Rutiin

            Häbi kohe kirjutada, sest nii ammu pole midagi lisanud. Ja ega tegelikult probleem polegi selles, et justkui midagi poleks vahepeal juhtunud, pigem lihtsalt, et pole mahti olnud kirjutada ja samas, tekib ka tunne, et kordan varemöeldut. Nimelt, nädalad kipuvad olema üpris üksteisesarnased. Tööpäevad täis kontoritunde, lastekodude käsiraamatu putitamine, info otsimine, töötlemine, uute tegevuste välja mõtlemine jne. Pluss lastekodude külastused, mis on (pea) alati olnud väga lõbusad ja toredad ettevõtmised, vaatamata mõnikord juhtunud ebaõnnestumistele. Kuna neid juhtub harvem, on nad erilisemad, ja seetõttu väärivad ka kirjapanemist.

            Kuna lastel algas kool, leppisime nii JesusKidsi (too üksikema iseseisev lastekodu, nimetus tegelikult pikem ja keerulisem, koodnimi lihtsalt meie antud) ja Roots4Kidsiga kokku, et käime nende juures laupäeval, hommikul ühes, pärastlõunal teises. Sadasime eelmine laupäev kokkulepitud ja läbiräägitud kellaajal siis JesusKidsi sisse, tegevusteks vajalik kraam kaasas ja tuju hea. Ent pereema teeb meile selgeks, et lapsed praegu teevad koduseid töid, pesevad pesu, maja jms, pole hea aeg. Vastame, et heaküll, me võime oodata või pärastlõunal tagasi tulla. Saame teada, et ei-ei, pärast on neil randevuu mingi usugrupiga ja ei saa, et kui me väga tahame võime järgmine laupäev tagasi tulla. Eee.... okei...

            Vähemasti pärastlõunane Roots4Kidsi külastus läks kenasti. Ühe väikse mööndusega. Jõudsime sinna veits peale kahte, aga me ei saanud õige ajal alustada, sest kohale tulid kolm kohalikku usutegelast, kes lastega ringis palvetada tahtsid. Kell neli aga läks söömiseks. Meile pakuti ka (fufucorn ja misiganes-soup). Ajasime tagasi, sest me olime juba söönud ja see misiganes-soup oli just too limane, veniv möks, mis mulle suht vastu on. Paraku, minu väike sõber Larriey oli üliagar ja tõi mulle ka. Tavaliselt süüakse seda käega, aga mina sain kahvli. Sarah pääses.. Noh, mis seal ikka, kui juba ette pandud toit, ei saanud ära öelda, niigi oli söögi tagasiajamine olnud väga delikaatne protsess ja küllaltki ebamugav. Ent nüüd taganemisteed polnud. Fufucorni hunnik oli aukartustäratav. Õnneks, tollel väga maitset pole (õrn maisine meenutus ainult) ja mannapudru kontsistents, nii et täitsa söödav (ka täis kõhuga). Ent too möks.. oeh. Ajasin siis seda näost sisse, püüdsin mitte grimassitada aga suuremad poisid ikka naersid mu üle. Või selle üle, et ma kahvlit kasutan. Igastahes.. iga amps tundus nagu neelaks kellegi võõra ilaklimpi alla. Vägistasin mis ma vägistasin, aga kogu „supist“ ma ikka jagu ei saanud. Üks hetk hakkas lihtsalt nii vastu, psühholoogiline moment on nii tugevalt vastumeelne lihtsalt, et kaalusin juba variante, kuhu oleks kõige mõistlikum oksendada.

            Nii kaugele õnneks asi ei läinud, tõmbasin viimased tükid fufucorni ilma supita sisse ja patsutasin mõnuledes kõhtu, et nüüd olen ma küll täis. Naaber võttis minu ülejäägi supist endale. Avaldasin mõtteis talle tuhat tänu.

            Eile jäi Sarah haigeks, nii et MountainKidsis käisin looduskaitses ja kliima muutustest rääkimas üksi. Kuna seal aind seitse last, kes kõik toredalt taibud (ja järjest julgemad) ei olnud see mingi probleem. Ka vaatasime üle eelmisel nädalal pudelitesse istutatud maisid ja oad. Need olid uskumatult kärmelt idanema läinud ja nüüd juba märkimisväärsed taimed. Järgmine nädal on istutusnädal, kus peaks nad koos uute taimedega mulda panema.

            Vähe rohkem probleeme valmistas looduskaitselise plakati tegemine. Mõte oli selles, et lapsed ise valiksid mingi teema ja siis teeksid sellekohase plakati. Aind, et... nad polnud kunagi varem midagi sellist teinud nii et juhendamist oli rohkem, kui ma tahtnuks. Siiski, täitsa korralik kõige esimene plakat. Lõpus sadasid jälle mingid palvevennad sisse, kes lastega koos jumalat tänada tahtsid, nii et pärast kahte tundi tegelemist tegin ka mina minekut.

            Tundub, et homme lähen ka teise kahte lastekodusse üksi.

Lapsed on lapsed igal pool!

Elvis, koos eelmisel nädalal istutatud ubade ja maisiga. Sigakärmelt kasvavad ikka...