Nicolas läks

            Nädalad tiksuvad vaikselt ja töiselt mööda – Nicolase kolm kuud ongi täis saanud ja eile õhtul istus ta lennukisse, et tagasi koju lennata. Lubas kohale jõudes saata endast pildi, kus kuumas vannis mõnuleb... Näis, kas sedasi ka läheb. Igaljuhul, kutil päris hea elu, Air France viib siit otselennuga alla kaheksa tunniga koju, seega võib eeldada, et mees on juba ammu Prantsusmaal. 

            Juba paar nädalat enne äraminekut hakati tema käest pärima, mis ta neile jätab. Taheti seljakotti, vihmavarju, jopet jms. Nicolas vastas aga alati: „Jätan teile head mälestused minust.“. Boss vastus. Siiski, Green Cameroon sai tema käest kingituseks sülearvuti. Viimase nädalavahetuse veetsime sealt isiklikke asju ära kustutades ja vajalikke säilitades. Uus Windows sai kah peale pandud. Lisaks jäid maha mõned t-särgid ja püksid, vanad tossud, mis ta perekonnale andis.

            Minekule eelnev nädalavahetus oli päris paksult täis igasugu hüvastijätuõhtuid. Esialgu trehvasime teiste kohalike vabatahtlikega reedel, sõime kala ja friikaid, seltsis oldi veel paar hispaanlast Belost, kes samuti ära lendasid. Pluss kaks belglast, kes siin vaid kolmeks nädalaks, aga lahedal kombel tegu hollandikeelsete belglastega, nii et sai nendega veits hollandi keelt pursitud.

            Laupäev möödus rohkem chillilt, päev möödus rahulikku rütmi nautides ning õhtul läksime Masango ja Nickiga välja – viimane on kanadalasest professor, kes õpetab ühes USA ülikoolis midagi lääne-aafrikaga seonduvat. On viimase 15 aasta jooksul igal aastal siin regioonis käinud, et anda ühe semestri jooksul USA üliõpilastele tunde. Esialgu olid nad Malil, aga sealne kodusõda ajas nad minema. Seejärel tegutseti Guineas, aga nüüdses ebola hirmus jäi ka sinna minemata. Võetigi sihiks Kamerun. Kuna Green Camerooniga on sellel ülikoolil kevaditi koostöö programm, siis kasutati ka seekord Masangot vahemehena, kes organiseeris Nickile ja tema neljale üliõpilasele (kes saabuvad 19. septembril) elukohad jms.

            Igaljuhul, Sarah meiega tulla ei saanud, sest tal olid kaks sakslasest külalist pealinnast (Yaoundest), aga meiega liitus Masango sõber Koffe. Eesmärk oli leida kuskilt elava muusikaga baar (mida ei leidu eriti palju). Esialgu proovisime ühest Bokwongo baarist, kus justkui pidi mingi kooslus esinema, aga neid ei olnud. Mis seal ikka, võtsime suuna Bwongo linnaossa ja meil vedas.

            Bänd ja muusika olid huvitavad. Trummar, basskitarrist, rütmiktarrist, laulja ja juht/esi(?)kitarrist vahetasid aeg-ajalt kohti, lood olid enamasti pidginis ja meenutasid sageli reggae rütme. Üpris chill. Mingi hetk otsustas Masango ka meile esineda. Seda, et ta kitarri mängib ja hea häälega on, teadsime me juba varem, sest olime teda maja ees mõnikord mängimas ja laulmas kuulnud. Minevikus oli Masango elatist teeninud baarides ja restoranides esinemisega. Mis ei üllatanud eriti, kui kuulsime teda laulmas. Väga super oli. Viis ja hääl, super! Sõnadest muidugi aru ei saanud, vahel meenutas see hiinakeelset laulmist.. Meeleolu oli igastahes väga ülev ja kogu restoran nautis tema laule.

            Pärast käisime veel Nicolasega Bwongo Square’ilt läbi ja võtsime ühe grillitud kala.

            Pühapäeval käisime Kelleris õhtusööki kõik koos söömas. See on koht, kus me tavaliselt lõunat (ja mina ka õhtusööki) sööme ning omanik pakkus välja, et teeb Nicolasele tasuta hüvastijätu söögi. Lisaks minule, Masangole, Nickile ja Nicolasele oli ka Sarah koos oma kahe sakslasest sõbraga (Johannese(!) ja Sophiega). Söök oli njämma ja õhtu venis päris pikale – Nick rääkis Kanada poliitika nüanssidest.

            Esmaspäeval mõtlesime õhtul veel neljakesi välja minna, Koffe juurde kala sööma, aga Johannes ja Sophie mõlemad olid malaaria saanud ning Sarah pidas targemaks nendega olla. Mis oli päris õige sest lõpuks veetis Johannes kolm päeva haiglas tilgutite all ja oli päääris kehvas seisus. Haigla siin muidugi oli ka üks õnnetuse hunnik, polnud voodilinu, tualett hirmus räpane (et mitte öelda sitane) ja hoolekanne patsiendist üsna niru. Õnneks tänase seisuga läks Johannes (ning Sophie) tagasi Yaoundesse ja paari nädala pärast lendavad koju.

            Muide, ka mina ei olnud oma malaariast päris jagu saanud. Esmaspäeval tegin kiirtesti, mis näitas negatiivset tulemust, aga teisipäeva hommikul käisin kallimat ja põhjalikumat testi tegemas, mis näitas, et eelmisest korrast polnud veel päris terveks saanud. Neelan jälle hommikuti ja õhtuti neli tabletti...