Limbe

            Vabandust, pole ammu mahti saanud eriti miskit kirjutada. Nüüd teen pika postitusega tasa! Projekt on võtnud oma ja tasapisi jõudsalt käima läinud. Endiselt segavad natukene sekeldused interneti ja elektriga, aga üldiselt on tekkinud rahuldav rütm elukorraldusse. Ka vihmaga, mis vahel rõvedam, vahel talutavam, on tasapisi võimalik ära harjuda. Isegi igapäevane hallitusetõrje äädikaga tundub igati normaalne.

            Tavapärasest erinevam päev oli eile, kui käisime neljakesi Limbes (Nicolase, Sarah ja Masangoga). Olime kutsutud Linuxi Sõprade nimelise organisatsiooni poolt külla nende viimase projekti lõpetamisele, mis päädis ka jalgpallifinaaliga. Mäng pidi algama kell üks nii et plaan oli startida kell kümme, et jõuaks enne ka linnaga tutvust teha.

            Viis enne kümmet jõudsime kolmekesi „Mile Seventeen’i“, kust autod ja bussid erinevatesse linnadesse sõidavad. Pidime seal lähedal bensiinijaamas Masangoga trehvama. Taksost väljudes ümbritseb, nagu ikka, terve hunnik erinevaid tegelintskeid, kes pakkuvad üksteisevõidu sihtpunkte „Limbe!“, „Douala!“ jne. Nicolas, juba vana kala, ütles kõigile lihtsalt konkreetselt ei. Võtsin ka temast eeskuju ja suundusime bensukasse.

            Bensiinijaamast on võimalik rentida endale auto/takso, mis õigepisut suurema raha eest, aga enda valitud ajal väljudes õigesse kohta viib. Kuna Masango otsustas stiilselt hilineda, võtsime koha sisse bensiinjaama sissepääsu ees. Ka seal käis meie juures mitmeid huvilisi, ent jäime enestele kindlaks ja ütlesime, et ei taha midagi, ootame sõpra. Mingi hetk aga otsustas Sarah käia küsimas autojuhtidelt, palju nad sõidu eest Limbesse küsivad ja see pani muidugi mesilaspesa kihelema. Kõik autojuhid tahtsid ise olla need, kes meid ära viivad ja see tekitas konflikti – mõni arvas, et neil on meile eesõigus, sest nemad olid meiega enne rääkinud jne.

            Olukord päädis sellega, et kaks autojuhti omavahel vihaselt tõrelema läksid ja teineteist päris agressiivselt tõukama hakkasid. Üks meestest oli lühike ja paganama jässakas, teine kõhn, aga seevastu peajagu pikem. Sarah’le pakkus see olukord miskipärast veits kohmetut nalja. Kuigi kaklused on huvitavad, ei tahtnud ma, et keegi minu pärast teisega purelema hakkab ja kuna Nicolas oli parasjagu bensuka taga asjal, läksin ise vahele. Nüüd, tagantjärele mõeldes olin võib-olla tõesti veits naiivne ja loll, et meeste omavahelise arveteklaarimisele sedasi vahele segasin. On ju võimalus ise sellises olukorras pasunasse saada. Ent seekord mul vedas ja molu jäi terveks. Rääkisin meestele mingit seosetut juttu kristlusest ja jeesusest, vendlusest ja teineteise armastamisest. Piinlik lausa. Aga mõjus!

            Kutid läksid lahku ja varsti jõudis kohale ka Masango. Võtsime hoopis ühe möödasõitva auto, juhile maksime igaüks 1000 sefat ja saime Limbes täpselt botaanika aia värava ette. Väga õige taks umbes 45 minutilise sõidu eest. Kuna autojuhil polnud paberit inimeste transportimiseks raha eest, pidime minema kõrvalisi teid pidi, et vältida kontrollpunkte maanteel. Sõit oli lahe. Meenutas ameerikamägesid, sest käis küngastel üles-alla, vasakult paremale. Kurvides autojuht tuututas kõvasti, andmaks vastutulijatele märku, et nood teepeal liialt ei laiaks. Maalilised vaated vihmametsadele ja mägedele vaheldusid istandustega. Eriti mastaapne oli Tole teepuuistanus, millest läbi sõitmine võttis ainuüksi 15 minutit aega. Kahju, et mu fotokas tolle maalilise teekonna seljakotiga pagansikus veetis. Mis seal ikka, tuleb leppida mu kinnitustega, et lahe oli!

            Teel sinna andsid Nicolas ja Sarah teada Masangole, et nad pole tegelikult jalgpallist väga huvitatud ja veedaksid pigem suurema osa ajast botaanika aias jne. Mulle jalka meeldib.. isegi rohkem kui kihvtid puud, nii et leppisime kokku, et meie lähme esialgu botaanika aeda ja siis enne kella ühte saan Masangoga kokku ja sõidame staadionile. Mõeldud tehtud. Umbes pool üksteist olime botaanika aia väravates. Natukene aega veetsid Nicolas ja Sarah käsitööpoodi imetledes, seni kuni mina kohalike sisalikega (neid oli seal TOHUTULT) tutvust tegin. Siis kulus meil veel umbes tunnike botaanika aia restoranis, kuna Sarah tahtis burksi ja friikaid süüa, mille valmistamine ei käinud kiirelt. Seni kuni tema nämmasid frikse nosis, turnisime Nicolasega alla ookeani äärde (Botaanikaaed on nimelt täpselt kalda ääres). Minu jaoks esimene kord oma silmaga Atlandi ookeani kaeda. Vesi oli rämpsu täis, nii et ujuma eriti ei kutsunud. Aga sellegipoolest oli kihvt pilte klõpsida ja vahtida lahel tegutsevat naftapuurjaama.

Ookean, nafta

            Kui lõpuks botaanika aeda uudistama saime hakata, oli kell juba kaksteist. Pilet maksis tudengile 1000 sefat, lisaks 2000 sefat pildistamise eest. Patt öelda, aga seda raha meist keegi ei maksnud, kuigi pilte klõpsisime küll.

Hiilisin sisalikule ligi! Vaatab kahtlustavalt enne põgenemist

            Minu külastus sai tunni aja pärast läbi, aga teised jäid veel sinna. Siiski, peab ütlema, et botaanika aed oli päris lahe. Kuigi taimi tutvustavaid kirje ei leidnud, ja asi meenutas vahel rohkem lihtsalt vihmametsa/parki, nägi päris kihvte puid. Mõni oli lausa nii hiiglaslik, et mul ei õnnestunud kogu puud kaadrisse saadagi. Lahe! Nicolas nägi ka meetripikkuseid sisalikke, aga nood, vaatamata oma hiiglaslikkusele, olid liiga arad, et pildi peale jääda. Või.. äkki nad olidki nii suured seetõttu, et olid piisavalt arad?

Päris jämmmme puu, Nicolas ja Sarah mõõtkavaks

            Igastahe, mina võtsin suuna Masangoga trehvamisele. Vahepeal läks minust mööda rännakul sõjaväelaste kolonn. Rühmade vahel kõndisid uuemate prantsuse relvadega ülemused (seda, kes on ülemus, on kaugelt näha, kõnnak, enesekindlus, aga ka see, et relv märksa vingem kui reakoosseisul). Reamehed olid kalašnikovide ja mingite muude minu jaoks tundmatute relvadega. Neil salvesid all polnud, kiivreid ei kandnud keegi, seljakotid olid musta värvi, sarnased EKV-le, ent rakmeid ei kasutatud. Vanglakaristusega riskides võtsin autokaamera välja ja filmisin mööduvat kolonni seni, kuni keegi neist seda märkas. Selle peale läks kisa lahti, aga õnneks keegi kõndimist ei katkestanud. Hingasin kergendatult. Pärast muidugi avastasin, et suures ärevuses olin unustanud kaamera sisse lülitada!

            Muide, kolonni lõpus sõitis ka meditsiiniteenistuse auto, kes ka minu silme all ühe rännaku katkestaja peale korjas. Meie kaitseväes teenides küll säärast luksust polnud. Korra pidin ühe peatumatu ninaverejooksuga kutile kaks saatjat määrama, kes temaga koos pataljoni poole HÄÄLETASID, sest side ülemuste ja muu maailmaga puudus. Ülejäänud rühmaga jätkasime rännakut. Aga see selleks.

            Kõrvetava päikse käes (ilm oli Limbes oluliselt soojem kui ~20 km (vist) kaugusel Bueas) sain kokku Masangoga. Aah päike, kuidas ma olen igatsenud! Aga igastahes, taksoga suts kuskile Limbe äärde, kus võttis meid vastu Linuxi sõprade boss-tädi. Juhatas meid kõige pealt parasjagu ehitusjärgus olevasse tulevasse koolimajja. Oli päris põnev. Seinakaua, kuni meie tuuri tegime, valmistusid pallurid finaaliks. Kui ka meie kohale jõudsime, tegime koos meeskondadega pilt (mis mulle tundus veidi arusaamatu, sest mis on minul pistmist nende meeskondadega?). Siis taheti, et mina mängu avalöögi teeksin. Nimelt on siin kombeks, et kui tegu pole fifa mänguga, ei otsustata esimese rünnaku õigust mitte mündiviske, vaid pallilöögiga. Kelle poolele pall kukub, see saab alustada. Ma ei saanud täpselt aru, kuidasmoodi ma seda palli lööma pean, ilma et ta kaugele üle majade ei lendaks (nõrgem löök poleks haakunud mu hirmuga pehmo muljet jätta).

Lõpuks saime kokkuleppele, et lahtilöögi teeb ikkagi boss-tädi ja meie Masangoga jõlgume lihtsalt kaasa. Üllatused polnud sellega veel lõppenud. Seejärel kupatati meid künkast üles, „vallamaja“ rõdule, kust avanes suurepärane vaade platsile. Meie jaoks oli sätitud tool ja laud, kus külm vesi ja maapähklid võtta. Tundsin ennast suure VIPina ja ehk oleksin ka seda olukorda nautinud, kui ma oleks seda kuidagigi ära teeninud olnuks.

Heakene küll, matš oli lahe, kutid olid U18, aga mängisid niihästi kui plats võimaldas. Nimelt väljak oli igatepidi kõver, väravadki polnud paralleelselt, platsi ääred olid kõrgemad, kui keskkoht, aeg-ajalt kõndisid inimesed risti üle platsi, kõikjal olid kivid, nii et maast söötu lükata ei saanud – ühesõnaga, nagu platsid ikka lapsepõlves. Meenutasin Kivilinna „kuumaastikku“ härdumusega.  Ainuke vahe, et kolm kohtunikku oli (ka joonel). Tuleb tunnistada, et kuigi mäng oli võitluslik, siis kellelegi kossi ei sõidetud ega toorelt ei mängitud. Kokku vist ainult kaks korda oli keegi maas pikali. Vaatamata mitmetele mõlema võistkonna võimalustele ja üsna kahtlastele väravahtide liigutustele, lõppes normaalaeg viigiga 0:0.

Suurepärane kaader karistuslöögist (pall lati all), ainult ühe pealtvaataja käsi segab tsipa

Poolaja pausil asendasid tantsutüdrukuid võitlevad kitsed

            Lisaaega ei mängitud, vaid mindi otse penaltiteni. Valged võitsid, oli tõrjeid, oli möödalööke, rahvas hõiskas, draama! Võit! Juubeldused! Üllatus minule, kui selgus, et enne autasustamist õhtujuht ütles, et külaline Johannesss Säts peab kah tervitava kõne. Mök-mök, tublid poisid, mök-mök. aitäh ilusa mängu eest, mök-mök, suurepärane tase jne. Okei, huh, lasti tagasi istuma, anti auhindu meeskondadele, parimale mängijale karikas ja oh üllatust, mr. Säts tuleb ja annab võitjameeskonnale karika. Noh, kui mr. Säts tuleb ja annab karika, ju ta siis tuleb kah ja annab karika. Igaljuhul oli lõbus! Üllatusi täis, aga lõbus!

            Pärast mäng tuli ka täiskasvanute mäng peale, pealtvaatajaid oli isegi rohkem. Vennad panid päris võistluslikku mängu, isegi ühe värava nägin ära, enne kui sööma sõitsime.    Söögivärk toimus Linuxi sõprade peakorteris. Alguses ootasime natsa (kohale tuli kogu korralduslik tiim), kuni söögivärk valmis seati. Korra käis üks naine küsimas ka, et mida keegi meist joob. Minu vastust „vesi“ pidas ta alguses naljaks. Ha! Söögi kohta eeldasin, et teises ruumis on suur laud, kus kogu kambaga istet võtta saame. Aga dutkit! Kohad olid ainult meile meestele – mina, Masango ja kaks sponsorit). Sõime siis oma värke, mina sain õnneks riisi ja mõnusalt piprast kala kastmega. Veniva kastme jätsin teistel (nüüd ma ka tean, millisest taimest seda ilaklimpi meenutavad möksi kokku keedetakse (vabandagu mu matslus)).

Varsti tulid ka Nicolas ja Sarah botaanikaaiast ning pärast söömist saime kodu poole asutada. Üks sponsoritest (Koffi), kelle venna söögikohas imehead kala söömas oleme käinud, viskas meid oma Toyotaga (mis muud) Bueasse. Litsusime neljakesi tagaistmele, aga sõit polnud pikk – seekord mööda maanteed.

Enne õhtu lõpetamist käisime veel tema baaris, seal oli päris põnev jälgida, kuidas kaval geko oma saaki laepirni juures jahtis. Nagu pidigi, ilmus sinna varsti tiirutama üks valguslummuses ööliblikas. Geko, vaeseke, ligi ei saanud, sest plekk-katuse külge tema jalad ei hakka, elas puidust sarika peal liblika lennule kaasa. Ühel hetkel sai tal vist küllalt – hüppas oma ohvrile kallale. Sai kätte, aga ühtlasi kukkus ka tema all einet söönud härrasmehele pähe. Too rapsis geko, teda vigastamata, maha. Vaene sell oli ilmselt väga segaduses, sest püüdis mööda härra jalga jälle üles ronida aga ka sealt pühiti ta minema. Lahe oli!

Hüppasime taksoga tagasi „koju“, aga nälg hakkas näpistama. Tegime retke lähedalasuvasse teeristi, kus müüakse igast söödavat, lasime 700 sefat tüki eest kaks kala grillida ja peale veel 600 sefa eest friikaid. Njämma!

Boonusena neile, kes suutsid selle pika postituse läbi lugeda – mina tunnistan oma viga. Nimelt minu poolt välja hõigatud maitsev „doulee“ kirjutatakse tegelikult ndole ja kriitikat saanud niidetud muru meenutav „eero“ on hoopis eru. Vot. Botaanikaaias lugesin!