Kontori päev

            Tänaseks ühtegi lastekodu planeeritud polnud, nii et tegelesime peamiselt kontoriasjadega. Masango soovib, et kirjutaksime avaldused ka järgmise aasta GLEN vabatahtlikke leidmiseks ja võimalusel otsiksime veel organisatsioone, kellega koostööd teha. Samal ajal tuleb edasi otsida mõnda organisatsiooni, kes suudaks rahaliselt toetada, sest endiselt pole Green Cameroonil mingit märkimisväärset rahastust.

            Rahastuse puudumine teeb elu veitsa raskeks. Peale selle, et vabatahtlikud maksavad ise kontori interneti eest, tuleb ka omast taskust tasuda transport erinevatesse töökohtadesse. Üksikuna pole tegu suurte summadega, aga pidevalt lastekodude vahet sõites koguneb tasapisi kaunis märkimisväärne summa (eriti arvestades minu enda piiratud vahendeid). Lisaks veel, et teha keskkonna klubi tegevused lastele huvitavaks, on vaja erinevaid vahendeid. Pliiatsid-vildikad, paber jms kõige lihtsamaks tegevuseks, aga ka neid organisatsioonil pole, nii et oleme pidanud oma vahenditega leidma. Rääkimata veel mõnest taimest, mida istutada, või labidast, mida selle jaoks kasutada.

            Masango muidugi vabandab ette ja taha, et loomulik ja õige oleks kui organisatsioon need asjad ostaks ja suudaks ise rahaliselt panustada ning et muudes organisatsioonides see tavaliselt sedasi toimibki, aga paraku praegune olukord on selline ja selline. Lihtsalt, olukorras, kus Masango enda ootused projektile on päris kõrged, vastutus ja programmi arendamine, rahastuse leidmine on ainult Sarah ja minu õlul, aga vahendid niivõrd piiratud, on päris raske nõudmistele vastu tulla. Korra kerkib küsimus – kuivõrd seda organisatsiooni üldse katuseks vaja on, kui oma vahenditega asjad ära teeme?

            Helistas ka St. Valentines’i boss (mingi direktor või muu tähtsa nimetusega asjapulk), kes tahtis teada, kes me üldse oleme sellised. Nimelt käisime seal eelmine nädal (kolmandat korda Green Camerooonist) ja leppisime kokku, et tuleme sellel reedel esimest korda oma nn sessiooni pidama. Masango seletas talle, aga boss tahtis dokumenti, mis kirjeldaks organisatsiooni ja projekti. Kirjutasin värgi valmis ja homme viin ära. Igaljuhul, kummaline komme siin Bueas, et võid käia mitu korda asju ajamas, sulle naeratatakse näkku ja tehakse kokkulepped, aga pärast tuleb välja, et keegi millestki ei teadnud ja vii kuskile paberid.

            Püüdsime ka oma passidest allkirjastatud koopiad teha valitsushoones, et ei peaks oma päris passe enam kaasas tassima. Kuigi seina peal on silt, et dokumentide koopiate kinnitamine on tasuta, läks asi ikka maksma 1200 sefat. Siia ja sinna natukene...Homme peaks oma koopiad kätte saama.

            Käis ka mingi tädi usast (dziip ja autojuht), miskisugusele ahjuprojektile pinda sondeerimas. Firma tootvat üliefektiivseid ahjusid/pliite, mida siis varasemalt Darfuri põgenikelaagris kasutatud on. Tahavad oma haaret ka Kameruni laiendada.