Mida tegime, teeme ja tahame teha

Enne Kameruni saabumist polnud mul tegelikult päris lõplikku arusaama sellest riigist, piirkonnast, linnast või üleüldse organisatsioonist, kellega tööle tuleb hakata. Ainus, milles vähegi enesekindlust tundsin, oli seoses tööga lastekodudes, sest lapsed on igalpool üsna sarnased. Eesmärk oli anda panus kohalike orbube arengusse, saada kogemus, õppida kohalikelt ja seda kõike pärast Eestis soovijatega jagada. Sõnades ilus, aga kuidas see tegelikkuses välja pidi nägema, ma ei teadnud.

            Muidugi, Kameruni kohta võib lugeda internetist, saab teada (koloniaal)ajaloost, demograafilisest taustast, õrnalt aimu ka kultuurist. YouTube’s on võimalik leida hulka videosid Kameruni kohta. Isegi sihtlinna Buea kohta on mõned klipid. Ka organisatsioonil, kus tööle hakkasin, Green Cameroonil , on oma, päris põhjalik veebilehekülg, kus selgitatakse, millega tegeletakse – keskkonnakaitse, kogukonnatöö, noored. Lisaks sellele, andis organisatsiooni juht ja üks prantslasest vabatahtlik meilitsi teada hetkeinformatsiooni riigi, ilma jms kohta. Samuti lugesin hoolega Green Camerooni taotlust GLEN programmist osavõtmise kohta, kus oli ka veidi lähemalt plaanitud lastekodude roheliste keskkonnaklubide projekti kirjeldatud. Vanaema uuris isegi seitsmekümnendate ENE-st Kameruni kohta lisainfot.

            Ent vaatamata kõigele sellele, oli ikkagi pisut kõhe tunne, mitte küll päris pea ees tundmatus kohas vette hüppamine, sest selle vastu hoiatab Päästeamet, aga päris kõrgelt ülepeavette sukeldumine ikka. Läheb mingi tegelane, kellel on üldhariduslikud teadmised keskkonnast ja lühike kogemus lastega töötamisest kaugele riiki, kus eelduslikult on kõik asjad teistmoodi, kui harjumuspärane ning püüab seal keskonnahariduslikke tegevusi läbi viia? Julge mõtlemine.

             Pärast ööpäevast reisimist risti üle Aafrika mandri (Tallinn – Stockholm - Addis Ababe – Malago – Douala - Buea), jõudsin kohale. Organisatsiooniga tutvudes selgus, et tegu on pisikese ja alarahastatud ettevõtmisega ja kuigi juhil on arusaam, millist projekti ta soovib, on selle elluviimine, kujundamine ja rahastamine täitsa meie enda rida. Õnneks määrati meid aitama üks kohalik vabatahtlik.

            Kuna Kameruni koolides ametlikku loodusõpetust või muud sarnast keskkonnahariduslikku ainet pole, on Green Cameroon otsustanud seda hariduslikku tühimikku täita. Eelmisel aastal viidi ellu koolide keskkonnaklubide projekt, mille raames loodi kohalike koolide juurde keskkonnaklubid, kus huvilised kord nädalas kokku tulid ja keskkonnateemadel arutasid/õppisid. Abistavaks materjaliks koostati ka vastav õpperaamat, kus olemas nii teaduslik informatsioon kui ka mängud/meetodid nende kinnistamiseks.

            Meie ülesanne oli põhimõtteliselt sama asja teha lastekodudes. Raskus seisneb aga selles, et erinevalt koolidest, on lastekodude elanike vanused väga erinevad, praktiliselt kõik on esindatud. Kolmest kaheksateistkümneni. Suurtes lastekodudes niisugune asi väga ei segaks, saaks lihtsalt luua erineva vanusega grupid ja siis vastavalt sellele tegevused kohandada eakohasteks. Ent meie projektis osalevatest kolmest (algselt viiest) lastekodudest on alla viieteistkümne lapse ja vanuseline jaotus pole võrdne. Meil pole ka ressurssi näiteks kahe vanema lapsega eraldi õppetund teha, teine veidi noorematega ja kolmas kõige pisematele.

Järgmine raskuspunk on finantsid. Või õigemini nende olematus. Kuigi GLEN programmist osavõtmiseks peab organisatsioon lubama, et rahastavad tegevust ise ja vabatahtlike poolt mingisugust rahalist toetust pole, on sellest tõsiasjast sageli mööda vaadatud. Ka Green Cameroonil vahendeid pole, nii et kõik õppetarvikud (pliiatsid, markerid, paberid, transport lastekodusse jms) tuleb meil endal leida. Ilma vahenditeta oleks päris keeruline laste tähelepanu hoida ja õppetegevust vähegi soodustad. Sest lapsed on lapsed ja tahavad ise teha, mitte ainult kuulata ja rääkida.

Siiski, on teisi organisatsioone, kus see probleem on tugevam, on selliseid, kus seda pole üldse. Lihtsalt, Green Cameroon juhutumisi on ilma toetajateta.

Senimaani oleme teinud tutvumiskohtumise, kus mängisime erinevaid mänge, et lapsi tundma õppida ja pisut loodusest üldisemalt. Teisel korral puudutasime vee teemasid. Arutasime loomadest, kes elavad vees, miks vesi üleüldse on tähtis ning rõhku asetasime ka veetsükkli mõistmisele, et lapsed mõistaksid maakera vee olemust. Lisaks veel arutasime suurematega veereostuse põhjustest ja tagajärgedest.

Suur hulk aega läheb õppetunni ettevalmistamisse, sest erinevates lastekodudes on laste teadmiste tase, julgus ja püsivus erinev. Palju oleneb ka grupi suurusest ja vanuselisest koosseisust. Lisaks püüame oma tegevuses võimalikult palju vältida loengustiilis rääkimist. Rõhk on olnud küsimustel, arendavatel mängudel, õpetlikel enda välja mõeldud muinasjuttudel ja joonistamine. Paraku ka seetõttu, et need tegevused on kõige odavamad, paber ja pliiats pole nii kallis kui näiteks plastiliin või midagi muud. Järgmine kord tahaksime lastega istutada mõned söödavad taimed, et nad saaksid nende eest ise hoolt kanda, ent ka siin põrkume raha vastu. Kust võtta istikud? Labidas? Kindad oleks juba luksus..

Ülejärgmine on kavas rääkida prügist ja selle taaskasutamisest, teha väike koristusaktsioon nende koolide ümber. Ent jällegi, ressursid?

Kõik läbitud teemad ja kasutatud metoodikad paneme kirja, et koostada midagi käsiraamatu sarnast. Sinna lisame veel teemasid, mida me siin oldud aja jooksul läbi võtta ei jõua. Eesmärk oleks, et kui me nendele lastekodudele need käsiraamatud anname, saavad nad omal käel keskkonnaklubidega jätkata. Või leidub mõni kohalik vabatahtlik, kes on nõus neid vedama. Suuremalt mõeldes, pärast nende käsiraamatute trükkimist võiks neid jagada veel laiemale ringile lastekodudest. Aga see on tuleviku muusika. Praegu võtame ühe klubikohtumise korraga.