Kanad

            Ootasin mõni aeg tagasi ühel ristmikul Sarah’t (kellel läks kodus elekter ära ja seetõttu magas kõvastis sisse), kui jäid silma paar kana. Õigupoolest tuleks öelda, et on raske neid mitte märgata, sest nad hulguvad igal pool ringi. Ja kui nad juba on nõnda prominentsel kohal linnapildis, oleks patt kanadele (ja kukkedele) postitus kirjutamata jätta.

            Alguses ma tahtsin nad ära tappa. Lihtsalt sellepärast, et magan esimesel korrusel, kus akna all üsna pidevalt mõni neist siblid ja omaette kaagutab. Pidevalt tähendab ka varahommikul ja õhtul, kui normaalne Johannes magab. Üritab. Kaak-kaak siin ja kaak-kaak seal. Kuked on veel hullemad. Linnalapsena raamatuid lugedes jäi nagu mulje, et kukk kireb korra hommikul ja siis läheb kuuti ja magab edasi. Dutkit! Üks kikerikii-tamine läheb päikesetõusul kella kuue paiku käima ja isegi praegu, kuulen üht kisakõri kuskil „laulmas“. Muide, ääremärkusena, laulavad võidu kohaliku mošee päikesetervitusega... Too mulle isegi meeldib.

            Kanad (ja kuked) on siin vabakäiguga, ehk töllavad seal, kus heaks arvavad. Näiteks kitsed on enamasti ikka nööriga kinni. Aga tänu liikumisvabadusele, on nad ka päris jurakad. Ei teki kahtlustki, et dinosaurused nende kauged eellased on. Ent samas on nad ka omajagu naljakad. Tallavad ringi, pea nõksub samas rütmis. Vahel konutavad mõnel kuivemal kivil nagu kassid, kes lihtsalt aega mööda saadavad. Teinekord jälle on sõda lahti, mine tea, kes kelle ussikese kinni pistis, aga terve uulits on sulgi ja kisa täis.

            Väga palju vaenlasi neil siin pole, lapsed ja täiskasvanud mõnikord pilluvad neid naljaviluks kividega.  Kuid näiteks Roots4Kidsi lastekodus on ka kanad ja koerad – viimased kipuvad esimesi kinni pistma ja sellest on sageli suur tüli. Aga näiteks kasse nad kartma ei pea, sest neid siin ausees ei kanta. Mõnes kandis lausa süüakse.

            Süüakse ka kana. Lehma, sea või bush­-meatist (metsast püütud pärdikud, maod, nahkhiired jms) on ta odavam, aga näiteks kalast omajagu kallim. Kui enda taldrikult vahel kana leian, olen rahul. Tõsi, liha on neil siin üksjagu vintskem ja nõuab närimiseks häid hambaid, aga maitse sellegipoolest hästi hea! Süüakse muidugi kõike, see tähendab, et söögikohas kana tellides ei pruugi saada üldsegi mitte koiba, tiiba või rinda, vaid vabalt võidakse serveerida ka selg koos sabaga või pool kerest. Mõnikord ei saa arugi päris hästi, millise anatoomilise osaga tegu on. Täna ma näiteks tean, et õhtul mind ootab grill kana :).

            Nagu kiuste pole ükski kanalane otsustanud täna kontori uksest mööda tuterdada, nii et seekord jääb pilt lisamata. Aga teen teinekord tasa!

            Ahjaa, asjast ka! Reedel ja laupäeval lähme lastega taimi istutama. Jee!