Mida tegime, teeme ja tahame teha

Enne Kameruni saabumist polnud mul tegelikult päris lõplikku arusaama sellest riigist, piirkonnast, linnast või üleüldse organisatsioonist, kellega tööle tuleb hakata. Ainus, milles vähegi enesekindlust tundsin, oli seoses tööga lastekodudes, sest lapsed on igalpool üsna sarnased. Eesmärk oli anda panus kohalike orbube arengusse, saada kogemus, õppida kohalikelt ja seda kõike pärast Eestis soovijatega jagada. Sõnades ilus, aga kuidas see tegelikkuses välja pidi nägema, ma ei teadnud.

            Muidugi, Kameruni kohta võib lugeda internetist, saab teada (koloniaal)ajaloost, demograafilisest taustast, õrnalt aimu ka kultuurist. YouTube’s on võimalik leida hulka videosid Kameruni kohta. Isegi sihtlinna Buea kohta on mõned klipid. Ka organisatsioonil, kus tööle hakkasin, Green Cameroonil , on oma, päris põhjalik veebilehekülg, kus selgitatakse, millega tegeletakse – keskkonnakaitse, kogukonnatöö, noored. Lisaks sellele, andis organisatsiooni juht ja üks prantslasest vabatahtlik meilitsi teada hetkeinformatsiooni riigi, ilma jms kohta. Samuti lugesin hoolega Green Camerooni taotlust GLEN programmist osavõtmise kohta, kus oli ka veidi lähemalt plaanitud lastekodude roheliste keskkonnaklubide projekti kirjeldatud. Vanaema uuris isegi seitsmekümnendate ENE-st Kameruni kohta lisainfot.

            Ent vaatamata kõigele sellele, oli ikkagi pisut kõhe tunne, mitte küll päris pea ees tundmatus kohas vette hüppamine, sest selle vastu hoiatab Päästeamet, aga päris kõrgelt ülepeavette sukeldumine ikka. Läheb mingi tegelane, kellel on üldhariduslikud teadmised keskkonnast ja lühike kogemus lastega töötamisest kaugele riiki, kus eelduslikult on kõik asjad teistmoodi, kui harjumuspärane ning püüab seal keskonnahariduslikke tegevusi läbi viia? Julge mõtlemine.

             Pärast ööpäevast reisimist risti üle Aafrika mandri (Tallinn – Stockholm - Addis Ababe – Malago – Douala - Buea), jõudsin kohale. Organisatsiooniga tutvudes selgus, et tegu on pisikese ja alarahastatud ettevõtmisega ja kuigi juhil on arusaam, millist projekti ta soovib, on selle elluviimine, kujundamine ja rahastamine täitsa meie enda rida. Õnneks määrati meid aitama üks kohalik vabatahtlik.

            Kuna Kameruni koolides ametlikku loodusõpetust või muud sarnast keskkonnahariduslikku ainet pole, on Green Cameroon otsustanud seda hariduslikku tühimikku täita. Eelmisel aastal viidi ellu koolide keskkonnaklubide projekt, mille raames loodi kohalike koolide juurde keskkonnaklubid, kus huvilised kord nädalas kokku tulid ja keskkonnateemadel arutasid/õppisid. Abistavaks materjaliks koostati ka vastav õpperaamat, kus olemas nii teaduslik informatsioon kui ka mängud/meetodid nende kinnistamiseks.

            Meie ülesanne oli põhimõtteliselt sama asja teha lastekodudes. Raskus seisneb aga selles, et erinevalt koolidest, on lastekodude elanike vanused väga erinevad, praktiliselt kõik on esindatud. Kolmest kaheksateistkümneni. Suurtes lastekodudes niisugune asi väga ei segaks, saaks lihtsalt luua erineva vanusega grupid ja siis vastavalt sellele tegevused kohandada eakohasteks. Ent meie projektis osalevatest kolmest (algselt viiest) lastekodudest on alla viieteistkümne lapse ja vanuseline jaotus pole võrdne. Meil pole ka ressurssi näiteks kahe vanema lapsega eraldi õppetund teha, teine veidi noorematega ja kolmas kõige pisematele.

Järgmine raskuspunk on finantsid. Või õigemini nende olematus. Kuigi GLEN programmist osavõtmiseks peab organisatsioon lubama, et rahastavad tegevust ise ja vabatahtlike poolt mingisugust rahalist toetust pole, on sellest tõsiasjast sageli mööda vaadatud. Ka Green Cameroonil vahendeid pole, nii et kõik õppetarvikud (pliiatsid, markerid, paberid, transport lastekodusse jms) tuleb meil endal leida. Ilma vahenditeta oleks päris keeruline laste tähelepanu hoida ja õppetegevust vähegi soodustad. Sest lapsed on lapsed ja tahavad ise teha, mitte ainult kuulata ja rääkida.

Siiski, on teisi organisatsioone, kus see probleem on tugevam, on selliseid, kus seda pole üldse. Lihtsalt, Green Cameroon juhutumisi on ilma toetajateta.

Senimaani oleme teinud tutvumiskohtumise, kus mängisime erinevaid mänge, et lapsi tundma õppida ja pisut loodusest üldisemalt. Teisel korral puudutasime vee teemasid. Arutasime loomadest, kes elavad vees, miks vesi üleüldse on tähtis ning rõhku asetasime ka veetsükkli mõistmisele, et lapsed mõistaksid maakera vee olemust. Lisaks veel arutasime suurematega veereostuse põhjustest ja tagajärgedest.

Suur hulk aega läheb õppetunni ettevalmistamisse, sest erinevates lastekodudes on laste teadmiste tase, julgus ja püsivus erinev. Palju oleneb ka grupi suurusest ja vanuselisest koosseisust. Lisaks püüame oma tegevuses võimalikult palju vältida loengustiilis rääkimist. Rõhk on olnud küsimustel, arendavatel mängudel, õpetlikel enda välja mõeldud muinasjuttudel ja joonistamine. Paraku ka seetõttu, et need tegevused on kõige odavamad, paber ja pliiats pole nii kallis kui näiteks plastiliin või midagi muud. Järgmine kord tahaksime lastega istutada mõned söödavad taimed, et nad saaksid nende eest ise hoolt kanda, ent ka siin põrkume raha vastu. Kust võtta istikud? Labidas? Kindad oleks juba luksus..

Ülejärgmine on kavas rääkida prügist ja selle taaskasutamisest, teha väike koristusaktsioon nende koolide ümber. Ent jällegi, ressursid?

Kõik läbitud teemad ja kasutatud metoodikad paneme kirja, et koostada midagi käsiraamatu sarnast. Sinna lisame veel teemasid, mida me siin oldud aja jooksul läbi võtta ei jõua. Eesmärk oleks, et kui me nendele lastekodudele need käsiraamatud anname, saavad nad omal käel keskkonnaklubidega jätkata. Või leidub mõni kohalik vabatahtlik, kes on nõus neid vedama. Suuremalt mõeldes, pärast nende käsiraamatute trükkimist võiks neid jagada veel laiemale ringile lastekodudest. Aga see on tuleviku muusika. Praegu võtame ühe klubikohtumise korraga.

Limbe

            Vabandust, pole ammu mahti saanud eriti miskit kirjutada. Nüüd teen pika postitusega tasa! Projekt on võtnud oma ja tasapisi jõudsalt käima läinud. Endiselt segavad natukene sekeldused interneti ja elektriga, aga üldiselt on tekkinud rahuldav rütm elukorraldusse. Ka vihmaga, mis vahel rõvedam, vahel talutavam, on tasapisi võimalik ära harjuda. Isegi igapäevane hallitusetõrje äädikaga tundub igati normaalne.

            Tavapärasest erinevam päev oli eile, kui käisime neljakesi Limbes (Nicolase, Sarah ja Masangoga). Olime kutsutud Linuxi Sõprade nimelise organisatsiooni poolt külla nende viimase projekti lõpetamisele, mis päädis ka jalgpallifinaaliga. Mäng pidi algama kell üks nii et plaan oli startida kell kümme, et jõuaks enne ka linnaga tutvust teha.

            Viis enne kümmet jõudsime kolmekesi „Mile Seventeen’i“, kust autod ja bussid erinevatesse linnadesse sõidavad. Pidime seal lähedal bensiinijaamas Masangoga trehvama. Taksost väljudes ümbritseb, nagu ikka, terve hunnik erinevaid tegelintskeid, kes pakkuvad üksteisevõidu sihtpunkte „Limbe!“, „Douala!“ jne. Nicolas, juba vana kala, ütles kõigile lihtsalt konkreetselt ei. Võtsin ka temast eeskuju ja suundusime bensukasse.

            Bensiinijaamast on võimalik rentida endale auto/takso, mis õigepisut suurema raha eest, aga enda valitud ajal väljudes õigesse kohta viib. Kuna Masango otsustas stiilselt hilineda, võtsime koha sisse bensiinjaama sissepääsu ees. Ka seal käis meie juures mitmeid huvilisi, ent jäime enestele kindlaks ja ütlesime, et ei taha midagi, ootame sõpra. Mingi hetk aga otsustas Sarah käia küsimas autojuhtidelt, palju nad sõidu eest Limbesse küsivad ja see pani muidugi mesilaspesa kihelema. Kõik autojuhid tahtsid ise olla need, kes meid ära viivad ja see tekitas konflikti – mõni arvas, et neil on meile eesõigus, sest nemad olid meiega enne rääkinud jne.

            Olukord päädis sellega, et kaks autojuhti omavahel vihaselt tõrelema läksid ja teineteist päris agressiivselt tõukama hakkasid. Üks meestest oli lühike ja paganama jässakas, teine kõhn, aga seevastu peajagu pikem. Sarah’le pakkus see olukord miskipärast veits kohmetut nalja. Kuigi kaklused on huvitavad, ei tahtnud ma, et keegi minu pärast teisega purelema hakkab ja kuna Nicolas oli parasjagu bensuka taga asjal, läksin ise vahele. Nüüd, tagantjärele mõeldes olin võib-olla tõesti veits naiivne ja loll, et meeste omavahelise arveteklaarimisele sedasi vahele segasin. On ju võimalus ise sellises olukorras pasunasse saada. Ent seekord mul vedas ja molu jäi terveks. Rääkisin meestele mingit seosetut juttu kristlusest ja jeesusest, vendlusest ja teineteise armastamisest. Piinlik lausa. Aga mõjus!

            Kutid läksid lahku ja varsti jõudis kohale ka Masango. Võtsime hoopis ühe möödasõitva auto, juhile maksime igaüks 1000 sefat ja saime Limbes täpselt botaanika aia värava ette. Väga õige taks umbes 45 minutilise sõidu eest. Kuna autojuhil polnud paberit inimeste transportimiseks raha eest, pidime minema kõrvalisi teid pidi, et vältida kontrollpunkte maanteel. Sõit oli lahe. Meenutas ameerikamägesid, sest käis küngastel üles-alla, vasakult paremale. Kurvides autojuht tuututas kõvasti, andmaks vastutulijatele märku, et nood teepeal liialt ei laiaks. Maalilised vaated vihmametsadele ja mägedele vaheldusid istandustega. Eriti mastaapne oli Tole teepuuistanus, millest läbi sõitmine võttis ainuüksi 15 minutit aega. Kahju, et mu fotokas tolle maalilise teekonna seljakotiga pagansikus veetis. Mis seal ikka, tuleb leppida mu kinnitustega, et lahe oli!

            Teel sinna andsid Nicolas ja Sarah teada Masangole, et nad pole tegelikult jalgpallist väga huvitatud ja veedaksid pigem suurema osa ajast botaanika aias jne. Mulle jalka meeldib.. isegi rohkem kui kihvtid puud, nii et leppisime kokku, et meie lähme esialgu botaanika aeda ja siis enne kella ühte saan Masangoga kokku ja sõidame staadionile. Mõeldud tehtud. Umbes pool üksteist olime botaanika aia väravates. Natukene aega veetsid Nicolas ja Sarah käsitööpoodi imetledes, seni kuni mina kohalike sisalikega (neid oli seal TOHUTULT) tutvust tegin. Siis kulus meil veel umbes tunnike botaanika aia restoranis, kuna Sarah tahtis burksi ja friikaid süüa, mille valmistamine ei käinud kiirelt. Seni kuni tema nämmasid frikse nosis, turnisime Nicolasega alla ookeani äärde (Botaanikaaed on nimelt täpselt kalda ääres). Minu jaoks esimene kord oma silmaga Atlandi ookeani kaeda. Vesi oli rämpsu täis, nii et ujuma eriti ei kutsunud. Aga sellegipoolest oli kihvt pilte klõpsida ja vahtida lahel tegutsevat naftapuurjaama.

Ookean, nafta

            Kui lõpuks botaanika aeda uudistama saime hakata, oli kell juba kaksteist. Pilet maksis tudengile 1000 sefat, lisaks 2000 sefat pildistamise eest. Patt öelda, aga seda raha meist keegi ei maksnud, kuigi pilte klõpsisime küll.

Hiilisin sisalikule ligi! Vaatab kahtlustavalt enne põgenemist

            Minu külastus sai tunni aja pärast läbi, aga teised jäid veel sinna. Siiski, peab ütlema, et botaanika aed oli päris lahe. Kuigi taimi tutvustavaid kirje ei leidnud, ja asi meenutas vahel rohkem lihtsalt vihmametsa/parki, nägi päris kihvte puid. Mõni oli lausa nii hiiglaslik, et mul ei õnnestunud kogu puud kaadrisse saadagi. Lahe! Nicolas nägi ka meetripikkuseid sisalikke, aga nood, vaatamata oma hiiglaslikkusele, olid liiga arad, et pildi peale jääda. Või.. äkki nad olidki nii suured seetõttu, et olid piisavalt arad?

Päris jämmmme puu, Nicolas ja Sarah mõõtkavaks

            Igastahe, mina võtsin suuna Masangoga trehvamisele. Vahepeal läks minust mööda rännakul sõjaväelaste kolonn. Rühmade vahel kõndisid uuemate prantsuse relvadega ülemused (seda, kes on ülemus, on kaugelt näha, kõnnak, enesekindlus, aga ka see, et relv märksa vingem kui reakoosseisul). Reamehed olid kalašnikovide ja mingite muude minu jaoks tundmatute relvadega. Neil salvesid all polnud, kiivreid ei kandnud keegi, seljakotid olid musta värvi, sarnased EKV-le, ent rakmeid ei kasutatud. Vanglakaristusega riskides võtsin autokaamera välja ja filmisin mööduvat kolonni seni, kuni keegi neist seda märkas. Selle peale läks kisa lahti, aga õnneks keegi kõndimist ei katkestanud. Hingasin kergendatult. Pärast muidugi avastasin, et suures ärevuses olin unustanud kaamera sisse lülitada!

            Muide, kolonni lõpus sõitis ka meditsiiniteenistuse auto, kes ka minu silme all ühe rännaku katkestaja peale korjas. Meie kaitseväes teenides küll säärast luksust polnud. Korra pidin ühe peatumatu ninaverejooksuga kutile kaks saatjat määrama, kes temaga koos pataljoni poole HÄÄLETASID, sest side ülemuste ja muu maailmaga puudus. Ülejäänud rühmaga jätkasime rännakut. Aga see selleks.

            Kõrvetava päikse käes (ilm oli Limbes oluliselt soojem kui ~20 km (vist) kaugusel Bueas) sain kokku Masangoga. Aah päike, kuidas ma olen igatsenud! Aga igastahes, taksoga suts kuskile Limbe äärde, kus võttis meid vastu Linuxi sõprade boss-tädi. Juhatas meid kõige pealt parasjagu ehitusjärgus olevasse tulevasse koolimajja. Oli päris põnev. Seinakaua, kuni meie tuuri tegime, valmistusid pallurid finaaliks. Kui ka meie kohale jõudsime, tegime koos meeskondadega pilt (mis mulle tundus veidi arusaamatu, sest mis on minul pistmist nende meeskondadega?). Siis taheti, et mina mängu avalöögi teeksin. Nimelt on siin kombeks, et kui tegu pole fifa mänguga, ei otsustata esimese rünnaku õigust mitte mündiviske, vaid pallilöögiga. Kelle poolele pall kukub, see saab alustada. Ma ei saanud täpselt aru, kuidasmoodi ma seda palli lööma pean, ilma et ta kaugele üle majade ei lendaks (nõrgem löök poleks haakunud mu hirmuga pehmo muljet jätta).

Lõpuks saime kokkuleppele, et lahtilöögi teeb ikkagi boss-tädi ja meie Masangoga jõlgume lihtsalt kaasa. Üllatused polnud sellega veel lõppenud. Seejärel kupatati meid künkast üles, „vallamaja“ rõdule, kust avanes suurepärane vaade platsile. Meie jaoks oli sätitud tool ja laud, kus külm vesi ja maapähklid võtta. Tundsin ennast suure VIPina ja ehk oleksin ka seda olukorda nautinud, kui ma oleks seda kuidagigi ära teeninud olnuks.

Heakene küll, matš oli lahe, kutid olid U18, aga mängisid niihästi kui plats võimaldas. Nimelt väljak oli igatepidi kõver, väravadki polnud paralleelselt, platsi ääred olid kõrgemad, kui keskkoht, aeg-ajalt kõndisid inimesed risti üle platsi, kõikjal olid kivid, nii et maast söötu lükata ei saanud – ühesõnaga, nagu platsid ikka lapsepõlves. Meenutasin Kivilinna „kuumaastikku“ härdumusega.  Ainuke vahe, et kolm kohtunikku oli (ka joonel). Tuleb tunnistada, et kuigi mäng oli võitluslik, siis kellelegi kossi ei sõidetud ega toorelt ei mängitud. Kokku vist ainult kaks korda oli keegi maas pikali. Vaatamata mitmetele mõlema võistkonna võimalustele ja üsna kahtlastele väravahtide liigutustele, lõppes normaalaeg viigiga 0:0.

Suurepärane kaader karistuslöögist (pall lati all), ainult ühe pealtvaataja käsi segab tsipa

Poolaja pausil asendasid tantsutüdrukuid võitlevad kitsed

            Lisaaega ei mängitud, vaid mindi otse penaltiteni. Valged võitsid, oli tõrjeid, oli möödalööke, rahvas hõiskas, draama! Võit! Juubeldused! Üllatus minule, kui selgus, et enne autasustamist õhtujuht ütles, et külaline Johannesss Säts peab kah tervitava kõne. Mök-mök, tublid poisid, mök-mök. aitäh ilusa mängu eest, mök-mök, suurepärane tase jne. Okei, huh, lasti tagasi istuma, anti auhindu meeskondadele, parimale mängijale karikas ja oh üllatust, mr. Säts tuleb ja annab võitjameeskonnale karika. Noh, kui mr. Säts tuleb ja annab karika, ju ta siis tuleb kah ja annab karika. Igaljuhul oli lõbus! Üllatusi täis, aga lõbus!

            Pärast mäng tuli ka täiskasvanute mäng peale, pealtvaatajaid oli isegi rohkem. Vennad panid päris võistluslikku mängu, isegi ühe värava nägin ära, enne kui sööma sõitsime.    Söögivärk toimus Linuxi sõprade peakorteris. Alguses ootasime natsa (kohale tuli kogu korralduslik tiim), kuni söögivärk valmis seati. Korra käis üks naine küsimas ka, et mida keegi meist joob. Minu vastust „vesi“ pidas ta alguses naljaks. Ha! Söögi kohta eeldasin, et teises ruumis on suur laud, kus kogu kambaga istet võtta saame. Aga dutkit! Kohad olid ainult meile meestele – mina, Masango ja kaks sponsorit). Sõime siis oma värke, mina sain õnneks riisi ja mõnusalt piprast kala kastmega. Veniva kastme jätsin teistel (nüüd ma ka tean, millisest taimest seda ilaklimpi meenutavad möksi kokku keedetakse (vabandagu mu matslus)).

Varsti tulid ka Nicolas ja Sarah botaanikaaiast ning pärast söömist saime kodu poole asutada. Üks sponsoritest (Koffi), kelle venna söögikohas imehead kala söömas oleme käinud, viskas meid oma Toyotaga (mis muud) Bueasse. Litsusime neljakesi tagaistmele, aga sõit polnud pikk – seekord mööda maanteed.

Enne õhtu lõpetamist käisime veel tema baaris, seal oli päris põnev jälgida, kuidas kaval geko oma saaki laepirni juures jahtis. Nagu pidigi, ilmus sinna varsti tiirutama üks valguslummuses ööliblikas. Geko, vaeseke, ligi ei saanud, sest plekk-katuse külge tema jalad ei hakka, elas puidust sarika peal liblika lennule kaasa. Ühel hetkel sai tal vist küllalt – hüppas oma ohvrile kallale. Sai kätte, aga ühtlasi kukkus ka tema all einet söönud härrasmehele pähe. Too rapsis geko, teda vigastamata, maha. Vaene sell oli ilmselt väga segaduses, sest püüdis mööda härra jalga jälle üles ronida aga ka sealt pühiti ta minema. Lahe oli!

Hüppasime taksoga tagasi „koju“, aga nälg hakkas näpistama. Tegime retke lähedalasuvasse teeristi, kus müüakse igast söödavat, lasime 700 sefat tüki eest kaks kala grillida ja peale veel 600 sefa eest friikaid. Njämma!

Boonusena neile, kes suutsid selle pika postituse läbi lugeda – mina tunnistan oma viga. Nimelt minu poolt välja hõigatud maitsev „doulee“ kirjutatakse tegelikult ndole ja kriitikat saanud niidetud muru meenutav „eero“ on hoopis eru. Vot. Botaanikaaias lugesin!   

Tegemistest siit ja sealt

Tükk aega pole mahti kirjutada olnud, sest tegemist omajagu. Ent selle asemel, et igapäevaelu ettevõtmisi jälle kordama hakata, toon esile lihtsalt mõned seigad.

            Ühel päeval käisime Buea vihmametsas müttamas. Nicolas klõpsis pilte ka, aga neid mul parasjagu kuskil käepärast pole. Mets ise jättis jällegi kustumatu mulje. Kuna tegu on linna küljealusega, moodustab esimeneosa mingi veidra metsa ja põllukoosluse mulje. Tegu pole Eestis tuttavate rukkipõldudele ligilähedasegi asjaga, vaid lihtsalt, kohalikel on õigus harimata maalt puid vähemaks võtta ja oma taimed sinna vahele istutada. Muld on väga viljakas ja saak kasvab ruttu. Need põllulapikesed on aga puudevahel segamini, saakki kasvab suvalt metsikute taimede vahel, aedu jms pole, kõik on nõlva peal nii et kokkuvõttes on kogu see krempel üks pudru ja kapsad. Edasi sügavamale metsa ronides on lootus/oht kohata tervet plejaadi erinevaid madusid, boad, mambad jms. Ent nood kipuvad eest ära roomama, kui kaugelt juba inimsammude vibratsiooni tajuvad.

            Džunglis kondavad ka elevandid, aga nende kohtamiseks on tarvis kolmepäevalsele matkale minna kogenud giidide juhendamisel. Ka siis olevat väidetavalt võimalus kogemata hiiglasliku elevandi jalgevahelt läbi kõndida elevanti ennast märkamata. Vähemalt sedasi räägivad kohalikud, kes ise elus pole tegelikult ühtegi elevanti näinud.

            Kuskil sopis pesitsevad gorillad ja teised ahvilised, aga jällegi, kuna metsa on palju ja isendid kipuvad arad olema, on nende kohtamise tõenäosus praktiliselt olematu. Selle eest näeb palju huvitavaid putukaid (peamiselt eriliiki sipelgad ja saja/tuhandejalgsed). Ka linde kuuleb, kui piisavalt kaua vakka olla. Vahel vilksab mõni värviline linnuke puude vahel, aga päris keeruline on kindlaks teha, millise isendiga tegu. Ornitoloogiahuvilistel oleks igal juhul põnev. Linnas võib sageli kohata koolibrisid ja igasugu eriliiki sisalikke, mis põhja-eurooplase jaoks on igavene vinge asi. Vahel jään mitmekümneks minutiks teeäärseid elukaid vahtima, kohalikud kõnnivad itsitades mööda.

            Vihmamets muidugi oma uduga on piisavalt hirmus koht ka, meenutab veits õudusfilme. Ja ei saa märkimata jätta ka seda, et mäest üles ronides muutub kliima märksa jahedamaks. Tuleb ka märkida, et oma elus pole ma veel varem nõnda kõrgele jalgsi turninud... Senine tippmark on vapustavad 318 meetrit :). Kohalikud on hämmingus, kui neile Eestit kirjeldan, aga rinnus ikka tuksub uhkus kah erilise kodumaa üle!

            Ühel teisel päeval käisime kohaliku käsitöömeistri juures. Nimeks kutil King (kohalik nimi Kinge, mis tähendab ka tõlkes kuningat). Ise on ta selline chill vana, rastade ja huvitavate riietega. Lõhnab nagu üks viisnukra meenutava lehega taim, mis selles riigis on karmilt keelatud, aga kilohind on veits üle nelja euro. Elab-töötab kuuris, kus on parajalt jahe, aga teeb head tööd. Vinged kaelaketid, kookoskotid, maskid ja kõik muu. Nicolas ostsis terve posu kraami ja tellis veel juurdegi. Minu tähelepanu võitis aga kookoskitarr. Paraku oli tal sellest ainult pilt, sest neid meisterdab ta ainult tellimuse alusel (20 000 sefat tükk, ~35 eurot). Tahaks katsuda ja kuulda kuidas kõlab. Kui midagi osta, siis just seda!

Kuningas ise koos oma kaelaehetega (kõige kihvtimad on mustad eebenipuu nikerdised)

Kookosest tehtud lukuga käekott

            Eile õhtul, kui Nicolasega parasjagu praetud kartuleid (mmmmmmmmm!) nosisime, sadas sisse Kalvin (majakaaslane/restoranitööline), koos oma sõbraga, kes nägi välja natukene nagu noor Will Smith. Kalvin kutsus meid suurele ja vingele peole, kus noore Will Smithi õde lapse saamist tähistatakse. Kuna kell oli palju, leppisime kokku, et tuleme tunniks ajaks. Peopaika läksime jala, sest see polnud kuigi kaugel. Kohale jõudes tervitas meid hirmus kõva muusika ja tühi saal. Ühes nurgas istusid kohalikud tüdrukud, teises võtsime istet meie ja laval oli valgete linadega kaetud toolid, kus valitses veel tühjus. Kalvin rääkis, et varsti jõuavad teised peolised ka, ja et siis kutsutakse meid sinna lavale laua taha ja antakse pudel viskit näkku ja palju süüa jms. Keeldusime viisakalt. Tunni veetsime vaadates, kuidas vähesed kohalejõudnud kutid omavahel tantsisid (huvitaval puusaliigutustega suusatamist imiteerival viisil – kes oleks arvanudki, et ka siin suusatamine niivõrd populaarne on). Lõpuks hakkas meil igav ja uni tikkus peale, ülejäänud peolised polnud ikka tulnud, nii et tegime Nicolasega minekut. Teinekord jälle!

Elu restoranis

            Viimased paar päeva on olnud igasugu sekeldused interneti ja elektriga, isegi eile, kui pärastlõunal internet veidigi normaalsemaks muutus, kadus see natukese aja pärast koos elektriga. Isegi elektri naasedes polnud interneti kuni täna pärastlõunani.. Kuna eile/täna midagi erilist ei toimunud, kirjeldan meeleldi hoopis eluolu.

            Nagu ikka, ütlen juba ette ära, et elamiseks ma mingeid erilisi luksusesemeid jms ei vaja ning ennast kuigi nõudlikuks elunejaks ei pea. Kaitseväe teenistus õpetas olema vähenõudlik, kuid mõningatest asjadest tunnen ikka puudust, aga sellest kõigest veitsa hiljem.

            Parasjagu üürin tuba „restoranis“, aga see nimetus on ülihelde ja ei peegelda tegelikku olukorda. Pigem võiks seda kohta nimetada majaks, kust saab mingit söögimoodivärki raha eest ja õlut. Kuus maksan 50 000 sefat (76 eurot) ja selle sees on külm vesi ja elekter. Vetsupaberid jms tuleb endal ise muretseda. Kohalikud, mulle tundub, seda ise ei kasuta.

            Tuba on mul mõnus ja suur! Igaljuhul suurem kui Sarah’l ja lausa kahe aknaga (mida avada on päris keeruline, sest mehhanismid on keegi tuksi keeranud suure frustratsiooni tõttu vist). Väljas on akende ees ka raudtalad, et pahalased sisse ei saaks (või mina välja). Mööbliks voodi ja riidest kapp, pluss aiamööbel (laud ja kaks tooli). Tuleb olla rahul, sest Nicolasel pole üldse lauda ja Sarah ostis kah endale ise mööbliesemeid juurde.

            Nagu allolevalt pildilt näha on tuba kaunis suur, laes on halogeenlamp, mis siinsetes oludes on väga levinud. Toa lähemal vaatlusel leiab igasugu putukaid ja põrnikaid, sipelgaid ja gekosid. Seinad on kõik määrdunud ja põrand külm lagunenud kivi. Ei saa öelda, et eriti hubane oleks. Sääsevõrgu kruvisin ka lakke, see täitsa toimib, aga mingid pisikesed mutukad ronivad sellest ikka läbi. Mingi hetk sain majakaaslase Kalvini käest nööri, millel riideid kuivatada. Pärast selgus, et nöör oli Sarah oma, aga tagasi ta seda ei küsinud. Toas muidugi asjad kuivavad ligi nädal, sest igal pool on nii marudalt niiske. Väljas kuivatada ei saa, sest päikest pole ja vihm võib suvalisel hetkel otsustada sadama hakata. Isegi hommikul riideid selga ajades on asjad ebameeldivalt külmad ja märjad.

            Omajagu hädas oleme hallitusega. Nicolasel hallitab nahast rahakott, Sarah’l saapad, minul hallitavad kõik asjad. Isegi metallist taskulamp. Viimastel päevadel olen hallitust kõvasti äädikaga tõrjunud, vast toimib.

            Restorani köök on selline, nagu peab.. Potid, pannid, taldrikud, klaasid, prussakad ja hiired. Ja need pole mingid pisikesed prussakad nagu meil korrusmajades, vaid jurakad pöidlasuurused elajad. Krõbistavad öösiti ringi ja madistavad omavahel. Hommikul võib leida neid selilipööratuna pärast kaklust. Köögis on ka kraan ja kraanikauss, aga äravool ei funksi, nii et suundub kaussi. Isegi külmik on!

Euroköök, külmkapiga!

            Üldiselt leiab köögist igasugu pottides erinevaid mökse, mis eriti isu ei ärata. Vahel on raske veekeetmiseks tühja potti leida. Ja pesta pole neid eriti mugav, sest kraan on pisike, ulatub seinast paari sentimeetrikaugusele. Lõikelauaks on kiviplaat, noad ise on nürid, nii et kui ise süüa teen, kasutan oma (venna) taskunuga.

            Maja ees on aiamööbliga terrass, kus päevadläbi kaigub telekast muusikavideod, bass põhja keeratud selliselt, et kõlarid plärisevad. Õnn on, et Sarah mulle kõrvatropid kaasa tõi, sest hetkes, mil majakaaslane (ja töötaja) Kalvin üles ärkab, läheb kohalik musakanal käima. See juhtub tavaliselt kuue ja seitsme vahel. Lisaks Kalvinile elab restoranis ka Sarah, vahel ööbib veel üks töötaja Bertham ning üks vennike veel, kes valvab (G4S) lähedalasuvat bensiinijaama, mis parasjagu töökorras pole. Nicolas elab peremajas saja meetri kaugusel.

            Restoranis on suur kõle saal. Nagu nöökimiseks on seinal poster imemaitsva toiduga (jäätis, burgerid, puuviljad, mahlad jms). Läbi saali, teises tiivas asub ka pesemisäri, kahe pesumasinaga (millest ühel soojendus ei tööta ja teine on lihtsalt katki). Pesemise eest küsib perekond hingehinda, nii et oma pesu peseme käsitsi. Vett muidugi gaasipliidil soojendada ei lubata pesemiseks. Mul suva, aga Sarah läks seetõttu veits raksu.

Luksuslik saal VIP-pidudeks

            WC/duširuum on külmaveega. Mingil põhjusel on pott ka ilma prill-lauata, aga vaatluste põhjal järeldan, et see on Kamerunis (vähemasti Bueas ja Kumbas) üleüldine nähtus. Vets ise on kah selline räämas, põrandal on igikestvad loigud (sest pole äravoolu poole kaldu). Üks meist seda pelgab, nii et käib duši all ainult plätades. Huvitav on ka akna asetus, see on umbes täpselt pea kõrgusel, nii et hommikul külma duši kannatades saab mööduvaid naabreid tervitada. Õnn on, et poti näol on tegu vesiklosetiga. Kohalikud, muide, potti ei pissi, seda tehakse üsna avalikult tänaval, maja kõrval jms, isegi põõsast pole tarvis. Vetsus tuli ei tööta, nii et öösel põit kergendama tuleb minna pealambiga. See teeb Kalvinile hirmsal kombel nalja (talle teeb muidugi kõik alati nalja), sest pealampe kasutavad siin eranditult ainult jahimehed.

WC, teisel pool seinas on peegel ja kraanikauss

Barombi

Mõned pildid Barombi järvest

Teisipäev mis tundub nagu esmaspäev

            Pühapäeval läks elekter kontori linnaosast ära ja tuli tagasi alles tänaseks. Seetõttu eile töötasime restoranis, aga mitte eriti intensiivselt, sest ilma internetita on keeruline paljusid asju teha.

            Täna hommiku poole käisime selles lastekodus, mis riigilt tuge ei saa ja mida juhib üks „ema“ omal algatusel. Tuleb tunnistada, et tänane külastus oli kõige keerulisem ja seda mitmel põhjusel. Esiteks, lapsed on päris arglikud. Ma ei tea, kas see tuleneb lastekodu iseloomust või millestki muust, aga täna ei tahtnud lapsed küsimustele eriti vastata. Ka oma nime ütlesid hästi vaikselt. Teisalt jällegi oli tunda, et nende tähelepanu hajus märksa kiiremini, kui mujal nii et meil oli Sarah’ga tükk tegemist, et laste huvi üleval hoida.

            Nagu ikka, lastekodul endal vahendeid ei olnud, nii et muretsesime ise Sarah’ga plakati ja vildikad, millega lapsed joonistada said. See neile meeldis. Ent nende teadmised keskkonnast üldiselt tundusid olevat veidi puudulikumad kui varasemates lastekodudes.

            Pereema on ka natukene skeptiliselt meelestatud meie suhtes. Ta arvab, et me pildistame lapsi ja pärast kasutame neid pilte, et internetist raha küsida ja nemad ei saa mitte midagi. Püüdsime selgitada, et igaljuhul saavad kasu, kas või hinge tõmmata sel ajal, kui me lastega tegeleme...

            Pilte vihmametsast jms üles laadida ei saa, sest internet on täna kuidagi eriti sitke... Blogile sain ka ligi pärast mitmetunnist proovimist.

            Täna sööme õhtusööki jälle väljas, olevat mingi Buea vabatahtlike kogunemine kuskil kell kuus. Ma loodan ainult, et liiga kulukaks ei lähe.

Emba-Kumba

            Eelmisel nädalal otsustasime kolmekesi, et läheme mõne tunni tee kaugusele kahte püha järve vaatama. Sinna saamiseks oli vaja läbida Kumba linn (~150 000 elanikku). Arutasime seda asja erinevate kohalikega, kes arvasid, et Kumbast pragusel ajal enam edasi minna ei saa, sest teed on väga mudased (lausa uppuvat sinna ära). Üldse hoiatasid nad Kumba linna kohta, et see oleva üks pahade inimeste koht ja meil ei maksaks sinna ainult kolmekesti, ilma kohaliku saatjata minna.

            Teades kohalike liialdamise lembust, startisime restoranist laupäeva hommikul kella üheksa ajal. Takso viis Buea linna ühe ristmikuni, kust lähevad mikrobussid praktiliselt igale poole. Taksost välja tulles ollakse kohe ümbritsetud igasugu tegelaste poolt, osad, kes otsivad oma bussidesse reisijad (You go Douala? Bamenda? Limbe? Jne) ja teised, kes pakuvad kaupu (maapähklid; lihatükid, mida ise valida saad hambaorgi otsa; cd-d; püksirihmad jne). Saime käppelt õige mikroka peale. Otsest väljumisaega pole määratud, buss liigub siis, kui saab rahvast pungil täis (istmevahed on kitsamad kui Ryanairi lennukis).

            Kuna bussijaamas pealetulijaid veel piisavalt ei olnud, sõitsime alast välja nuka taha. Seal saab peale odavama piletiga, sest nende inimeste eest ei pea bussijuht bussijaama haldajatele väikest protsenti maksma. Kui buss täis, asusime Kumba poole teele. Teekond kestis natukene üle kahe tunni ja maksis 1500 sefat (alla kolme euro veits). Vahepeal läbisime veel külasid, kus mõned inimesed läksid maha ja teised tulid peale. Seistes sai jälle läbi bussiakna igasugu kraami osta, kui huvi.

            Kui lõpuks Kumbase jõudsime, hämmastas veits kohaliku kliima erinevus Bueast. Lämbe ja palav. Jälle ümbritseb parv kohalikke, taksojuhid ja kaupmehed. Lõpuks jäi neist järgi ainult üks taksojuht, kes lubas odavalt linna ära visata. Kuna me täpselt ei teadnud vahemaad turuni, ei osanud me ise hinda pakkuda. Vaatasin talle silma sisse ja palusin tal meile teha õiglane hind, nii nagu õigele jumalasulasele kohane, mitte meid tillist tõmmata seepärast, et me valged oleme. Kutt mõtles natsa ja ütles 1000 sefat, sest vahemaa on üle nelja kilomeetri. Heakeneküll, püüdsime 900 peale hinna ajada, aga selle peale vaatas mees meid nagu ülimaid vargaid, kes talt veel viimsegi teenistuse välja pigistada tahavad. Ronisime taksosse ja sõitsime linna, taaskord mõnusaid vingugaasi ja muu seonduva sodi hõnge nautides.

            Kohale jõudes oli selge, et taksojuht oli meile teinud lühikese sõidu eest haledalt tünga. Võttis vähemalt kahekordse hinna. Aga kaup on kaup ja pärast pole enam viisakas möliseda.

            Turg oli jurakas. Esiti kõndisime sillutatud teel ja tuli ennast rahva vahelt lausa läbi pressida. Sarah muidugi säras õnnest ja põikas kõikvõimalikkesse riidepoodidesse õhinal sisse. Nicolas tahtis aga kuskilt kohaliku puidukunsti leida, et kodustele nikerdusi viia. Mina vahtisin niisama ringi ja tegin paar videot, aga üleslaadida neid siin paraku ei kannata.

            Tundus, et erinevalt Bueast, sealsed elanikud polnud valgetega eriti harjunud, nii et jalutuskäik möödus „white man“ hõigete saatel. Müüdi muidugi kõike, peale selle, mida Nicolas tahtis. Tegime vahetevahel Sarah’t oodates kohalikega juttu ja oli kaunis põnev. Mingil hetkel asendus sillutatud tee mudaga, aga tänu jumalale olime kõik tulnud saabastes ja ei heitunud eriti. Varsti soetas Sarah endale vinge 35 liitrise seljakoti. Hiinavärk, aga pidi olema veekindel ja maksis aind 11 000 sefat (kuus eurtsi).

            Pärast vaatasin ta koti üle, mitmed klõpsud on praagid, st omavahel kokkusobituvates kohtades on mõlemad otsikud emased jne. Aga kott on kott!

            Kõhu tühjenedes otsustasime otsida kuskilt friikartuleid! Ikkagi eriline päev ja seda võiks tähistada kodusema toiduga. Söögikohtades muidugi suured sildid üleval, et euroopalik toit, pildidki kanadest ja burgeritest, aga sisse astudes selgus, et ikka kohalik möks. Lõpuks jõudsime päris uhkesse hotell restorani. Too oli küll peaaegu täitsa tühi, aga see eest anti meile menüüd(!), kust sai igasugu head parimat valida. Lõpuks otsustasime kõik proovida friikartulit burgeriga. Kõrvale pudel fantat vms. Kokku 3000 sefat (neli ja pool eurot). Friikad olid õlis praetud kartulid ja burger üsna kehva, aga kõik maitses suurepäraselt! Praegugi hakkavad ilanäärmed ootusärevalt tööle, kui eilsele toidule mõtlen.

            Toitu oodates muidu tutvusime keerulise nimega kõrgelt haritud õppejõuga Buea ülikoolist, kes parasjagu ringi tuuritas, et oma HIV teemalist luulekogu promoda. Pakkus meilegi lugeda ja vajadusel osta. Ütles veel ka, et tema blogil (mille aadressi ma juba olen ära kaotanud), loeb üllatavalt palju eestlasi (IP-de järgi otsustades). Ise ma kahtlustan mingit botneti, klikkide suurendamiseks, aga ma seda talle ütlema ei hakanud. Hüvasti jättis ta minuga miskipärast vene keeles, aga õnneks sain vastamisega hakkama.

           Vaatamata peenele hotellile, olid sealsed tualettpotid ikka ilma prilllaudateda, WC uksed ei lukustunud ning maha oli lekkinud vett. Kohalik tava ilmselt.

            Kuna otsustasime, et kahte pühajärve vaatama ei lähe, võtsime suuna hoopis kohaliku järve Barombi poole. Tee viis läbi linna, mida ilmestas tohutu hulk mootorattataksosid (mida naljalt Bueast ei leia). Matk oli oodatust veitsa pikem ja läks seda aeglasemalt, et Sarah ja Nicolas kõigest pilte plõksutasid. Eriti paelus neid kangurlindude kolooniad puudes. Kuna olin hiljuti ühe Maailma ja mõnda sarja raamatu Aafrikast läbi lugenud, teadsin pajatada, et tegu on puudele üsna kahjulike parasiitidega, sest lõpuks kurnavad nad puu välja ja too sureb. Siis otsivad järgmise. Lisaks veel ka seda, et kui isane on pesa valmis ehitanud ja väljavalitud emasele see ei sobi, siis too lihtsalt lõikab ripuva pesa puu küljest lahti ja vaene kosjaline peab hakkama uut ehitama. Valivate emaste kohalolu ilmestas sage allakukutatud pesade kohtamine.

            Enne kui järveni jõudsime, tõkestas me tee värava ehitus. Selgus, et järvele ligi ei pääse, kui ei maksa valvurile 3000 sefat pileti eest ja 1000 sefat lisaks, kui tahad fotokat kaasa võtta. Niisugune nöök ajas mul veits kopsu üle maksa ja tahtsin esiti minema marssida ning kogu kupatuse kuu peale saata. Lõpuks aga saime „hinna alla“ kaubeldud, et 2000 sefa eest näo pealt saab sisse ja fotoka ka võtta. Kukkur kergem asusime mööda mudast teed läbi džungli teele. Tuleb tõdeda, et juba matk sinna oli lahe elamus. Kuigi rada oli parajalt mudane, viis see läbi maaliliste kohtade, millest paar videotki tehtud sai. Silma torkas sisalikerohkus. Ja valgemustad liblikad, kes sageli läbi õhtu lihtsalt planeerisid, mitte ei lennanud tiibadega vehkides.

            Järv oli imelus. Täiesti lummmav. Saime seal uidanud kohaliku kalamehega ka jutule, nii et ta viis meid järvele oma kanuuga sõitma. Ta rääkis ka kaldal elavatest šimpansitest, aga nood käivat ainult hommikuti, nii et ei õnnestunud paraku neid kohata. Tegu olevat kraaterjärvega, mis on üle saja meetri sügav. Kipakas kanuu ei tundunud eriti ohutu, nii et kaldast me väga kaugele ei läinud. Tegin ka mõned pildid ja videod. Kaldal jagas mees banaani, mis olid jälle kaunis njämmad. Raha ta sõidutamise eest küll küsis, aga ainult niipalju, kui ise maksta tahtsime. Andsime 1500 sefat. Veel saime teada, et tavapilet järvekülastamise eest ongi 2000 sefat inimese kohta...

            Tagasiteel leidsime kärmelt takso ja sõit läbi linna bussijaama maksis kolme peale 500 sefat. Esialgne pettur taksojuht tekitas veel rohkem nördimust. Enne starti Bueasse, pidas üks naisterahvas pastor/preester vms väikse jutluse kristluse teemal ja kogus ka annetusi, nii mõnigi andis.  

            Pimedas jõudsime tagasi Bueasse. Pakkusime 500 sefat, et ta viskaks meid kolme Molykosse (üks linnaosa), kus jälle väljas süüa tahtsime, aga mees võttis ainult 400. Lahe!

            Kuna Sarah reklaamis uue koha friikaid ja kana, kui midagi suurepärast, otsustasime need võtta. 2500 sefa eest pidi saama peaaegu et pool kana, pluss hunniku friikaid. Mõtlesime Nicolasega, et ei jaksa nii palju kana süüa ja tahtsime ühe portsu kana kahepeale. Veits pettumus oli, kui selgus, et „pea pool kana“ tähendas sakslanna maailmas üht hädist kintsukest. Aga maitses hästi... Ent igapäev niisugust toitu süüa ajaks eelarve küll kärmelt lõhki. Üleüldse läks põneva päeva peale kokku 11 000 sefat pluss igasugu taksosõidud. Polegi väga hull, aga päris iga nädalavahetus sedasi priisata küll ei saa.

Kuna praegu internet ei kannata kriitikat, siis laen pildid üles hiljem, kui vähegi võimalik!

Elust ja inimestest

            Kui eile õhtul Nicolasega restorani (ööbimiskohta) jõudsime, oli Sarah seal juba tutvust sobitanud paari kohaliku tegelasega. Üks neist sattus väga vaimustusse, kui kuulis, et mu nimi on Johannes, sest tema vanaisa nimi oli ka Johannes ja ta tuli samuti Saksamaalt (miskipärast tekkis neil arusaam, et olen sakslane, aga ma ei hakanud seda ümber lükkama). Tervituseks kallistas ta mind kõvasti, pakkus õlut välja teha ja kutsus mind vanaisaks.

 Selgus, et pärast Saksa koloniaalvõimu lõppemist, viidi tema vanaisa kaheksa-aastaselt Saksamaale ja anti talle saksa nimi. Mõni aeg hiljem naases kutt Kameruni, aga esiti ei tundnud ennast siin päris mugavalt, sest oli enamuse elust veetnud Vaterlandis. Olevat alguses kohalikkegi tervitades peljanud neile kätt anda ja ulatas käe asemel toki... Lõpuks muidugi võttis siin viis naist ja sai palju lapsi, kellest kõik said haritud ja tähtsad inimesed (professorid ja saadikud). Minu uuele tuttavale aga pani vanaisa nimeks... Bismarck :).

Täna ootab Bismarck meid kella poole kuueks restorani, et meile oma vanaisast pilte näidata. Pisike probla on seonduvalt see, et kuuest ootavad kaks teist glenni meid teise linnaossa õhtusööki sööma. Näis, kuidas kujuneb.

            Õhtul rääkisid restoranis töötavad Kalvin ja Bertham Buea ööelust. Korra on Sarah nendega kah kaasas käinud ja kutid seletasid nüüd, kuidas nad ühe taskuvarga minema ajasid. Nimelt Sarah oli tantsuhoos oma käekoti selja peale pannud ja varganägu lähenes noaga, et rihm läbi lõigata, aga Kalvin ja Bertham sekkusid õigeaegselt ning kihutasid kurikaela minema. Sarah’l muidugi polnud sellest intsidendist õrna aimugi. Loo tegi veel lõbusamaks muidugi kahe seletaja iseloom – olles parimad sõbrad käituvad nad sageli kui kaksikud, räägivad samaaegselt, naeravad kõva häälega kõht kõveras oma naljade üle ja täiendavad teineteist. Lisaks veel muidugi tõsiasi, et jutu kõrvale käis ka näitemäng, kus meile täpselt etendati, mismoodi lugu oli juhtunud.

            Saime veel teada, kuidas tüdrukud meeste taskutes käivad vargil tantsimise ajal ja milliseid inimesi vältida. Bueas on omad gängid, kes kannavad vastava sümboolika või värviga kõrvarõngaid või pearätte. Nende teele sattuda ei maksa, sest kuttidel on igasugu erinevaid relvi ja vahendeid, millega välismaalasi hirmutada ja vigaseks teha. Samuti soovitasid nad vältida samas kohas mitu korda käimist, sest sedasi pannakse jälle silm peale ja ükskord jälitatakse taksoga majani ning enne koduukseni jõudmist röövitakse paljaks. Loomulikult tähendab valge olemine rikkust ja seega ollakse kõige meelepärasem sihtmärk.

            Gängi liikmed tarvitavad enne tähtsaid ja hirmutavaid tegusi sageli marihuaanalaadset narkootikumi, mis pidavat tegema ülijulgeks, aga võimalik olevat siin saada kõiki teadaolevaid narkotse (kokaiinid, heroiinid, amfetamiinid jne).

            Kalvin, muidu, on huvitav kutt. Kogu aeg on nägu naerul, nii et pimedamal ajal, kui ta ise öösse sulandub, on suured valged hambad kaugele näha. Ent nagu kristlasele kohane, loeb ta igal õhtul enne magamaminekut 45 minutit piiblit ja pärast ärkamist samamoodi. Seetõttu oskab ta üsna täpselt piiblit tsiteerida. See tundub tegelikult konteksti vaadates hästi imelik, aga ilmselt siin elades on normaalsemast normaalseim.

            Kutid tahavad mind ja Nicolast laupäeval kohalikku kõige kuumemasse klubisse „Las Vegas“ vedada, kus on konditsioneer ja puha. Väidetavalt pidavat välismaised mehed kohalike naiste seas maru populaarsed olema. Jutt kõlab kuidagi tuttavalt...

            Ent tegelikult on meil plaan homme veitsa kaugemale linnast välja sõita kahte erilist järve vaatama ning vajadusel veedame seal ka öö.

Kontori päev

            Tänaseks ühtegi lastekodu planeeritud polnud, nii et tegelesime peamiselt kontoriasjadega. Masango soovib, et kirjutaksime avaldused ka järgmise aasta GLEN vabatahtlikke leidmiseks ja võimalusel otsiksime veel organisatsioone, kellega koostööd teha. Samal ajal tuleb edasi otsida mõnda organisatsiooni, kes suudaks rahaliselt toetada, sest endiselt pole Green Cameroonil mingit märkimisväärset rahastust.

            Rahastuse puudumine teeb elu veitsa raskeks. Peale selle, et vabatahtlikud maksavad ise kontori interneti eest, tuleb ka omast taskust tasuda transport erinevatesse töökohtadesse. Üksikuna pole tegu suurte summadega, aga pidevalt lastekodude vahet sõites koguneb tasapisi kaunis märkimisväärne summa (eriti arvestades minu enda piiratud vahendeid). Lisaks veel, et teha keskkonna klubi tegevused lastele huvitavaks, on vaja erinevaid vahendeid. Pliiatsid-vildikad, paber jms kõige lihtsamaks tegevuseks, aga ka neid organisatsioonil pole, nii et oleme pidanud oma vahenditega leidma. Rääkimata veel mõnest taimest, mida istutada, või labidast, mida selle jaoks kasutada.

            Masango muidugi vabandab ette ja taha, et loomulik ja õige oleks kui organisatsioon need asjad ostaks ja suudaks ise rahaliselt panustada ning et muudes organisatsioonides see tavaliselt sedasi toimibki, aga paraku praegune olukord on selline ja selline. Lihtsalt, olukorras, kus Masango enda ootused projektile on päris kõrged, vastutus ja programmi arendamine, rahastuse leidmine on ainult Sarah ja minu õlul, aga vahendid niivõrd piiratud, on päris raske nõudmistele vastu tulla. Korra kerkib küsimus – kuivõrd seda organisatsiooni üldse katuseks vaja on, kui oma vahenditega asjad ära teeme?

            Helistas ka St. Valentines’i boss (mingi direktor või muu tähtsa nimetusega asjapulk), kes tahtis teada, kes me üldse oleme sellised. Nimelt käisime seal eelmine nädal (kolmandat korda Green Camerooonist) ja leppisime kokku, et tuleme sellel reedel esimest korda oma nn sessiooni pidama. Masango seletas talle, aga boss tahtis dokumenti, mis kirjeldaks organisatsiooni ja projekti. Kirjutasin värgi valmis ja homme viin ära. Igaljuhul, kummaline komme siin Bueas, et võid käia mitu korda asju ajamas, sulle naeratatakse näkku ja tehakse kokkulepped, aga pärast tuleb välja, et keegi millestki ei teadnud ja vii kuskile paberid.

            Püüdsime ka oma passidest allkirjastatud koopiad teha valitsushoones, et ei peaks oma päris passe enam kaasas tassima. Kuigi seina peal on silt, et dokumentide koopiate kinnitamine on tasuta, läks asi ikka maksma 1200 sefat. Siia ja sinna natukene...Homme peaks oma koopiad kätte saama.

            Käis ka mingi tädi usast (dziip ja autojuht), miskisugusele ahjuprojektile pinda sondeerimas. Firma tootvat üliefektiivseid ahjusid/pliite, mida siis varasemalt Darfuri põgenikelaagris kasutatud on. Tahavad oma haaret ka Kameruni laiendada.

Ellile ja Mammule

            Kuna mu armas viieaastane õetütar kurtis, et minu blogis pole piisavalt juttu inimestest ja printsessidest, otsustasin tema palvele vastu tulla. Kirjutasin temale ja teisele õetütrele ühe väikse muinasjutu, kus on printsess. Kameruni ja päriseluga pole selles loos paraku midagi pistmist, nii et selle pika postituse võib targu vahele jätta, kui muinasjutud ei meeldi. Lisaks veel seda, et lugu läks tsipa pikaks kätte ära ja lõpu poole püüdsin lühemalt kirjutada. Nii et, kallid õed, seda lugu võib ette lugeda näiteks kahes osas :) 

            Elas kord üks printsess. Või õigemini, elas kord päris mitu printsessi korraga üle kogu maailma, aga selles loos on tähtsal kohal see üks ja ainus printsess, kes elas kaugel-kaugel maal, mida mõned kutsuvad Kameruuniaks. See on ilus koht, mida katavad palmid ja banaanipuud, mäed, künkad, aga vahel ka suured ja laiad savannid. Need on sihuksed kuivad kohad, kus on põõsad ja hein, aga puid ainult üksikutena. Ent metsavahel, mis on tegelikult lausa džungel, võib kohata igasugu pärdikuid ja ahve, aga vahel ka lausa metsa elevante! Jah, natukene peab ettevaatlik ka olema, sest metsas elavad ka veidi ohtlikumad elajad, maod, kes võivad väikse kitse tervelt alla neelata ja krokodillid, kes hammustavad ka jämeda palgi tahtmise korral vabalt pooleks.

            Keset seda pimedat ja niisket džunglit, kõrgus hiiglaslik mägi. Lausa nii kõrge, et selle mäe tipp oli üle pilvede ja seega seal peaaegu kogu aeg paistis ilus soe päikene. Mäe tipus elas kuningas, kuninganna ja printsess suures lossilaadses majas. Lisaks neile, oli seal loomulikult ka terve hunnik igasuguseid tähtsaid asjamehi ja abilisi. Valvurid, söögitegijad, keda kokaks nimetada oleks ilmselge kompliment, maja korrashoidjad, aednikud ja veel trobikond tähtsate nimetustega inimesi, kelle ühiseks ülesandeks oli maja korras ja toimimas hoidmine. Mis on küll väga tähtis, aga selle loo juures mitteniivõrd oluline, et neid praegu lähemalt tutvustama hakata.

            Kuningas, nimega Musango, oli õiglane mees, hoolitses oma rahva eest, kes elasid džungli pisikestes külades; mõistis nende vaidlustes korda – kellel on õigus ja kellel ei ole, kogus rikastelt makse, et ka vaestele leiba saaks osta. Ta armastas oma rahvast ja rahvas armastas teda. Lisaks rahvale armastas kuningas loomulikult ka oma imekaunist kuningannat Hildat ja nende tütart – printsess Elmat.

            Elma polnud küll veel täiskasvanu, aga ta oli juba piisavalt vana, et mõista maailma, nii et sageli ta istus koos oma isa ja emaga tähtsatel nõupidamistel, kus arutati riigiasju või suures saalis siis, kui isa kohalike elanike vaidlustes õigust mõistis. Elma oli kohal ka siis, kui riigi ääremaadelt tuli käskjalg ja andis teada, et naaberriigi Nigeriandria vana kuningas Njeke on surnud ning lossi poole teel on delegatsioon saadikuid, et kutsuda kuningas Musangot naaberkuninga matustele ja nõupidamisele. Nimelt nõupidamist oli vaja seetõttu, et vana kuningas oli surnud lastetuna ja seetõttu polnud pärijat, kes uueks kuningaks hakkaks. Olukord oli sedavõrd keerulisem, et ka kuninganna oli paari aasta eest õnnetult hukkunud.

            Kuningas Musango asus tegema ettevalmistusi delegatsiooni vastuvõtmiseks, pani selga uhkemad rõivad, kui tavaliselt, lossis pühiti ära viimanegi tolmukübe ja seati suur saal pidulikku meeleollu.

            Kui delegatsioon kohale jõudis, võeti see vastavalt kurbadele uudistele ka mõõdukates toonides vastu – kuulutati küll suursuguste külaliste saabumisest, kuid seda tehti veidi kurvemas meeleolus kui tavaliselt, seinad olid kaetud ilusate värvidega, kuid tumedates toonides.

            „Siseneb auväärt Nigeriandria Kuningriigi ametlik delegatsioon, mida juhib asevalitseja Mustafa,“ hüüdis teadvustaja veidi vaiksemalt kui tavaliselt. Sisse astus kõige esimesena Nigeriandria Kuningriigi praegune asevalitseja Mustafa. Ta oli olnud Nigeriandria vana kuninga Njeke kõige lähedasem nõuandja, tema nii-öeda parem käsi. Oli suur au, et just tema oli tulnud Kameruuniasse, et teada anda vana kuninga surmast ja anda edasi kutse matustele. Tavaliselt kasutati sellisteks puhkudeks lihtsalt saadikut kutse toojana.

            „Auväärt kuningas Musango,“ alustas Mustafa kummardades, kui oli jõudnud kuninga trooni ette, „olen tulnud siia, et tuua kurvad uudised Nigeriandria Kuningriigist. Auväärt kuningas Njeke on surnud ja te olete isiklikult oodatud tema matustele nädala aja pärast Nigeriandria Kuningriigis.“

            Kuna selle kutse oli esitanud asevalitseja isiklikult, polnud kuningas Musangol võimalik keelduda, kuigi enamasti oli sellise olukorras täitsa piisav saata ametlik delegatsioon matustele ja ise jääda oma riiki juhtima. Seetõttu, vastas kuningas Musango: „Auväärt asevalitseja Mustafa, mul on suur au, et teie isiklikult tõite selle kurva uudise ja kutse matustele. Kogu Kameruunias kuulutatakse välja kuningas Njeke mälestuseks kolmepäevane lein. Kogu teie delegatsioon on teretulnud ööbima minu lossis, et homme, koos minuga asuda teele Nigeriandriasse, vana kuninga matustele.“

Ja kuningas pöördus kuninganna Hilda poole: „Kallis kaasa, ma lähen kaheks nädalaks ära, jää palun sina minu asemel Kameruuniat valitsema!“

            „Aurväärt kuningas, kui ma tohin vahele segada,“ alustas Mustafa kiiresti, „aga loomulikult on ka lugupeetud kuninganna ja teie tütar oodatud Nigeriandria kuningriiki.“

            Ent Musango oli oma ostsuse juba teinud ja ei lasknud Mustafal ennast ümber veenda. Kogu seda vestlust vaatas pealt ka printsess Elma. Kuigi ta oli pettunud, et ei saa minna naaberkuningriiki külastama, olid ta mõtted rohkem sellel, et talle ei tundunud asevalitseja Mustafa eriti kurb. Jah, tõsi, Mustafa oli rääkinud veidi kaebleva häälega, kuid tema liigutustest, kehahoiakust ja näoilmest ei peegeldunud tõelist kurbust mitte üks teps. Pigem võis seal näha vilksamisi kavala mehe silmis pilku, mis viitas näitemängule.

            Kameruunia elanikud teadsid, et kui kuningas oli midagi otsustanud, siis nõnda see ka jääb ja tasapisi hakkasid ettevalmistused kuninga järgmise päeva reisiks. Ainult Elma polnud olukorraga päris rahul ja pärast vastuvõttu läks ta oma isa juurde pärima, miks teda kaasa ei võeta.

            „Vaata, tütreke,“ selgitas kuningas heatahtlikult, „keegi peab ju sinu emale seltsi ka jääma. Ta on küll väga võimekas naisterahvas, aga ka temal oleks raske teha kuningriiki puudutavaid otsuseid, kui ta teab, et tema armastatud abikaasa ja tütar on kaugel ära. Seetõttu, ole nii hea ja jää siia.“

            Elma ei hakkanud seekord vaidlema. Isal oli õigus. Ja pealegi, ei maksagi eriti oma vanematega vaielda, sest see ei ole ilus ja võib lõppeda tülliminekuga.

            Järgmisel hommikul asus karavan teele. Selle eesotsas reisis kuningas Musanga, kõrvuti asevalitseja Mustafaga, järel tulid sõjamehed ja abipersonal. Suured lipud lehvisid, andmaks teada delegatsiooni tähtsusest. Elma vaastas lossi aknast neid seni, kuni nad mäenõlva nuki taha kadusid ja rohkem neid näha ei olnud.

            Siis jooksis ta ema juurde ja kallistas teda tugevasti, sest millegipärast oli temas pead tõstmas väikene hirmusegune mure, aga ta ei saanud päris täpselt aru, mis seda põhjustas.

            Teekond Nigeriandria Kuningriiki viis läbi tihedate vihmametsade, üle laiade krokodille täis jõgede, mööda sebrasid ja antiloope täis savannidest. Vahepeal kostitas teelisi jäme paduvihm, teinekord kõrvetav päike.

            Kui kuningas Musango viie päeva pärast Nigerandia kuninga lossi jõudis, olid teelised üsna väsinud. Nii sõjamehed kui ka abilised, kes kuningat sellel teekonnal saatsid. Sel hetkel kui kogu karavan lossi väravatest sisse jõudis, suleti nende taga kõminal uks. Musango märkas seda ja pöördus küsiva näoga Mustafa poole. See aga eemaldus kiirelt kuningast ja hüüdis: „Nüüd!“

            Järgnev, mis toimus, pole eriti sobilik muinasjutus kirjeldada, kuid olukord lõppes sellega, et kuningas Musango viidi lossi keldrisse vangi. Nimelt asevalitseja Mustafa oli kuningat ninapidi veetnud ja kõik tema kaaskonna likvideerinud. Kui aheldatud Musango päris Mustafalt, miks ta kõike seda koledust korda saatnud, otsustas kuri Mustafa talle seda selgitada.

            „Vaata, kulla kuningas...“ alustas Mustafa kavalalt, „või õigemini peaks ütlema e k s kuningas... Tegin sulle külma! Meelitasin sind siia vana kuningas Njeke matustele, kuid tegelikult oli sind vaja siia selleks, et sinult su kuningriik üle võtta. Minust saab Nigeriandia ja Kameruunia ühendkuningriigi kuningas, ja kõik hakkavad minu alluvateks! Kahju ainult, et sinu naine ja tütar siia koos sinuga ei tulnud, oleks ka nendest lahti saanud.

            „Neist hoia, sa eemale, sa kuri madu!“ ähvardas Musango. 

            „Häh, sina pole mingi käskija siin enam. Sa oled tühi koht. Õigupoolest oleksid sa juba tapetud, kui mul sind vaja poleks. Sinu abiga meelitan ma ka kuninganna Hilda ja printsess Elma siia ja siis ei takista mind enam keegi sinu kuningriigi ülevõtmisel.

            Musango rebis vihaselt oma ahelaid, kuid need ei andnud järele.

            „Ma saadan Kameruuniasse sõna, et sa jäid reisil väga haigeks ja et sa vajad enda kõrvale oma armastatud naist ja tütart!“ ütles Mustafa kavalalt irvitades ja kõndis minema.

            Võib tekkida küsimus, miks Mustafal ikkagist oli tarvis kuningas Musango elus hoida, kui ta oleks võinud lihtsalt valetada, et kuningas on haige ja tegelikult ka kuninga kõrvaldada. Ent Mustafa teadis Musango, tema abikaasa ja tütre vaheliselt erilisest sidemest. Nimelt valitses selle pisikese perekonna vahel võlujõud, mis lubas liikmetel tunda, millises olukorras keegi neist parasjagu on. Väga täpselt muidugi ei olnud aru saada, kas kellelgi on kõhuvalu või hoopis palavik, aga kindlalt sai aru, kui keegi oli väga raskes olukorras või lausa surnud.        

           Ja seda loomulikult Elma ja Hilda tundsidki. Mõlemad korraga. Midagi oli korrast ära, isaga juhtus midagi halba, aga ta oli veel elus!

            „Ema, ema, kas sa tunned ka!?“ hüüdis Elma ta oli Hilda lossi pealt üles leidnud.

            „Jah, muidugi kallikene,“ ütles ema ja võttis Elma oma embusesse, „aga ära muretse, küll isaga saab kõik korda! Varsti saame sõna, mis on juhtunud ja siis me teame, mida ette võtta! Ma juba saatsin käskjala Ida-metsa, et ta kutsuks nõia-doktor Liisu lossi. Tema aitab.“

            „Oh ema, aga ma ikka kardan. Ma ei taha, et isaga midagi halba oleks juhtunud. Ma lähen ise sinna ja uurin järgi!“

            „Ei hakka sa kuskile minema! Sa pole isegi täiskasvanud veel. Küll ma selle asja ise korda ajan!“

            Jälle hetk, kus Elma teadis, et emaga pole mõtet vaielda. Ikkagi temast vanem inimene ja puha. Sama lugu nagu nädal aega tagasi isaga.

            Printsess tundis ennast siiski kurvana ja tahtis olla üksinda. Ta läks ära oma tuppa. See polnud mingi tavaline tuba, vaid suur ruum, kaunistustega voodi, kaetud sääsevõrguga, suur kapp, mõned toolid ja laud. Isegi peegel oli seinal.

            Möödus kolm päeva, hiiglama kiiretel hobustel kapates jõudis kohale käskjalg Nigeriandia kuningriigist ja andis teada, et kuningas Musango on haigestunud ning on hädavajalik, et kuninganna ja printsess teda vaatama läheksid. Ent käskjalg ei teadnud, et enne teda oli lossi jõudnud nõia-doktor Ida-metsast. Kuninganna nõudmisel oli nõid loitsnud ja maagilisi sõnu lausunud senikaua, kuni tema silme ette kerkis kujutluspilt ahelates kuningast. Ja seetõttu kuninganna juba teadis, et Mustafa oli oma kurikavalat plaani ellu viimas. Kuninganna lasi käskjalal tagasi viia teate, et nad seavad kuningriigis kõik ilma kuningannata toimiseks korda ja hakkavad paari päeva Nigeriandria poole liikuma.

            Kui käskjalg oli lahkunud, jätkas kuninganna oma ettevalmistusi. Nimelt kutsust ta parasjagu Kameruunia sõjaväge kokku, et kuningas vabaks võidelda. Juba õhtuks pidi väekoosseis valmis olema ning valmis teele asuma.

            Elma kartis. Ta kartis kohutaval kombel. Tal polnud eriti usku, et sõjaväega sellises olukorras hea lahendus saab tulla. Printsess arvas, et kui Kameruunia sõjavägi naaberriiki jõuab, võidakse kuningat kasutada pantvangina ja nõnda takerduks rünnak ning isa jääks ikka vangi. Seetõttu oli printsessil oma plaan. Erinevalt eelmisest korrast, otsustas Elma teha midagi üsna mõeldamatut. Käituda ema käsu vastaselt! Praegu oli täielik eriolukord.

Esiteks, isa elu oli ohus. Teiseks, isa e l u oli ohus. Kolmandaks, i s a  e l u  o l i  o h u s! Nii et asi oli otsustatud. Printsess pani selga mugavad rõivad, mis polnud üldse printsessilikud, võttis oma vibu, mida isa oli teda kasutama õpetanud ja läks talli. Valis kõige kaks kõige kiiremat hobust ja hüppas sadulasse.

Kuna tee sinna oli pikk, lasi ta hobustel sageli puhata, enamasti veekogude ääres. Kuigi Elma polnud süüa kaasa võtnud, oli tal kõht kogu aeg täis. Sest džungel pakub igasugust toitu – banaanid, kookospähklid, imehead ananassid, mangod, papaiad, kohalikud ploomid ja pirnid. Lisaks veel maa alt võib välja kaevata jamssi. Ning igasugu muud loendamatud söödavad taimed.

            Kuna suur sõjavägi liigub väga aeglaselt, jõudis Elma pingutamata enne neid Nigerandria lossi juurde. Värav oli juba suletud, ilmselt seetõttu, et Mustafani oli jõudnud sõna lähenevast armeest. Aga see pisiasi ei seganud Elmat. Ta hiilis metsa ja ööpimeduse varjus lossi külje alla nii, et vahimehed teda ei märganud. Hobused jättis sinna samma lähedale puude varju. Printsess sidus noole külge nööri ja lasi selle üle müüri. Katsetamise järel selgus, et nöör peab küll ja Elma ronis mööda seda üles.

            Ka üle müüri õnnestus printsessil märkamatult ronida. Ta tunnetas, et isa on kuskil lähedal. Olenemata sellest, et parasjagu oli pime öö, liikus müüridel ikka ringi valvureid ja isegi rohkem kui tavapäraselt, sest oodati lähenevat sõda. Printsess oli aga pisikest kasvu ja oskas ennast hästi varjudesse peita. Oskus, mille ta oli õppinud enda lossis elades, kui tahtis vanemate teadmata lossist välja hiilida et teiste lastega mängida.

            Elma kondas mööda lossi ringi, otsides kohta, kus isa võiks olla. Erinevalt tavapärastest muinasjuttudest, kus vangid pannakse kõige kõrgemasse torni lukutaha, oli siinsetes lossides komme pigem vastupidine. Vangikongid olid keldris. Lõpuks, pärast köögi, varasalve ja relvaruumi avastamist leidiski printsess õige tee keldrisse.

            Nagu muinasjuttudes ikka, magas vangivalvur oma laua taga – võtmed laual. Napsti võttis tüdruk võtmed enda kätte ja hiilis edasi kongide poole.

            Esimesest kongist leidis Elma võõra mehe, kes oli seina külge aheldatud. Kuna mees ei maganud, nägi ta ukse vahel sisse piiluvat printsessi. Mõlemad kohkusid veidi. Elma seepärast, et ta polnud kunagi varem aheldatud inimest näinud. Mees seetõttu, et ta poleks arvanudki, et kohtab vangikongis olles ilusat tütarlast. Elma pani sõrme suule, andmaks märku, et vang vait oleks. Mees ei öelnudki midagi, aga oma pilguga anus ta tüdrukut, et see ta välja päästaks.

            Elma mõtles kiirelt – ta ei tea, mis mees see on ja miks ta vangi on pandud. Äkki mõrvar või midagi veel hullemat? Aga võib-olla on ta süütult seina külge aheldatud. Ent ühte asja ta teadis kindlalt – ta ei saanud lasta sellel mehel siia jääda. Ta avas vaikselt kongi ukse ja seejärel andis mehele ahelate võtme. Ikka veel vaikides näitas tüdruk ka oma vibu, andmaks mõista, et kui vang midagi halba teha kavatseb, siis Elma suudab ennast kaitsta.

            Vang avas oma ahelad ja andis võtme Elmale tagasi. Ta oli vanem mees, peast juba hall. Riided tema seljas olid räbaldunud ja näha oli, et ta oli väga kõhn. 

           Mees ütles sosinal: „Minu nimi on Rafael... Ma olin kuningas Njeke ihuarst... aga Mustafa aheldas mind siia, sest ma ei tahtnud tal lasta vana kuningat mürgitada. Kui mina valede süüdistuste alusel kongi kohtuotsust ootama pandi, tappis ta auväärt kuninga..“

            Kuigi see jutt oli kõik väga põnev ei olnud see siiski veel see päris õige koht nendeks aruteludeks. Polnud teada, kui sügav oli valvuri uni ja oli kärmelt vaja isa üles leida ja päästa. Elma käskis vaikselt arst Rafaelil oma kongi teda ootama jääda ja läks edasi. Ainult ühes, kõige kaugemas kongis oli veel üks inimene.

            Printsess tundis ta juba kehakuju järgi ära ja oleks peaaegu rõõmust kiljatanud. „ISA!“ hüüdis Elma mõttes ja avas viimase kongi ukse. Ka kuninga Musango oli teda nähes väga rõõmus. Ja segaduses. Kuidas ometi tema tütar siia sai? Kas ta pandi ka vangi? Aga ta oli ju üksi. Elma kallistas oma isa tugevasti ja siis avas ta ahelad. Isa oli päris nõrk ja vajas kõndimisel tütre tuge.

            Aeglaselt esimese kongini isal longata aidates, sosistas Elma oma isale viimaste päevade sündmustest ja ka Rafaeli lugu - seda, kuidas Mustafa oli kuningas Njeke mürgitanud. Niisugne asjade kulg ei tulnud isale üllatusena ja nüüd oli vaja välja mõelda plaan kuidas ilma sõjata Mustafa kõrvaldada. Sest sõda tähendanuks väga paljudele inimestele surma ja kannatusi, mida oli vaja iga hinna eest vältida.

            Rafaeli abiga oli liikumine kiirem, kuid tundus üsna võimatu kahe vigastatud mehega lossist välja hiilida. Elmal oli ka see läbi mõeldud. Ta mässis ühe oma noolte õmber veidi riiet, lossi koridori valgustavast tõrvikust võttis natukene tõrva ja tuld noolele ning lasi vibuga noole lendu. Nool vihises läbi õhtu ja maandus täpselt seal, kus sihitud – kuivanud heina hunnikus ning süütas selle põlema. Tekkis suur segadus, lossis anti häire ja kõik tormasid tulekahju kustutama. Tänu sellele õnnestus Elmal, isal ja Rafaelil kordamööda ennast märkamatult mööda müüriseina alla libistada ja hobuste juurde hiilida.

            Printses, kuningas ja Rafael ratsutasid oma Kameruunia sõjaväele vastu ja ühe päeva järel olidki kohal. Kuninganna oli tohutult rõõmus, kui nägi oma meest ja tütart terve ning vabana. Ta arvas, et printsess oli sõnakuulmatult läinud isa päästma ja samuti vangi langenud. Perekond oli jälle koos.

            Järgmisel päeval jõuti vastakuti Nigeriandria sõjaväega, aga enne kui lahingud algasid, ratsutas kuningas Musango koos Rafaeliga vastaste sõjaväe ette. Seal selgitasid nad kõigile, mida halba Mustafa teinud oli, et ise võimule saada. Kuigi esialgu vaidles Mustafa kõvasti vastu ja esiti nigeriandrialased ei teadnud, keda uskuda, tuli esile veel tähtsaid inimesi Mustafa lähikonnast, kes sellest salajasest vandenõust teadsid või osalised olid. Üksmeelselt võeti Mustafa, kes salamisi juba põgeneda üritas, kinni.

            Ülejäänud Nigeriandia tähtsad mehed pidasid üheskoos Musangoga nõu, mida edasi teha – kes peaks nüüd Nigerandia Kuningriigi juhtima hakkama. Aruteludes kerkis esile Rafaeli nimi. Ta oli tark ja haritud arst, kes oli vana kuningas Njeke kõrval veetnud poole oma elust ning teadis palju riigi asjadest. Samuti oli ta tõestanud oma mehisust, kui polnud Mustafa valedega kaasa läinud ja ka surmaohus ei olnud nõus Mustafa eest valetama.

            Seega, sõjaväed marssisid tagasi oma maadele ja Nigerandria uueks kuningaks sai Rafael. Ta valitses õiglaselt ja rahvas armastas teda. Ta võttis endale tubli naise ja sai palju väga tarku lapsi. Igavesti olid tal head suhted Kameruunia ja printsess Elmaga, kellele ta võlgnes oma elu.

            Kameruunias jätkus elu samamoodi nagu varem, ainult selle vahega, et nüüd teadsid kõik, et tulevik on heades kätes, printsess Elmast oli kasvamas väga võimekas valitseja.

Roots4Kids

            Nagu lubatud, käisime täna Roots4Kids'is. Ebanga jõudis ka ilusti kontorisse, nii et 10:15 olime lastekodus. See asub ühe küla ääres, mis on umbes 15 minuti sõidu kaugusel Bueast. Sõit kulgeb mööda mäenõlva teed, on väga käänuline, üles-alla ja kitsas. Kahekesi kõrvalistuja istmele surutuna ja nelja inimesega taga ei olnud tunne eriti turvaline. Autojuhid lülitavad sageli laskumisel mootori välja, et kütet kokku hoida.. Kuigi minu teada käivitamisel võtab auto korra terve suure vurtsu kütet, nii et ma ei tea kuivõrd säästlik see lahendus tegelikult on, sest laskumised pole üldse pikad.

Ühest külast läbi sõites jäime teesulu ette seisma. Kohalikud elanikud, kes teed lapivad, olid rondi tee peale vedanud ja küsisid läbisõidu eest raha. Alguses 100 sefat, aga kui nägid „white man’i“, tahtsid juba 1000 sefat. Taksojuht seletas, et tal pole raha ja lasku meid niisama minna. Lõpuks kuidagi saimegi tulema ja jõudsime kenasti külasse.

            Külast viib tee mäest alla umbes pool kilta, ja seal palmi jms puude vahel ongi Roots4Kids, mille eksisteerimist rahastab keegi hollandlane. Selles tulenevalt, muide, ka olid osad raamatud ja õpikud seal hollandikeelsed, kuigi lapsed seda imevärki ei mõista. Minul igastahes tekitas see kohe nõksa kodusema tunde.

            Alustasime umbes saamamoodi, kui eelmises lastekodus. Ent kuna siin oli umbes kaks korda rohkem lapsi, polnud nii lihtne. Õppisime üksteise nimesid tundma, üks neis oli muide Arno (tervitused Bamendasse) ja mängisime mõned lihtsamad mängud. Oli märgata, et need lapsed teadsid loodusest ja loomades rohkem kui MountainKids’i omad. Suurt massi oli veitsa keerulisem ohjata, sest ka lapsed muutuvad kiiremini püsimatuks, mida rohkematega nad suurte tähelepanu jagama peavad.

            Lõpus tantsisime ka veits Ebanga mobla muusika abil. Aga ma pean ütlema, et siinne tantsustiil on väga.. teistsugune kui meil. Nimelt.. lapsed tantsisid nagu kohalikes klubides – käib kõva tagumiku hööritamine ja jalad jms on suht paigal. Lõbu laialt, aga mulle tundus see värk tsipa sobimatu antud konteksti. Heakene küll, kui veel täiskasvanud inimesed klubides, aga väiksed lapsed? Küsisin ka neilt, kuidas nad sedasi tantsima on õppinud ja nad vastasid, et televiisorist! Aga ega ma mingi moraalipolitseinik ka pole, kui komme on sääne, siis mis seal ikka...

            Kui tagasi tulema hakkasime, ladistas vihma. Ebanga ja Sarah loomulikult vihmavarju kaasas tassida ei viitsi nii et pugesime minu oma alla. Varsti saime auto peale, kes esiti soovis 500 sefat näost Bueasse toomise eest, aga saime alla 350 peale. Pressisime siis ennast masinasse, kaks ees neli taga. Vastikul kombel lekkis autol sumpa salongi. Tagumised aknad lahti ei käinud ja sedasi me seal gaasiuimas paarutasimegi. Peaaegu oleksin oma toredale sakslannast tandemile päris poliitiliselt ebakorrektse nalja teinud gaasiga seoses, aga õnneks sain õigel ajal pidama. Vedas!

            Karma karistas mind ka selle tobeda nalja eest, tagasiteel ma ei jõudnud ära oodata, kuna lõpuks autost välja saab. Süda läikis, pea käis ringi, ilgelt vastik. Veel tunnike pärast saabumist oli räme olla ja ma juba otsisin pilguga kohta kontori ümbruses, mida väikse okselärakaga kaunistada...