Emba-Kumba

            Eelmisel nädalal otsustasime kolmekesi, et läheme mõne tunni tee kaugusele kahte püha järve vaatama. Sinna saamiseks oli vaja läbida Kumba linn (~150 000 elanikku). Arutasime seda asja erinevate kohalikega, kes arvasid, et Kumbast pragusel ajal enam edasi minna ei saa, sest teed on väga mudased (lausa uppuvat sinna ära). Üldse hoiatasid nad Kumba linna kohta, et see oleva üks pahade inimeste koht ja meil ei maksaks sinna ainult kolmekesti, ilma kohaliku saatjata minna.

            Teades kohalike liialdamise lembust, startisime restoranist laupäeva hommikul kella üheksa ajal. Takso viis Buea linna ühe ristmikuni, kust lähevad mikrobussid praktiliselt igale poole. Taksost välja tulles ollakse kohe ümbritsetud igasugu tegelaste poolt, osad, kes otsivad oma bussidesse reisijad (You go Douala? Bamenda? Limbe? Jne) ja teised, kes pakuvad kaupu (maapähklid; lihatükid, mida ise valida saad hambaorgi otsa; cd-d; püksirihmad jne). Saime käppelt õige mikroka peale. Otsest väljumisaega pole määratud, buss liigub siis, kui saab rahvast pungil täis (istmevahed on kitsamad kui Ryanairi lennukis).

            Kuna bussijaamas pealetulijaid veel piisavalt ei olnud, sõitsime alast välja nuka taha. Seal saab peale odavama piletiga, sest nende inimeste eest ei pea bussijuht bussijaama haldajatele väikest protsenti maksma. Kui buss täis, asusime Kumba poole teele. Teekond kestis natukene üle kahe tunni ja maksis 1500 sefat (alla kolme euro veits). Vahepeal läbisime veel külasid, kus mõned inimesed läksid maha ja teised tulid peale. Seistes sai jälle läbi bussiakna igasugu kraami osta, kui huvi.

            Kui lõpuks Kumbase jõudsime, hämmastas veits kohaliku kliima erinevus Bueast. Lämbe ja palav. Jälle ümbritseb parv kohalikke, taksojuhid ja kaupmehed. Lõpuks jäi neist järgi ainult üks taksojuht, kes lubas odavalt linna ära visata. Kuna me täpselt ei teadnud vahemaad turuni, ei osanud me ise hinda pakkuda. Vaatasin talle silma sisse ja palusin tal meile teha õiglane hind, nii nagu õigele jumalasulasele kohane, mitte meid tillist tõmmata seepärast, et me valged oleme. Kutt mõtles natsa ja ütles 1000 sefat, sest vahemaa on üle nelja kilomeetri. Heakeneküll, püüdsime 900 peale hinna ajada, aga selle peale vaatas mees meid nagu ülimaid vargaid, kes talt veel viimsegi teenistuse välja pigistada tahavad. Ronisime taksosse ja sõitsime linna, taaskord mõnusaid vingugaasi ja muu seonduva sodi hõnge nautides.

            Kohale jõudes oli selge, et taksojuht oli meile teinud lühikese sõidu eest haledalt tünga. Võttis vähemalt kahekordse hinna. Aga kaup on kaup ja pärast pole enam viisakas möliseda.

            Turg oli jurakas. Esiti kõndisime sillutatud teel ja tuli ennast rahva vahelt lausa läbi pressida. Sarah muidugi säras õnnest ja põikas kõikvõimalikkesse riidepoodidesse õhinal sisse. Nicolas tahtis aga kuskilt kohaliku puidukunsti leida, et kodustele nikerdusi viia. Mina vahtisin niisama ringi ja tegin paar videot, aga üleslaadida neid siin paraku ei kannata.

            Tundus, et erinevalt Bueast, sealsed elanikud polnud valgetega eriti harjunud, nii et jalutuskäik möödus „white man“ hõigete saatel. Müüdi muidugi kõike, peale selle, mida Nicolas tahtis. Tegime vahetevahel Sarah’t oodates kohalikega juttu ja oli kaunis põnev. Mingil hetkel asendus sillutatud tee mudaga, aga tänu jumalale olime kõik tulnud saabastes ja ei heitunud eriti. Varsti soetas Sarah endale vinge 35 liitrise seljakoti. Hiinavärk, aga pidi olema veekindel ja maksis aind 11 000 sefat (kuus eurtsi).

            Pärast vaatasin ta koti üle, mitmed klõpsud on praagid, st omavahel kokkusobituvates kohtades on mõlemad otsikud emased jne. Aga kott on kott!

            Kõhu tühjenedes otsustasime otsida kuskilt friikartuleid! Ikkagi eriline päev ja seda võiks tähistada kodusema toiduga. Söögikohtades muidugi suured sildid üleval, et euroopalik toit, pildidki kanadest ja burgeritest, aga sisse astudes selgus, et ikka kohalik möks. Lõpuks jõudsime päris uhkesse hotell restorani. Too oli küll peaaegu täitsa tühi, aga see eest anti meile menüüd(!), kust sai igasugu head parimat valida. Lõpuks otsustasime kõik proovida friikartulit burgeriga. Kõrvale pudel fantat vms. Kokku 3000 sefat (neli ja pool eurot). Friikad olid õlis praetud kartulid ja burger üsna kehva, aga kõik maitses suurepäraselt! Praegugi hakkavad ilanäärmed ootusärevalt tööle, kui eilsele toidule mõtlen.

            Toitu oodates muidu tutvusime keerulise nimega kõrgelt haritud õppejõuga Buea ülikoolist, kes parasjagu ringi tuuritas, et oma HIV teemalist luulekogu promoda. Pakkus meilegi lugeda ja vajadusel osta. Ütles veel ka, et tema blogil (mille aadressi ma juba olen ära kaotanud), loeb üllatavalt palju eestlasi (IP-de järgi otsustades). Ise ma kahtlustan mingit botneti, klikkide suurendamiseks, aga ma seda talle ütlema ei hakanud. Hüvasti jättis ta minuga miskipärast vene keeles, aga õnneks sain vastamisega hakkama.

           Vaatamata peenele hotellile, olid sealsed tualettpotid ikka ilma prilllaudateda, WC uksed ei lukustunud ning maha oli lekkinud vett. Kohalik tava ilmselt.

            Kuna otsustasime, et kahte pühajärve vaatama ei lähe, võtsime suuna hoopis kohaliku järve Barombi poole. Tee viis läbi linna, mida ilmestas tohutu hulk mootorattataksosid (mida naljalt Bueast ei leia). Matk oli oodatust veitsa pikem ja läks seda aeglasemalt, et Sarah ja Nicolas kõigest pilte plõksutasid. Eriti paelus neid kangurlindude kolooniad puudes. Kuna olin hiljuti ühe Maailma ja mõnda sarja raamatu Aafrikast läbi lugenud, teadsin pajatada, et tegu on puudele üsna kahjulike parasiitidega, sest lõpuks kurnavad nad puu välja ja too sureb. Siis otsivad järgmise. Lisaks veel ka seda, et kui isane on pesa valmis ehitanud ja väljavalitud emasele see ei sobi, siis too lihtsalt lõikab ripuva pesa puu küljest lahti ja vaene kosjaline peab hakkama uut ehitama. Valivate emaste kohalolu ilmestas sage allakukutatud pesade kohtamine.

            Enne kui järveni jõudsime, tõkestas me tee värava ehitus. Selgus, et järvele ligi ei pääse, kui ei maksa valvurile 3000 sefat pileti eest ja 1000 sefat lisaks, kui tahad fotokat kaasa võtta. Niisugune nöök ajas mul veits kopsu üle maksa ja tahtsin esiti minema marssida ning kogu kupatuse kuu peale saata. Lõpuks aga saime „hinna alla“ kaubeldud, et 2000 sefa eest näo pealt saab sisse ja fotoka ka võtta. Kukkur kergem asusime mööda mudast teed läbi džungli teele. Tuleb tõdeda, et juba matk sinna oli lahe elamus. Kuigi rada oli parajalt mudane, viis see läbi maaliliste kohtade, millest paar videotki tehtud sai. Silma torkas sisalikerohkus. Ja valgemustad liblikad, kes sageli läbi õhtu lihtsalt planeerisid, mitte ei lennanud tiibadega vehkides.

            Järv oli imelus. Täiesti lummmav. Saime seal uidanud kohaliku kalamehega ka jutule, nii et ta viis meid järvele oma kanuuga sõitma. Ta rääkis ka kaldal elavatest šimpansitest, aga nood käivat ainult hommikuti, nii et ei õnnestunud paraku neid kohata. Tegu olevat kraaterjärvega, mis on üle saja meetri sügav. Kipakas kanuu ei tundunud eriti ohutu, nii et kaldast me väga kaugele ei läinud. Tegin ka mõned pildid ja videod. Kaldal jagas mees banaani, mis olid jälle kaunis njämmad. Raha ta sõidutamise eest küll küsis, aga ainult niipalju, kui ise maksta tahtsime. Andsime 1500 sefat. Veel saime teada, et tavapilet järvekülastamise eest ongi 2000 sefat inimese kohta...

            Tagasiteel leidsime kärmelt takso ja sõit läbi linna bussijaama maksis kolme peale 500 sefat. Esialgne pettur taksojuht tekitas veel rohkem nördimust. Enne starti Bueasse, pidas üks naisterahvas pastor/preester vms väikse jutluse kristluse teemal ja kogus ka annetusi, nii mõnigi andis.  

            Pimedas jõudsime tagasi Bueasse. Pakkusime 500 sefat, et ta viskaks meid kolme Molykosse (üks linnaosa), kus jälle väljas süüa tahtsime, aga mees võttis ainult 400. Lahe!

            Kuna Sarah reklaamis uue koha friikaid ja kana, kui midagi suurepärast, otsustasime need võtta. 2500 sefa eest pidi saama peaaegu et pool kana, pluss hunniku friikaid. Mõtlesime Nicolasega, et ei jaksa nii palju kana süüa ja tahtsime ühe portsu kana kahepeale. Veits pettumus oli, kui selgus, et „pea pool kana“ tähendas sakslanna maailmas üht hädist kintsukest. Aga maitses hästi... Ent igapäev niisugust toitu süüa ajaks eelarve küll kärmelt lõhki. Üleüldse läks põneva päeva peale kokku 11 000 sefat pluss igasugu taksosõidud. Polegi väga hull, aga päris iga nädalavahetus sedasi priisata küll ei saa.

Kuna praegu internet ei kannata kriitikat, siis laen pildid üles hiljem, kui vähegi võimalik!