Söömine vol 2

            Viimasest korrast, kui söögi kohta kirjutasin on möödas omajagu aega ja päris palju vett merre jooksnud. Söömiseks on mul nüüd uus süsteem! Ja ma olen täitsa rahul.

Nimelt, hommikuti närin saia, mida kaunistab mõnus kiht šokolaadikreem. Too möks on päris kallis, aga säilib toas hästi, maitseb hästi ja on lihtsasti manipuleeritav. Saia jaoks pidin ostma plastikust totsku, sest muidu pistsid hiired öösiti hirmsa lärmi saaatel pool saiast pintslisse ja igal hommikul saia ostma töllata kah enam ei viitsi. Eriti kui vahepeal hommikuti kõvasti vihma sajab (ja vihma siin pigem sajab kui ei saja). Kõrvale joon vett, sest veekeetmisvõimekus allüksusel antud momendil puudub. Üleüldse, nõusid ka ei ole, hea on, et taskunuga kaasas, millega möksi saiale peale mäkerdada saan. Restoran enam ei tööta, nii et sealt neid ei saa ja ise kah nii lühikeseks ajaks osta ei tihka (ega jaksa).

Edasi läheb elu roosilisemaks. Sain siin lähedase söögikohaga diilile, et lõunat ja õhtusööki serveeritakse mulle seal. Kohal on huvitav nimi „Multiplier’s „Keller““. Seda ilmselt seetõttu, et omanik ja ainus töötaja Simon on üheksa aastat oma elust veetnud Saksamaal. Kohakesel on mõnus euroopalik tunnetus ka miskipärast ja kohalikele ka meeldib. Eriti popp on sealne kwakoko (lehe sisse tuubiks mässitud roheline möks). Aga mulle (ja vahel ka Sarah’le, kui ta ka tuleb), teeb Simon sageli euroopalikemaid toite. Mis enamasti seisneb selles, et ei pane üldse pepe’t (see tähendab, et tegelikult ikka paneb, aga talutavates doosides). Aga lisaks riisile ja plantainidele, valmistab ta ka keedetud või friikartuleid, spagette või makarone, kala domineerib, aga sageli saab ka kana. Vahel neeru- või maksakastet. Pean ütlema, et olen rahul. (Kuigi kala olen siin olles söönud ilmselt rohkem kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku ja minus kala lõhn või maitse enam eriti positiivseid emotsioone ei tekita paraku.)

Söögikoht

Vahel kaasneb toiduga ka valik salateid, riivitud porgand, kapsad, kurgiviilud, avokadod, tomatid jms. Siis on hea! Mõnikord aga saab magustoiduks teisi vilju, greipi, apelsini, laimi, ananassi või hoopis papaiat.

Teine, minu meelest hea asi seal, on see, et televiisorist näeb jalgpalli. Nii kohalikke matše kui ka inglise kõrgliigat. Mõnikord isegi näitab Bundesliga kokkuvõtet ja ülemõistuse tore on seal silmata Ragnar Klavanit. Minus pesitseb tillukene lootus, et äkkkkkki on mõnelt kanalilt näha ka varsti Eesti-Inglismaa mängu. Leedu omast jään ikka päris kindlalt ilma :(.

Õhtust söön hiljemalt kell kuus, nii et tervislikult neli tundi varem magama jäämisest! Kuna Nicolast enam pole, ei kipu puuvilju ise ostma (ananass on suht suur ja tegelikult läheb mul eelarvest välja kah).

Simon leti taga. 

Nädalavahetuseti mul temaga diili pole, ent see ei takista mul enamikel juhtudel ikka seal lõunatamas käia. Õhtusöögiks lippan Bwongo Square’ile, et sealt ühe tänavamüüa käest haarata friikartuleid ja omletti, aga mulle tundub, et sellest olen ma juba kirjutanud.