Taksod

Tüüpiline takso, taustaks vihmamets

            Taksod on Bueas niivõrd erilised, et väärivad omaette postitust. Nad asendavad siin ühistransporti ja nendega sõitmist saavad endale lubada ka vaesemad. Taksosid on palju, kontorisse kõndides ei möödu kümmet sekunditki ilma, et mööda sõidaks takso. Kaugelt kõige sagedasem auto liikluses on takso.

            Tüüpiline takso on päevinäinud Toyota. Ta on kollane (nagu õigele taksole kohane) ja sageli ka igat võimalikku moodi ära tuunitud. Värvilised lipukesed akendel või antenni küljes, „God bless you“ tagatiival või lihtsalt akendel kirevad kleepsud. Tihti plärtsub avatud akendest kohalik muusikarütm või viimase aja kõige kuulsamad pop-lood. Kuigi mõni takso näeb välja viimasest sajandist, ajaksid nad ilmselt ka kõige suurema tööstaaziga tehnoülevaatuse mehe juuksed peas püsti. Pole üldse haruldane, et auto põhjas on auk või selle rehvid, ralliässale omaselt, on slickid (täiesti siledad). Mulle pole veel silma jäänud taksot, mida ei ilustaks mõlk või paar. Sõidavad nad diisli peal, mis tossab ja haiseb nagu oleks seda segatud mitme liitri toiduõliga. (Kütuse liiter, kusjuures, on natukene alla euro).

            Taksojuhid on üldiselt lõbusad kujud, kes annavad alati signaali, kui näevad kedagi tee ääres seismas või kõndimas. See on andmaks märku teeäärsele, et too teaks, et takso tuleb ja seal on vabu kohti. Niisugune komme aga tähendab taksode külluses seda, et tuututamist on kuulda pidevalt. See võib mõnikord need inimesed ära ehmatada, kes on harjunud tuututamisega ainult ohuolukordades. Igaljuhul, kui tahad peale minna, pead ainult käega märku andma ja sinu juures peatub takso. Pead väikesed hinnaläbirääkimised taksojuhiga (kui palju teid on, kuhu te tahate ja palju maksma olete nõus), ta kas noogutab või sõidab edasi. Tavaline taks on, et umbes 40 minuti jalgsitee (autoga 7) kodu juurest mäest üles kontorisse maksab ühele inimesele 100 sefat (u. 15-20 senti). 150 sefat on juba liiga palju ja niisugust võtta ei maksaks.

            Liiklusmärke olen näinud täpselt nelja. Kolm neist andsid teada, et kiiruse piirang on 30 km/h ja neljas sellest, et lapsed võivad teele joosta. Ülejäänud ristmikud ja muud säärased kitsaskohad lahendatakse enesestmõistetava tuututamise või lihtsalt kogemuse najal. Sebrad on mõnes kohas maha märgitud, aga ka need on ilma liiklusmärkideta ja ei tähenda jalakäija eesõigust. Valgusfoore ei näinud ma ka Doualas (2 miljoni elanikuga linn). Ringristmikul annavad teed need, kes on ringil (nagu ka Venemaal).

            Ühte viiekohalisse taksosse mahub lisaks taksojuhile veel 6 inimest (kaks kõrvalistuja kohale ja neli taha). Nii et kui juhuslikult viipad endale üksinda taksot, vurab sulle tüüpiliselt kõrvale kollane Toyota Carina II, mille kõrvalistuja ennast aupaklikult koomale tõmbab, et sa tema küljele ennast istutada saaksid. Siis on viisakas kaasreisijaid tervitada (gu’marnin’) ja oma peatust oodata. Maksad, raha, ronid välja ja pärast aknast annab juht raha tagasi. Nii lihtne. Seega võib öelda, et kohalik takso sarnaneb marssruut taksole, millel pole kindlaid peatusi ja sihtpunkte ega tariife.

Üldiselt meie Nicolasega kontoris käimiseks taksot ei kasuta, väike hommikune jalutuskäik mäest üles (ja ettevalmistuks plaanitavaks 4km Mt. Camerooni vallutamises) on hea ja õhtune jalutamine mäest alla kohe eriti mõnus. Üritame kõndida vasakul pool teed, sest sellisel juhul ei kipu meiega samas suunas sõitvad taksod meile küüti pakkuma. Paremal pool kõndimine möödub pidevas tuututamises (kuid tundub, et ka see hakkab vähenema, sest taksojuhid hakkavad harjuma, et sellel teekonnal eelistame kõndida). Kõnniteid ei kohta tihti

Täna toimub ühe organisatsiooni partneri matus, kuhu ka meid Nicolasega on kutsutud ja homme hommikul peaks saabuma minu tandempartner Sarah Saksamaalt.