Raskused ja tähed (ja pildid)

            Arutasime juba ammu, et oleks tarvis Mt. Cameroon ära vallutada, kaua ta ikka sealt ülevalt meile kõrgilt peale vahib. Esialgu ainult jutuks see jäigi, kuniks mõistsime, et Nicolas sõidab juba järgmisel teisipäeva tagasi Prantsusmaale. Tuli kärmelt tegutseda ning eelmise nädala alguses võtsimegi vastu otsuse, et ronime mäe tippu. Varsti aga selgus, et kuna Sarah kolib restoranist just sellel nädalavahetusel, ta meiega tulla ei saa. Aga Nicolas edasi lükata minekut ei tahtnud, nii et otsustasime minna kahekesti.

            Selleks, et sinna mäkke ronida, on tarvis maksta Kameruni riigile 20 000 sefat (u 30 eurot) inimese kohta. Lisaks kulub marjaks ära giid, kes leiaks üles õige tee. Aastate jooksul on mäel eksinud ja surnuks külmunud mitmeid inimesi. Kuna on vihmahooaeg, ei soovitata ronida, sest on eriti külm, märg ja libe. Sellest tulenevalt pole ka kuigi palju soovijad ning seetõttu oleme siinveedetud nädalate jooksul nautinud giidide eranditut tähelepanu. Ei möödu nädalat, kui ligi ei astuks mõni giididest, kes uurib, kas me oleme juba mäel käinud ja millal minna tahame. Vahel juhtub seda isegi mitu korda päevas.

            Nicolas, mäkke ronimise eestvedaja (sest temal on asjaga kõige kiirem), valis välja giidi nimega Robinson. Arutasime temaga hinna üle. Lõpuks saime sedasi, et giiditasu (21 000) + 1 magamiskott Nicolasele, registreerimistasu, seljakott minule oleks kokku maksnu 70 000 sefat. Robinson kinnitas, et telki meil vaja pole, sest onnis nr 2 saavat magada ka köögis. Magamisvarjualune põles eelmisel aastal maha.

            Meile tundus see hind veitsa karm, nii et läksime kolmapäeval Robinsoni ülemuse Lifafa juurde. Temaga saime teistsugusele kaubale. Giiditasu 16 000 peale, kaks lebomatti, magamiskott, seljakott, keedupott, registreerimistasu ja telk 74 000 eest. Samuti on võimalik palgata kandja, kes võtabosa varustusest enda kanda, aga arvasime Nicolasega, et meile sellist luksust küll tarvis pole.  Veel olevat Lifafa sõnul hädavajalik telk (5000 sefat), sest onn nr. 2 köök olla magamise jaoks liialt pisike. Kuigi tema diil oli kokkuvõttes kallim, sisaldas see ihaldusväärseid mugavusi, nii et lõime käed. Ainus mööndus oli see, et päris lõpliku jah-sõna anname järgmisel päeval, sest ma pidin enne arsti juures käima.

            Nimelt eelmisel õhtul oli mind painanud nõme peavalu, mille ma esiti tavalisel külmetuse kaela määrisin, aga hommikul kraadides palavikku polnud. Kuna ees tõotas tulemas raske nädalavahetus, mõtlesin igaks juhuks arsti juurest läbi hüpata, lihtsalt, et olla kindel. Muidu ma poleks läinud.

            Kolmapäeva õhtul arsti küll kohal polnud, ent seevastu õde oli valmis mind vastu võtma. Kõik toimis kenasti, mind kaaluti, vaadati silmaalustesse, mõõdeti vererõhkugi (kuigi ma ütleks, et natukene valesti). Õde uuris ka igasuguste asjade kohta – kas ma joon või suitsetan, milline mu perekonnaseis on, kuidas mu väljaheide on jms. Lõpuks võttis ta verd malaaria proovi jaoks.

            Positiivne vastus käes, väike malaariavastane rohi (mille nime ma enam ei mäleta) ka, mida kolm päeva võtma pidin, läksin apteeki, et veel mingit rohtu osta. Kui rohi käes, selgus, et tegu tavalise paratsetamooliga. Niisiis, esimese doosi malaariarohtu ja paratsetamooli võtsin juba kolmapäeva õhtul. Ette oli nähtud kaks portsu päevas ehk arvestuste kohaselt pidin viimase laksu võtma laupäeva hommikul enne ronima hakkamist.

            Neljapäeval andsime viimase nõusoleku minekuks ja leppisime kokku, et stardime kell seitse kokkulepitud kohast. Saime kaasa ka oma varustuse – kaks lebomatti, seljakott, magamiskott ja telk. Reede möödus mõnusas ootusärevuses. Ei teadnud päris täpselt, mis meid ees ootab, aga tahtsime juba minna. Kuna aitasime Sarah’l kolida ja pidime ostma kaasa toidu ja vee, venis päev maru pikaks. Kaasa ostsime 500g spagette, 2 pakki tomatikastet, purgi maisi, 12 kohalikku väikest šokolaadi, 6 Snickersit (neid leida polnud kerge ja suht kallis kraam), 6 liitrit vett, terve hunniku saia, kolm pisikest tuunikala konservi ning kaheksa tükikest määrdejuustu (sellised, mida lennukites pakutakse). Nicolas võttis veel eraldi kaks 250ml Coca-Colat.

            Laupäeval äratus kell 5:30. Kiire tualett, magamiskott kokku (mida kasutan tekina), asjad valmis. Teevesi keema. Kell 6:00 saabus nicolas koos seljakottide ja muu varustusega. Pakkisime asjad, jagasime. Kuna tema laenatud magamiskott talle seljakotti ei mahtunud, panime selle minu omasse ning vastupidi. Niisiis, minu kotti said: telk, lebomatt, 1 särk, 1 aluspesu, 4x sokid, pealamp, taskulamp, tsäks, 3l vett, 3 snickersit, 6 väikest šokolaadi, pusa, vihmajope, vetsupaber, teip, taskunuga, sääsetõrje, elastikside, valuvaigistid ja saiad. Lisaks vööle plasku 1l kraaniveega.

            Nicolas võttis ülejäänud toidu ja kraami.

            Tegime kiirelt tee, šokolaadikreemiga saia, viskasin sisse viimased malaariatabletid ja olimegi valmis.

Kell seitse olime stardipunktis (Lifafa kontori ees). Huvitaval kombel otsustas ilm korraks selgineda nii et saime mäe ees poseerides pilte teha. Valisime endale rännakutokid. Umbes 20 mina hiljem jõudis kohale giid Robinson. Tema tuli kilekoti ja vihmavarjuga. Otsustasime, et paneme tema riided ja magamiskoti minu seljakotti ning kanname kahte kotti kolmepeale kordamööda. Pott jms jäid kilekotiga tassida. Robinson võttis kah ühe toki ja tegime minekut.

Nicolas ja mägi. (Tippu pole näha!!!)

            Takso viis meid raja alguspunkti. Panime risti istanduste vahelt läbi mäest üles. Varsti hakkas mets. Kuna Buea linn on iseenesest juba tsirka 1000 meetri kõrgusel, oli neljandik maast juba seljataga!

            Mets oli ilus. Niiske nagu ikka ja loomi polnud näha ent linde kuulsime küll. Metsas muutus rada raskemaks, nii et vahetasime Nicolasega kotti sagedamini. Robinson otsustas, et tema tassib seljakotti kogu aeg ise (tugev mees!).

            Mööda rada üles ronides möödusid meist järsku üks tumedanahaline ja üks valge mees. Ilge vilega. Robinson teadis selgitada, et need on sportlased, kes valmistuvad iga-aastaseks Mountain Race’iks. Rekordeg tippu ja tagasi olevat alla kaheksa tunni... Ulme! Võistlust organiseerib Guiness (kas rekordi arvestajad või õllefirma, seda ma ei saanudki aru) ja on väga kõrgetasemeline. Loomulikult on selleks ajaks ka rajal giidide poolt üles tassitud vesi jms hädavajalik. Karmid vennad ikkagi!

Robinson metsas

            Onni nr 1 jõudes olime heas seisus. See polnud ka eriti kõrgel, hinnanguliselt 1500m. Ainult mõned järsemad tõusud olid raskemad olnud nii, et tegime vaid kaks lühemat puhkepausi. Onnis tegime pisikese hommikusöök vol. 2 – sai tuunikalapasteediga, šokolaad, vesi.

            Teekond jätkus metsas ja kuna oli Nicolase kord seljakotti tassida, tundus kogu rännak nauditav. Rada oli küll kitsas ja sageli tuli mööda kive päris järsult üles ronida, suutis vihmametsa lummus hoida tähelepanu kõndimiselt ära. Mõni aeg hiljem sai mets üsna järsult otsa ja algas veidi järsem tõus. Mäekülg oli kaetud rohu, põõsaste ning mõnede üksikute kidurate puudega. Niisugust looduskooslust kutsutakse savanniks. Olen savanne looduskanalitelt varemgi näinud, aga ma ei oodanud seda leida sihukse kalde all mäeseljal. Kummaline. Taaskord, loomi polnud näha, küll aga pisikesed varblasesuurused mustavalge kirjud linnukesed. Ent nemad ei laulnud. Ronisime täielikus vaikuses. Selleks hetkeks olime jõudnud pilve sisse, nii et riided ja kõik muu said kärmelt märjak, ning nähtavus ette ja taha oli umbes kakskümmend meetrit. Vahepeal oli tunne, et oleme ainsad inimesed tervel maamunal.

            Mitte väga pika aja pärast vallutasime „vahepealse onni“ (intermediary hut) – u 2000 m. Seal, üllataval kombel, oli juba neli nädalat uhkes üksilduses veetnud üks kristlasest kohalik. Tal oli väga hea meel teisi inimesi näha. Küsis uudiseid Buea ja maailma kohta. Väitis, et on seal veel kuni oktoobrini. Hea rahulik elada, saab palvetada jms siis, kui ise tahab, rahus ja vaikuses. Aeg-ajalt käivad sportlased möödas ja toovad talle midagi, mida eriti hädasti tarvis.

Vaade vahepealse onni ukses. Ämber kogub vimavett, kalle on talutav

            Pärast pisikest kosutavat pausi oli minu kord seljakotti tassida. Pidavat tulema päris järsk tõus, aga õnneks mitte pikk. Rassisime mööda savanni edasi. Vastavalt ootustele oli tõus üsna ränk. Ent üllataval kombel ka päris pikk. Tegime mitmeid lühemaid pause. Minu ja Nicolase taktika ronimisel oli Robinsonist pisut erinev, tõusime üsna kiirelt ja tegime harva, kuid pikemaid puhkepause. Giid tuli taga kaugemal järgi, tegi märksa sagedamini pisikesi, u viie sekundilisi pause. Huvitav tehnika. Aga mees olla juba 30 korda tipus käinud, nii et eks ta teadis, mida teeb.

            Teepeal tõttasid meile vastu sportlased. Nad väga kõrgel ei käinud, teise onnini isegi mitte. Selgus, et üks neist oli prantslane.

            Vahepeal oli tõus nii järsk, et tuli käed appi võtta. Siis märkasime, et kivid on vaatamata märja pilve sees olemisele soojad. Loomulikult – tegu ikkagi aktiivse vulkaaniga, mis purskas viimati 2000. aastal. Veidi kõhedust tekitav, aga sellegipoolest hirmus lahe tõsiasi!

            Ähkides-puhkides mitu tundi hiljem, kümme minutit pärast kella kahte, olime onnis nr 2. Oi kui hea oli olla. Plaanikohaselt pidime siin sööma lõunat, veetma öö, et hommikul kell neli ärgata, tipus käia ja tagasi alla põrutada. Kuniks Robinson veel saabumata oli, vaatasime ringi. Magamisala oli tõesti maha põlenud - tundus nagu oleks sõda ülekäinud. Köök aga oli piisavalt suur, et seal magada. Lifafa oli meile telgi täitsa ilmaasjata pähe määrinud! Olgu pealegi.

Nicolas onn nr 2 ees, tõus oli ränk

            Kuna onn oli päris pilve piiripeal saime nautida sooja päikest. Kohe, kui taevakera pilve seest välja jõudis, oli maru soe ja niisked riided seljas hakkasid aurama. Kui too aga peitu puges, oli jalamaid jahe. Sõime oma esimesed Snickersid ja väänasime sokkidest vett.

            Õige pea jõudis ka Robinson, kes kiitis meie kiirust ja käis välja mõtte ronida kohe pärast lõunasööki ka onni nr 3, mis on u 3900 m kõrgusel ehk tunni aja kaugusel tipust ja seal öö veeta. Siis tulevat järgmine päev kergem. Hea plaan.

            Kokkamise võttis Robinson enda peale. Ilmselgelt oli ta ka harjunud korstnata putkas küpsetama, sest meie seal vingus kauem kui kaks minutit veeta ei suutnud. Vesi keema, spagetid sisse, varsti lisasin ka tomatipastad. Maisikonservi avamine oli küll veidi jama (sest avajat meil kaasas ei olnud), aga väike nõu ja jõuga sai ka see probleem lahendatud. Taluavalt hea lõuna keres ronisime edasi. Keedupoti peitsime onni juurde, sest seda üleval vaja ei olnud.

Robinson vihmavarjuga! 

            Esialgu oli tõus veidi leebem, kui enne ja pilvest väljapääsemine tähendas ka soojemat ning kuivemat ilma. Rõõmu polnud pikalt, sest varsti hakkas väsimus kontidesse jõudma ja mägi muutus järsemaks. Puhkusepauside ajal polnud enam vaikus – kõrvus kahises veri. Poleks pilvi ees olnud, olnuks ilmselt lummav vaade.

Pilved jäid meist allapoole - õnneks koos niiskusega

            Möödusime koopast, tõenäoliselt kunagine survelõõr vms vulkaani jaoks. Ronimine ei tahtnud kohe üldse lõppeda. Iga järsaku lõpus tundus, et see on viimane, ent üles jõudes nägime järgmist ja ülejärgmist. Mägi lihtsalt ei tahtnud otsa saada. Äkki see nukk on viimane? Ei. Aga too? Ei! Aga võib-olla nüüd? EI!

"Kas see on lõpp? Ei... See on alles algus"

            Õnneks kannatasime Nicolasega kahekesti, mis tegi elu tsipa lihtsamaks, oli isegi jõudu nalja visata. Taaskord rebisime giidist ette ja mingil hetkel andis tõus järgi.

            Oi kui hea oleks olnud siin kõndida, kui poleks mitte väsimust ja külma. Kus ometi on onn number kolm? Aee?! Ühe künka all tegime Nicolasega järjekordse pausi (need muutusid üha sagedasemateks). Varsti ilmus nähtavale ka kauguses Robinson, kes hüüdis, et edasi läheksime. Ei saanud esiti päris täpselt aru, mida ta sellega mõtles, ent edasi kõndides oligi plekk-katusega kauaoodatud imeilus onn nr 3. Kell oli kuus. Ilm külm ja päike juba ammu mäenuki taga. Onni ümber olid jahtunud laavajõed. Kaugemal järgmise künka otsas nägime suitsu, mille kohta giid teadis seletada, et seal on üks aktiivne lõõr.

Jahtunud laava

            Külma trotsides seadsime ennast onnis sisse. Põrandas oli suur auk, seina ääres lavats, kuhu oli kuhjatud veits kuivanud rohtu savannist. Lebomatid valla, kiire hügieen, kuivad topeltsokid jalga (andsin giidile ka paari enda varudest), märjad püksid jalast, pusa selga ja magamiskotti. Kuna minu magamiskotil „kapuutsi“ pole, sidusin varusärgi endale mütsiks pähe. Õhtusöögiks juustuga saia. Pea alla rohtu ja silm looja. Õige pea oli aga niiii paganama külm, et olime kõik tihedalt üksteise vastas. Minu magamiskotil märge, et 12C on ideaaltemperatuur, sellest madalam kuni -2C on juba ülim miinimum ja risk. Tundus midagi sinnakanti olevat küll. Äratuse sättisime kella seitsmeks. Seega kaksteist tundi magamist. 

           Öö täitsid miljonid tähed...

            Muidugi, magamiseks seda nimetada ei saa. Aeg-ajalt suikusime, et siis jälle külmalt värisedes üles ärgata ja oma varbaid mudima hakata. Lihased kurtsid eelmise päeva raskuste üle ning kõva küljealune ei teinud olukorda paremaks. Ka Robinson, kui ta parasjagu külmast ei lõdisenud ja unne suikus, norskas nagu mersu diiselmootor. Mul oli suva, senikaua kuni teha kehasoojus mind ka soojendas.

            Kell kuus hakkas Nicolase telefon laulma. Kuigi päike oli juba tõusnud, oli see allpool pilvepiiri nii et meid ei valgustanud ega soojendanud. Otsustasime pool tundi edasi pikutada ja oodata ilma soojenemist. Ja täitsa nii läkski.

              Varsti paistis päike ka meie onni klaasita aknast sisse ja nagu kõigusoojased saime meiegi päikesest energiat ning virgusime. Võtsime vastu otsuse, et Robinson jääb kraamiga onni ning meie Nicolasega võtame vaid vett kaasa ja vallutame selle tipu lõpuks ära! Kiirelt sai juustuga sisse ja minekule.

            Eriline piin oli külmi ja märgasid pükse jalga panna (mul Kamerunis ainult üks paar pikki pükse) ning lausa Genfi konventsiooni vastane oli läbimärgi saapaid jalga susata. Olgugi, et ööseks olin neisse vetsupaberit sisse toppinud, et veidigi niiskust välja imada. Õues avastasime ka kellegi mahajäetud pudeli, mis oli seest härmas. Öö oli vist päris jahe.

            Eilne päev jalgades, hõre õhk (internetist lugesin, et sellisel kõrgusel juba 40% vähem hapnikku sissehingatavas õhus kui merepinnal), vulkaaniline tuhk (kes rannaliiva jooksnud, teab kuivõrd see tavapinnast raskem on) ei teinud viimast tundi eriti kergeks. Kuigi tõusud olid leebed tegime sagedalt peatusi. Iga 30-50 meetri tagant kolm minutit hingetõmbamist.

            Vaatamata raskustele oli rännak siiski nauditav. Väga vinged jahtunud laavajõed, kauged suitsevad lõõrid, surematud rohelised taimed, kes ka sellises kliimas mäepinda katta suutsid. Sinine taevas kus paistis juba päris mõnusalt soojendav päike.

            Kell kaheksa olime tipus. Lõpuks ometi. Ümberringi vaadates polnud ühtegi punkti meist kõrgemal. Pilved madalal all. Päike kõrgel taevas. Ülim vaikus, ülim rahu. 4090 m. Tegime pilte, laulsime hümne, meeleolu oli väga ülev.

Tipp. Pilved seal kuskil all

Vaade tipus. Kõik mis nähtaval on üle pilvepiiri

            Kui onni tagasi jõudsime oli Robinson lebomatid, magamiskotid juba kokku pakkinud. Jäi ainult keha kergendada, kraam selga, viimase liitri vett vööle ja minekule. Onni nr 2 jõudsime umbes kahe tunniga. Võtsime poti kaasa, kinnitasime Snickersiga ja asusime teele.

            Järgmine osa oli juba päris ränk. Lihased hakkasid üksteise järel töölepinguid üles ütlema. Ja mägi aina jätkus ja jätkus. Rohkem pilte ma ei teinud, ainus mõte oli jõuda järgmisesse onni ja siis järgmisesse ning siis koju. Pilves sadas vihma rohkem kui eelmine kord ja kuigi meeleolu mäe vallutamise tõttu veel ülev, oli minek raske.

            Kaua aega ja mitmeid libisemisi hiljem olime keskmises onnis. Sõbralik kristlane tegime meile väga magusa tee (mis oli antud olukorras SUPER), sõime tuunikalaga saia. Kaua seal istuda ei saanud, sest lõpuks oli vaja ju ikkagi koju ka jõuda. Ees oli ootamas veidi laugemat savanni ja osa metsa. Ronisime kaua. Kukkusime sageli (ka Robinson). Hakkas vihma sadama. Mitte tibutama vaid sadama. Rada muutus vaikselt ojaks. Kui metsani jõudsime, sadu tihenenes padukaks. Vesi ulatus hüppeliigeseni ja voolas kiiresti. Kohmitsesime kivide vahel, ei saanud päris hästi aru, kus oli vesi ja kus oli kivi. Lihaste ülesütlemine ei aidanud kaasa. Mets tundus olevat lõputu ja vihm ei andnud mitte üks teps järgi. Kotid muutusid järjest märjemaks ja raskemaks. Kujutasin ette, kuidas varsti tuleb suurem veevool ülevalt mäelt ja viib meid endaga kaasa. Polekski nagu kõige halvem olnud...

            Onn number üks. Oh sa mu meie! Robinson mõtles, et teeme seal pikema pausi. Olime läbimärjad. Nagu bassseinist tulnud Kkoju jõudmise tung oli nii suur, et jätkasime pärast ühe Snickersi söömist. Vesi sai otsa.

            Ilma vihmata oli minek veidi lihtsam, aga nüüd kimbutas meid muda. Vigaste lihaste tõttu paterdasime nagu pingviinid. Ronimiskepp muutis meid aga hoopis Charlie Chapliniteks. Mets ei tahtnud lõppeda. Läksime alla ilmselt umbes sama aeglaselt kui olime üles roninud. Lõpuks olid istandused, lõpuks teed, lõpuks linn! Kell oli pool viis.

            Andsime Robinsonile kogu laenatud varustuse ja võtsime enda asjad. Paterdasime mäest alla, saime taksole. Kodu. Kõik oli märg. Fotokas töötab, aga on niiskust täis ja udune. Kaamera nupud ei funksi enam, nii et videosid ma sealt kätte ei saa... Kasutan mõlema kuivatamiseks läpaka ventilaatori sooja õhku. Aitäh Nortal! Ja Nokia mobla töötab probleemideta!

            Nicolase rahakott on hävinud.. või õigemini, see, mis seal sees oli. Paberist dokumendid ja raha. Plastikaatidel pole häda midagi. Mu magamiskott, mida kodus tekina kasutan oli läbimärg. Panin kuivama.

            Riided seljast, ja voodisse. Kuna tekki mul nüüd polnud mässisin ennast kõige pealt tekilinasse. Ikka jahe. Kangutasin aluslina madratsi alt välja ja tekitasin kookoni. Oh kui hea. Kell kuus magasin. Ärkasin kella kaheksa paiku hommikul.

            Varustuse hooldus, riietepesu (mis muidu teen nädalavahetuseti). Lihased valusad nii et lõunapaiku kontorisse sõitsime taksoga. Lõunasöögiks riis ja kana – isver kui hea!

            Mägi ilmutas ennast korraks. Kuid seekord ei tundnud me enam tema ees aukartust. Nüüd oli ta taltsas. Kuigi ikka on ta kõrge ja mastaapne, vaatame teda kui vana sõpra, mitte kui rivaali.

            Kokkuvõtvalt peab tunnistama, et füüsiliselt oli mägi päris raske. Tõsi, minu füüsiline ettevalmistus polnud ideaalne ja mäe ronimise viimatine parim saavutus on karm 318m Suurel Munamäel. Kaitseväe rännakud hindan aga raskemateks kui selle ronimise. Ent vähem ohtlikuks. Sest mäel olles pole mitte mingisugust turvavarustust ega pääste võrku, pole olemas koptereid kanderaame ega midagi. Vaid sina ja su sõbrad. Hea, et midagi ei juhtunud. Siiski peab ütlema, et rada on kenasti valgeks võõbatud kividega märgistatud ja suurim oht on külm. Vaated on ilusad (selge ilmaga ilmselt veel ilusamad), loodus on ääretult huvitav ning vaikus täiesti endassemässiv.

Tõestusmaterjal 4km kõrguselt