Istutamine

Niisiis, eelmisel nädalavahetusel oli justkui viimane asjalik kohtumine lastekodude lastega. Vaatamata tüütule vihmale, verejanulistele putukatele ja üleüldisele väsimusele, saime päris kenasti asjaga ühele poole.

            Kõigest lähemalt. Esialgu sadasime reedel sisse MountaidKids’i. Üsnagi kokkulepitud ajal, mis sai koordineeritud maja juhataja Malcolmiga. Kuid vaatamata sellele, olid kohal mingid teised külalised (vististi ootamatud). Kohalik preester ja kristliku raadio juhataja oli saatjaks Texasest saabunud kahele ameeriklasele, kes lihtsalt tahtsid ka näha, „kuidas kohalikud lastekodulapsed elavad“. Istus siis üks nendest tädidest ja tegi lastega koos pilte (iphone’ga loomulikult), ise pärides, kas neid siin ikka „piisavalt armastatakse“ ja hakkas siis kõige pisemat kõvasti-kõvasti kallistama. Minul, seal ruumis samal ajal istudes, oli hirmus piinlik. Vaatasin teisi lapsi, kes asetasid ennast toas selliselt, et laud jääks nende ja külaliste vahele. Nii tüüpiline olukord, mida ka aeg-ajalt turvakodus näinud olen. Inimesed tulevad, annavad kommi, valavad lapsed üle palava armastuse ja kõigi muude emotsioonidega ning siis lähevad igaveseks ära. Ise nad on südames täiesti kindlad, et on teinud midagi suurepärast ja marineeruvad oma üllas headuses veel paar päeva. Suuremad lapsed on sellistega harjunud. Väiksemad, nagu siin Nora, veel mitte. Tema jaoks on see inimene, kes talle tähelepanu pöörab ja tundeid avaldab täiesti tore ja ei tea tema veel, et see sama naine suure tõenäosusega enam kunagi tagasi ei tule. Veel enam – kui Nora jaoks ilmselt jätab see inimene sügavama jälje tema ellu (hea või halva), siis see naine, suurima tõenäosusega, pärast heategevusliku kaifi taandumist, enam mõtteresurssi Nora peal eriti ei raiska.

            Aga võib-olla teen ma Texase parimale eksemplarile liiga. Äkki hakkab ta käima külas nii sageli kui saab, toetab edaspidi seda lastekodu võimalikult palju ka finantsiliste vahenditega ning lõpuks loob ka olukorra, kus Nora saab endale armastava pere.

            Igastahes, kui külalised ära läksid, asusime asja kallale. Meil oli kaasas kohalikud vabatahtlikud Njeke ja Ngwa (uus). Kuna Njekel on oma põld, kus ta viimasel ajal päris ennastunustavalt rassinud on, oli ta meie põllumajanduslik ekspert. Kumbki meist kohalikke eripärasid taimede istutamisel ei tea ja polnud mõtet ka puusalt panema hakata. Hea oli, et saime võtta inimese, kes asjast omajagu teab.

 Kohe alguses saime teada, et bitterleaf’i istutama ei hakka, maja ümber kasvas seda piisavalt. Kaasa olime ostnud hoopis okngobong’i seemneid. Googlist nende kohta ma midagi ei leidnud (ilmselt on see nimetus neil ainult kohalik), aga täiskasvanud taime näinuna arvan, et eks nad mingid kõrvitsalised ole. Istutamine on lihtne, võtad seemne ja pistad mulda. Pinnast pole vaja isegi ette valmistada. Ainult suurem töö on raamistiku ehitamine. Nimelt, seemnest areneb vars, mis ronib üles, kuni üks hetk läheb õitsele. Sellest moodustub omakorda viljakeha(?), mis siis hakkab rippuvalt kasvama. Kaalub sihuke jurakas kuni kümme-viisteist kilo. Raamistik, mida hellitavalt kutsutakse barn’iks (küün), on stuktuur, mida mööda taim üles ronib ja pärast kasvada saab. Matšeetega tegime leiduvast puidust sobilikud jupid, rammisime maasse, nööriga sidusime raamistiku kokku ja oligi valmis. Suurematel poistel oli rohkem tööd, nooremate tüdrukutega lihtsalt arutasime, miks mida vaja on ja pärast aitasid nad nööre siduda. Sai päris uhke. Igaüks sai oma seemne mulda lasta. Istutasime ka oad ja maisi ümber.

Elvis ja Kalvin seovad pealisraami kokku

Järgmine päev Roots4Kids’is olime kohal sama mannschaftiga. Kuna seal on lapsi üle kahekorra rohkem, tegime ka kaks gruppi. Ühte juhendasid Sarah ja Njeke, teist mina ja Ngwa. Kaks ehitist said päris uhked ja lapsed kõvasti vaeva näha. Siin oli muidugi olukord selline, et kõik nad olid varem juba seda taime varem istutanud (või näinud, kuidas seda tehakse), aga seekord vähemasti said nad märksa rohkem ise käed külge panna.

Mõned lapsed, Sarah, Njeke, kasvaja Uncle George ja Roots4Kid'si juhataja

Sellel nädalavahetusel peaks olema viimane kord, kui neid külastame. Mingeid suuri asju enam ei õpi, teeme lihtsalt mõned mängud ja sööme magusat. Jätame hüvasti :(

Töötame ikka käsiraamatu kallal. Praegu on õhus variant, et üks neljast USA üliõpilasest, kes koos kanadalasest professoriga siin mingeid asju õpivad, hakkab edaspidi lastekodudes käima. Üleeile pidasime professoriga plaani, kas ta saaks kuidagi meie tegemisi keskkonnavallas jätkata. Kuigi mul oleks hea meel, kui ta ükskõik mida eesmärgipärast teeks, siis professorile meeldiks just selle teema jätkamine. Neljapäeval saame temaga kokku ja arutame, kuidas ta jätkata saab, kas ta tahaks ise ka käsiraamatut täiendada oma tehtu va

ral jne. Ühesõnaga, kui kõik hästi läheb, siis on hästi! Lapsed saavad endale kellegi, kes samadel teemadel jätkab, käsiraamat saab praktilist täiendust ja üliõpilane tegevust (sest tema õpitavat pronksitööd saab ta teha ainult kolm nädalat Fumbanis, Bueasse tagasi tulles enam mitte).