatud meie suhtes. Ta arvab, et me pildistame lapsi ja pärast kasutame neid pilte, et internetist raha küsida ja nemad ei saa mitte midagi. Püüdsime selgitada, et igaljuhul saavad kasu, kas või hinge tõmmata sel ajal, kui me lastega tegeleme...

            Pilte vihmametsast jms üles laadida ei saa, sest internet on täna kuidagi eriti sitke... Blogile sain ka ligi pärast mitmetunnist proovimist.

            Täna sööme õhtusööki jälle väljas, olevat mingi Buea vabatahtlike kogunemine kuskil kell kuus. Ma loodan ainult, et liiga kulukaks ei lähe.