Ellile ja Mammule

            Kuna mu armas viieaastane õetütar kurtis, et minu blogis pole piisavalt juttu inimestest ja printsessidest, otsustasin tema palvele vastu tulla. Kirjutasin temale ja teisele õetütrele ühe väikse muinasjutu, kus on printsess. Kameruni ja päriseluga pole selles loos paraku midagi pistmist, nii et selle pika postituse võib targu vahele jätta, kui muinasjutud ei meeldi. Lisaks veel seda, et lugu läks tsipa pikaks kätte ära ja lõpu poole püüdsin lühemalt kirjutada. Nii et, kallid õed, seda lugu võib ette lugeda näiteks kahes osas :) 

            Elas kord üks printsess. Või õigemini, elas kord päris mitu printsessi korraga üle kogu maailma, aga selles loos on tähtsal kohal see üks ja ainus printsess, kes elas kaugel-kaugel maal, mida mõned kutsuvad Kameruuniaks. See on ilus koht, mida katavad palmid ja banaanipuud, mäed, künkad, aga vahel ka suured ja laiad savannid. Need on sihuksed kuivad kohad, kus on põõsad ja hein, aga puid ainult üksikutena. Ent metsavahel, mis on tegelikult lausa džungel, võib kohata igasugu pärdikuid ja ahve, aga vahel ka lausa metsa elevante! Jah, natukene peab ettevaatlik ka olema, sest metsas elavad ka veidi ohtlikumad elajad, maod, kes võivad väikse kitse tervelt alla neelata ja krokodillid, kes hammustavad ka jämeda palgi tahtmise korral vabalt pooleks.

            Keset seda pimedat ja niisket džunglit, kõrgus hiiglaslik mägi. Lausa nii kõrge, et selle mäe tipp oli üle pilvede ja seega seal peaaegu kogu aeg paistis ilus soe päikene. Mäe tipus elas kuningas, kuninganna ja printsess suures lossilaadses majas. Lisaks neile, oli seal loomulikult ka terve hunnik igasuguseid tähtsaid asjamehi ja abilisi. Valvurid, söögitegijad, keda kokaks nimetada oleks ilmselge kompliment, maja korrashoidjad, aednikud ja veel trobikond tähtsate nimetustega inimesi, kelle ühiseks ülesandeks oli maja korras ja toimimas hoidmine. Mis on küll väga tähtis, aga selle loo juures mitteniivõrd oluline, et neid praegu lähemalt tutvustama hakata.

            Kuningas, nimega Musango, oli õiglane mees, hoolitses oma rahva eest, kes elasid džungli pisikestes külades; mõistis nende vaidlustes korda – kellel on õigus ja kellel ei ole, kogus rikastelt makse, et ka vaestele leiba saaks osta. Ta armastas oma rahvast ja rahvas armastas teda. Lisaks rahvale armastas kuningas loomulikult ka oma imekaunist kuningannat Hildat ja nende tütart – printsess Elmat.

            Elma polnud küll veel täiskasvanu, aga ta oli juba piisavalt vana, et mõista maailma, nii et sageli ta istus koos oma isa ja emaga tähtsatel nõupidamistel, kus arutati riigiasju või suures saalis siis, kui isa kohalike elanike vaidlustes õigust mõistis. Elma oli kohal ka siis, kui riigi ääremaadelt tuli käskjalg ja andis teada, et naaberriigi Nigeriandria vana kuningas Njeke on surnud ning lossi poole teel on delegatsioon saadikuid, et kutsuda kuningas Musangot naaberkuninga matustele ja nõupidamisele. Nimelt nõupidamist oli vaja seetõttu, et vana kuningas oli surnud lastetuna ja seetõttu polnud pärijat, kes uueks kuningaks hakkaks. Olukord oli sedavõrd keerulisem, et ka kuninganna oli paari aasta eest õnnetult hukkunud.

            Kuningas Musango asus tegema ettevalmistusi delegatsiooni vastuvõtmiseks, pani selga uhkemad rõivad, kui tavaliselt, lossis pühiti ära viimanegi tolmukübe ja seati suur saal pidulikku meeleollu.

            Kui delegatsioon kohale jõudis, võeti see vastavalt kurbadele uudistele ka mõõdukates toonides vastu – kuulutati küll suursuguste külaliste saabumisest, kuid seda tehti veidi kurvemas meeleolus kui tavaliselt, seinad olid kaetud ilusate värvidega, kuid tumedates toonides.

            „Siseneb auväärt Nigeriandria Kuningriigi ametlik delegatsioon, mida juhib asevalitseja Mustafa,“ hüüdis teadvustaja veidi vaiksemalt kui tavaliselt. Sisse astus kõige esimesena Nigeriandria Kuningriigi praegune asevalitseja Mustafa. Ta oli olnud Nigeriandria vana kuninga Njeke kõige lähedasem nõuandja, tema nii-öeda parem käsi. Oli suur au, et just tema oli tulnud Kameruuniasse, et teada anda vana kuninga surmast ja anda edasi kutse matustele. Tavaliselt kasutati sellisteks puhkudeks lihtsalt saadikut kutse toojana.

            „Auväärt kuningas Musango,“ alustas Mustafa kummardades, kui oli jõudnud kuninga trooni ette, „olen tulnud siia, et tuua kurvad uudised Nigeriandria Kuningriigist. Auväärt kuningas Njeke on surnud ja te olete isiklikult oodatud tema matustele nädala aja pärast Nigeriandria Kuningriigis.“

            Kuna selle kutse oli esitanud asevalitseja isiklikult, polnud kuningas Musangol võimalik keelduda, kuigi enamasti oli sellise olukorras täitsa piisav saata ametlik delegatsioon matustele ja ise jääda oma riiki juhtima. Seetõttu, vastas kuningas Musango: „Auväärt asevalitseja Mustafa, mul on suur au, et teie isiklikult tõite selle kurva uudise ja kutse matustele. Kogu Kameruunias kuulutatakse välja kuningas Njeke mälestuseks kolmepäevane lein. Kogu teie delegatsioon on teretulnud ööbima minu lossis, et homme, koos minuga asuda teele Nigeriandriasse, vana kuninga matustele.“

Ja kuningas pöördus kuninganna Hilda poole: „Kallis kaasa, ma lähen kaheks nädalaks ära, jää palun sina minu asemel Kameruuniat valitsema!“

            „Aurväärt kuningas, kui ma tohin vahele segada,“ alustas Mustafa kiiresti, „aga loomulikult on ka lugupeetud kuninganna ja teie tütar oodatud Nigeriandria kuningriiki.“

            Ent Musango oli oma ostsuse juba teinud ja ei lasknud Mustafal ennast ümber veenda. Kogu seda vestlust vaatas pealt ka printsess Elma. Kuigi ta oli pettunud, et ei saa minna naaberkuningriiki külastama, olid ta mõtted rohkem sellel, et talle ei tundunud asevalitseja Mustafa eriti kurb. Jah, tõsi, Mustafa oli rääkinud veidi kaebleva häälega, kuid tema liigutustest, kehahoiakust ja näoilmest ei peegeldunud tõelist kurbust mitte üks teps. Pigem võis seal näha vilksamisi kavala mehe silmis pilku, mis viitas näitemängule.

            Kameruunia elanikud teadsid, et kui kuningas oli midagi otsustanud, siis nõnda see ka jääb ja tasapisi hakkasid ettevalmistused kuninga järgmise päeva reisiks. Ainult Elma polnud olukorraga päris rahul ja pärast vastuvõttu läks ta oma isa juurde pärima, miks teda kaasa ei võeta.

            „Vaata, tütreke,“ selgitas kuningas heatahtlikult, „keegi peab ju sinu emale seltsi ka jääma. Ta on küll väga võimekas naisterahvas, aga ka temal oleks raske teha kuningriiki puudutavaid otsuseid, kui ta teab, et tema armastatud abikaasa ja tütar on kaugel ära. Seetõttu, ole nii hea ja jää siia.“

            Elma ei hakkanud seekord vaidlema. Isal oli õigus. Ja pealegi, ei maksagi eriti oma vanematega vaielda, sest see ei ole ilus ja võib lõppeda tülliminekuga.

            Järgmisel hommikul asus karavan teele. Selle eesotsas reisis kuningas Musanga, kõrvuti asevalitseja Mustafaga, järel tulid sõjamehed ja abipersonal. Suured lipud lehvisid, andmaks teada delegatsiooni tähtsusest. Elma vaastas lossi aknast neid seni, kuni nad mäenõlva nuki taha kadusid ja rohkem neid näha ei olnud.

            Siis jooksis ta ema juurde ja kallistas teda tugevasti, sest millegipärast oli temas pead tõstmas väikene hirmusegune mure, aga ta ei saanud päris täpselt aru, mis seda põhjustas.

            Teekond Nigeriandria Kuningriiki viis läbi tihedate vihmametsade, üle laiade krokodille täis jõgede, mööda sebrasid ja antiloope täis savannidest. Vahepeal kostitas teelisi jäme paduvihm, teinekord kõrvetav päike.

            Kui kuningas Musango viie päeva pärast Nigerandia kuninga lossi jõudis, olid teelised üsna väsinud. Nii sõjamehed kui ka abilised, kes kuningat sellel teekonnal saatsid. Sel hetkel kui kogu karavan lossi väravatest sisse jõudis, suleti nende taga kõminal uks. Musango märkas seda ja pöördus küsiva näoga Mustafa poole. See aga eemaldus kiirelt kuningast ja hüüdis: „Nüüd!“

            Järgnev, mis toimus, pole eriti sobilik muinasjutus kirjeldada, kuid olukord lõppes sellega, et kuningas Musango viidi lossi keldrisse vangi. Nimelt asevalitseja Mustafa oli kuningat ninapidi veetnud ja kõik tema kaaskonna likvideerinud. Kui aheldatud Musango päris Mustafalt, miks ta kõike seda koledust korda saatnud, otsustas kuri Mustafa talle seda selgitada.

            „Vaata, kulla kuningas...“ alustas Mustafa kavalalt, „või õigemini peaks ütlema e k s kuningas... Tegin sulle külma! Meelitasin sind siia vana kuningas Njeke matustele, kuid tegelikult oli sind vaja siia selleks, et sinult su kuningriik üle võtta. Minust saab Nigeriandia ja Kameruunia ühendkuningriigi kuningas, ja kõik hakkavad minu alluvateks! Kahju ainult, et sinu naine ja tütar siia koos sinuga ei tulnud, oleks ka nendest lahti saanud.

            „Neist hoia, sa eemale, sa kuri madu!“ ähvardas Musango. 

            „Häh, sina pole mingi käskija siin enam. Sa oled tühi koht. Õigupoolest oleksid sa juba tapetud, kui mul sind vaja poleks. Sinu abiga meelitan ma ka kuninganna Hilda ja printsess Elma siia ja siis ei takista mind enam keegi sinu kuningriigi ülevõtmisel.

            Musango rebis vihaselt oma ahelaid, kuid need ei andnud järele.

            „Ma saadan Kameruuniasse sõna, et sa jäid reisil väga haigeks ja et sa vajad enda kõrvale oma armastatud naist ja tütart!“ ütles Mustafa kavalalt irvitades ja kõndis minema.

            Võib tekkida küsimus, miks Mustafal ikkagist oli tarvis kuningas Musango elus hoida, kui ta oleks võinud lihtsalt valetada, et kuningas on haige ja tegelikult ka kuninga kõrvaldada. Ent Mustafa teadis Musango, tema abikaasa ja tütre vaheliselt erilisest sidemest. Nimelt valitses selle pisikese perekonna vahel võlujõud, mis lubas liikmetel tunda, millises olukorras keegi neist parasjagu on. Väga täpselt muidugi ei olnud aru saada, kas kellelgi on kõhuvalu või hoopis palavik, aga kindlalt sai aru, kui keegi oli väga raskes olukorras või lausa surnud.        

           Ja seda loomulikult Elma ja Hilda tundsidki. Mõlemad korraga. Midagi oli korrast ära, isaga juhtus midagi halba, aga ta oli veel elus!

            „Ema, ema, kas sa tunned ka!?“ hüüdis Elma ta oli Hilda lossi pealt üles leidnud.

            „Jah, muidugi kallikene,“ ütles ema ja võttis Elma oma embusesse, „aga ära muretse, küll isaga saab kõik korda! Varsti saame sõna, mis on juhtunud ja siis me teame, mida ette võtta! Ma juba saatsin käskjala Ida-metsa, et ta kutsuks nõia-doktor Liisu lossi. Tema aitab.“

            „Oh ema, aga ma ikka kardan. Ma ei taha, et isaga midagi halba oleks juhtunud. Ma lähen ise sinna ja uurin järgi!“

            „Ei hakka sa kuskile minema! Sa pole isegi täiskasvanud veel. Küll ma selle asja ise korda ajan!“

            Jälle hetk, kus Elma teadis, et emaga pole mõtet vaielda. Ikkagi temast vanem inimene ja puha. Sama lugu nagu nädal aega tagasi isaga.

            Printsess tundis ennast siiski kurvana ja tahtis olla üksinda. Ta läks ära oma tuppa. See polnud mingi tavaline tuba, vaid suur ruum, kaunistustega voodi, kaetud sääsevõrguga, suur kapp, mõned toolid ja laud. Isegi peegel oli seinal.

            Möödus kolm päeva, hiiglama kiiretel hobustel kapates jõudis kohale käskjalg Nigeriandia kuningriigist ja andis teada, et kuningas Musango on haigestunud ning on hädavajalik, et kuninganna ja printsess teda vaatama läheksid. Ent käskjalg ei teadnud, et enne teda oli lossi jõudnud nõia-doktor Ida-metsast. Kuninganna nõudmisel oli nõid loitsnud ja maagilisi sõnu lausunud senikaua, kuni tema silme ette kerkis kujutluspilt ahelates kuningast. Ja seetõttu kuninganna juba teadis, et Mustafa oli oma kurikavalat plaani ellu viimas. Kuninganna lasi käskjalal tagasi viia teate, et nad seavad kuningriigis kõik ilma kuningannata toimiseks korda ja hakkavad paari päeva Nigeriandria poole liikuma.

            Kui käskjalg oli lahkunud, jätkas kuninganna oma ettevalmistusi. Nimelt kutsust ta parasjagu Kameruunia sõjaväge kokku, et kuningas vabaks võidelda. Juba õhtuks pidi väekoosseis valmis olema ning valmis teele asuma.

            Elma kartis. Ta kartis kohutaval kombel. Tal polnud eriti usku, et sõjaväega sellises olukorras hea lahendus saab tulla. Printsess arvas, et kui Kameruunia sõjavägi naaberriiki jõuab, võidakse kuningat kasutada pantvangina ja nõnda takerduks rünnak ning isa jääks ikka vangi. Seetõttu oli printsessil oma plaan. Erinevalt eelmisest korrast, otsustas Elma teha midagi üsna mõeldamatut. Käituda ema käsu vastaselt! Praegu oli täielik eriolukord.

Esiteks, isa elu oli ohus. Teiseks, isa e l u oli ohus. Kolmandaks, i s a  e l u  o l i  o h u s! Nii et asi oli otsustatud. Printsess pani selga mugavad rõivad, mis polnud üldse printsessilikud, võttis oma vibu, mida isa oli teda kasutama õpetanud ja läks talli. Valis kõige kaks kõige kiiremat hobust ja hüppas sadulasse.

Kuna tee sinna oli pikk, lasi ta hobustel sageli puhata, enamasti veekogude ääres. Kuigi Elma polnud süüa kaasa võtnud, oli tal kõht kogu aeg täis. Sest džungel pakub igasugust toitu – banaanid, kookospähklid, imehead ananassid, mangod, papaiad, kohalikud ploomid ja pirnid. Lisaks veel maa alt võib välja kaevata jamssi. Ning igasugu muud loendamatud söödavad taimed.

            Kuna suur sõjavägi liigub väga aeglaselt, jõudis Elma pingutamata enne neid Nigerandria lossi juurde. Värav oli juba suletud, ilmselt seetõttu, et Mustafani oli jõudnud sõna lähenevast armeest. Aga see pisiasi ei seganud Elmat. Ta hiilis metsa ja ööpimeduse varjus lossi külje alla nii, et vahimehed teda ei märganud. Hobused jättis sinna samma lähedale puude varju. Printsess sidus noole külge nööri ja lasi selle üle müüri. Katsetamise järel selgus, et nöör peab küll ja Elma ronis mööda seda üles.

            Ka üle müüri õnnestus printsessil märkamatult ronida. Ta tunnetas, et isa on kuskil lähedal. Olenemata sellest, et parasjagu oli pime öö, liikus müüridel ikka ringi valvureid ja isegi rohkem kui tavapäraselt, sest oodati lähenevat sõda. Printsess oli aga pisikest kasvu ja oskas ennast hästi varjudesse peita. Oskus, mille ta oli õppinud enda lossis elades, kui tahtis vanemate teadmata lossist välja hiilida et teiste lastega mängida.

            Elma kondas mööda lossi ringi, otsides kohta, kus isa võiks olla. Erinevalt tavapärastest muinasjuttudest, kus vangid pannakse kõige kõrgemasse torni lukutaha, oli siinsetes lossides komme pigem vastupidine. Vangikongid olid keldris. Lõpuks, pärast köögi, varasalve ja relvaruumi avastamist leidiski printsess õige tee keldrisse.

            Nagu muinasjuttudes ikka, magas vangivalvur oma laua taga – võtmed laual. Napsti võttis tüdruk võtmed enda kätte ja hiilis edasi kongide poole.

            Esimesest kongist leidis Elma võõra mehe, kes oli seina külge aheldatud. Kuna mees ei maganud, nägi ta ukse vahel sisse piiluvat printsessi. Mõlemad kohkusid veidi. Elma seepärast, et ta polnud kunagi varem aheldatud inimest näinud. Mees seetõttu, et ta poleks arvanudki, et kohtab vangikongis olles ilusat tütarlast. Elma pani sõrme suule, andmaks märku, et vang vait oleks. Mees ei öelnudki midagi, aga oma pilguga anus ta tüdrukut, et see ta välja päästaks.

            Elma mõtles kiirelt – ta ei tea, mis mees see on ja miks ta vangi on pandud. Äkki mõrvar või midagi veel hullemat? Aga võib-olla on ta süütult seina külge aheldatud. Ent ühte asja ta teadis kindlalt – ta ei saanud lasta sellel mehel siia jääda. Ta avas vaikselt kongi ukse ja seejärel andis mehele ahelate võtme. Ikka veel vaikides näitas tüdruk ka oma vibu, andmaks mõista, et kui vang midagi halba teha kavatseb, siis Elma suudab ennast kaitsta.

            Vang avas oma ahelad ja andis võtme Elmale tagasi. Ta oli vanem mees, peast juba hall. Riided tema seljas olid räbaldunud ja näha oli, et ta oli väga kõhn. 

           Mees ütles sosinal: „Minu nimi on Rafael... Ma olin kuningas Njeke ihuarst... aga Mustafa aheldas mind siia, sest ma ei tahtnud tal lasta vana kuningat mürgitada. Kui mina valede süüdistuste alusel kongi kohtuotsust ootama pandi, tappis ta auväärt kuninga..“

            Kuigi see jutt oli kõik väga põnev ei olnud see siiski veel see päris õige koht nendeks aruteludeks. Polnud teada, kui sügav oli valvuri uni ja oli kärmelt vaja isa üles leida ja päästa. Elma käskis vaikselt arst Rafaelil oma kongi teda ootama jääda ja läks edasi. Ainult ühes, kõige kaugemas kongis oli veel üks inimene.

            Printsess tundis ta juba kehakuju järgi ära ja oleks peaaegu rõõmust kiljatanud. „ISA!“ hüüdis Elma mõttes ja avas viimase kongi ukse. Ka kuninga Musango oli teda nähes väga rõõmus. Ja segaduses. Kuidas ometi tema tütar siia sai? Kas ta pandi ka vangi? Aga ta oli ju üksi. Elma kallistas oma isa tugevasti ja siis avas ta ahelad. Isa oli päris nõrk ja vajas kõndimisel tütre tuge.

            Aeglaselt esimese kongini isal longata aidates, sosistas Elma oma isale viimaste päevade sündmustest ja ka Rafaeli lugu - seda, kuidas Mustafa oli kuningas Njeke mürgitanud. Niisugne asjade kulg ei tulnud isale üllatusena ja nüüd oli vaja välja mõelda plaan kuidas ilma sõjata Mustafa kõrvaldada. Sest sõda tähendanuks väga paljudele inimestele surma ja kannatusi, mida oli vaja iga hinna eest vältida.

            Rafaeli abiga oli liikumine kiirem, kuid tundus üsna võimatu kahe vigastatud mehega lossist välja hiilida. Elmal oli ka see läbi mõeldud. Ta mässis ühe oma noolte õmber veidi riiet, lossi koridori valgustavast tõrvikust võttis natukene tõrva ja tuld noolele ning lasi vibuga noole lendu. Nool vihises läbi õhtu ja maandus täpselt seal, kus sihitud – kuivanud heina hunnikus ning süütas selle põlema. Tekkis suur segadus, lossis anti häire ja kõik tormasid tulekahju kustutama. Tänu sellele õnnestus Elmal, isal ja Rafaelil kordamööda ennast märkamatult mööda müüriseina alla libistada ja hobuste juurde hiilida.

            Printses, kuningas ja Rafael ratsutasid oma Kameruunia sõjaväele vastu ja ühe päeva järel olidki kohal. Kuninganna oli tohutult rõõmus, kui nägi oma meest ja tütart terve ning vabana. Ta arvas, et printsess oli sõnakuulmatult läinud isa päästma ja samuti vangi langenud. Perekond oli jälle koos.

            Järgmisel päeval jõuti vastakuti Nigeriandria sõjaväega, aga enne kui lahingud algasid, ratsutas kuningas Musango koos Rafaeliga vastaste sõjaväe ette. Seal selgitasid nad kõigile, mida halba Mustafa teinud oli, et ise võimule saada. Kuigi esialgu vaidles Mustafa kõvasti vastu ja esiti nigeriandrialased ei teadnud, keda uskuda, tuli esile veel tähtsaid inimesi Mustafa lähikonnast, kes sellest salajasest vandenõust teadsid või osalised olid. Üksmeelselt võeti Mustafa, kes salamisi juba põgeneda üritas, kinni.

            Ülejäänud Nigeriandia tähtsad mehed pidasid üheskoos Musangoga nõu, mida edasi teha – kes peaks nüüd Nigerandia Kuningriigi juhtima hakkama. Aruteludes kerkis esile Rafaeli nimi. Ta oli tark ja haritud arst, kes oli vana kuningas Njeke kõrval veetnud poole oma elust ning teadis palju riigi asjadest. Samuti oli ta tõestanud oma mehisust, kui polnud Mustafa valedega kaasa läinud ja ka surmaohus ei olnud nõus Mustafa eest valetama.

            Seega, sõjaväed marssisid tagasi oma maadele ja Nigerandria uueks kuningaks sai Rafael. Ta valitses õiglaselt ja rahvas armastas teda. Ta võttis endale tubli naise ja sai palju väga tarku lapsi. Igavesti olid tal head suhted Kameruunia ja printsess Elmaga, kellele ta võlgnes oma elu.

            Kameruunias jätkus elu samamoodi nagu varem, ainult selle vahega, et nüüd teadsid kõik, et tulevik on heades kätes, printsess Elmast oli kasvamas väga võimekas valitseja.