Elust ja inimestest

            Kui eile õhtul Nicolasega restorani (ööbimiskohta) jõudsime, oli Sarah seal juba tutvust sobitanud paari kohaliku tegelasega. Üks neist sattus väga vaimustusse, kui kuulis, et mu nimi on Johannes, sest tema vanaisa nimi oli ka Johannes ja ta tuli samuti Saksamaalt (miskipärast tekkis neil arusaam, et olen sakslane, aga ma ei hakanud seda ümber lükkama). Tervituseks kallistas ta mind kõvasti, pakkus õlut välja teha ja kutsus mind vanaisaks.

 Selgus, et pärast Saksa koloniaalvõimu lõppemist, viidi tema vanaisa kaheksa-aastaselt Saksamaale ja anti talle saksa nimi. Mõni aeg hiljem naases kutt Kameruni, aga esiti ei tundnud ennast siin päris mugavalt, sest oli enamuse elust veetnud Vaterlandis. Olevat alguses kohalikkegi tervitades peljanud neile kätt anda ja ulatas käe asemel toki... Lõpuks muidugi võttis siin viis naist ja sai palju lapsi, kellest kõik said haritud ja tähtsad inimesed (professorid ja saadikud). Minu uuele tuttavale aga pani vanaisa nimeks... Bismarck :).

Täna ootab Bismarck meid kella poole kuueks restorani, et meile oma vanaisast pilte näidata. Pisike probla on seonduvalt see, et kuuest ootavad kaks teist glenni meid teise linnaossa õhtusööki sööma. Näis, kuidas kujuneb.

            Õhtul rääkisid restoranis töötavad Kalvin ja Bertham Buea ööelust. Korra on Sarah nendega kah kaasas käinud ja kutid seletasid nüüd, kuidas nad ühe taskuvarga minema ajasid. Nimelt Sarah oli tantsuhoos oma käekoti selja peale pannud ja varganägu lähenes noaga, et rihm läbi lõigata, aga Kalvin ja Bertham sekkusid õigeaegselt ning kihutasid kurikaela minema. Sarah’l muidugi polnud sellest intsidendist õrna aimugi. Loo tegi veel lõbusamaks muidugi kahe seletaja iseloom – olles parimad sõbrad käituvad nad sageli kui kaksikud, räägivad samaaegselt, naeravad kõva häälega kõht kõveras oma naljade üle ja täiendavad teineteist. Lisaks veel muidugi tõsiasi, et jutu kõrvale käis ka näitemäng, kus meile täpselt etendati, mismoodi lugu oli juhtunud.

            Saime veel teada, kuidas tüdrukud meeste taskutes käivad vargil tantsimise ajal ja milliseid inimesi vältida. Bueas on omad gängid, kes kannavad vastava sümboolika või värviga kõrvarõngaid või pearätte. Nende teele sattuda ei maksa, sest kuttidel on igasugu erinevaid relvi ja vahendeid, millega välismaalasi hirmutada ja vigaseks teha. Samuti soovitasid nad vältida samas kohas mitu korda käimist, sest sedasi pannakse jälle silm peale ja ükskord jälitatakse taksoga majani ning enne koduukseni jõudmist röövitakse paljaks. Loomulikult tähendab valge olemine rikkust ja seega ollakse kõige meelepärasem sihtmärk.

            Gängi liikmed tarvitavad enne tähtsaid ja hirmutavaid tegusi sageli marihuaanalaadset narkootikumi, mis pidavat tegema ülijulgeks, aga võimalik olevat siin saada kõiki teadaolevaid narkotse (kokaiinid, heroiinid, amfetamiinid jne).

            Kalvin, muidu, on huvitav kutt. Kogu aeg on nägu naerul, nii et pimedamal ajal, kui ta ise öösse sulandub, on suured valged hambad kaugele näha. Ent nagu kristlasele kohane, loeb ta igal õhtul enne magamaminekut 45 minutit piiblit ja pärast ärkamist samamoodi. Seetõttu oskab ta üsna täpselt piiblit tsiteerida. See tundub tegelikult konteksti vaadates hästi imelik, aga ilmselt siin elades on normaalsemast normaalseim.

            Kutid tahavad mind ja Nicolast laupäeval kohalikku kõige kuumemasse klubisse „Las Vegas“ vedada, kus on konditsioneer ja puha. Väidetavalt pidavat välismaised mehed kohalike naiste seas maru populaarsed olema. Jutt kõlab kuidagi tuttavalt...

            Ent tegelikult on meil plaan homme veitsa kaugemale linnast välja sõita kahte erilist järve vaatama ning vajadusel veedame seal ka öö.