Minu töö senimaani

Kuigi olen siin olnud kõigest nädala, olen kõik tööpäevad veetnud kontoris võrdlemisi produktiivselt. Tõsi esimesel nädalal, kui sakslasest tandempartner veel polnud kohale jõudnud, ei saanud ma päris tõsiselt hakata lastekodude keskkonnaklubidega tegelema, sest tundes Sarah’t, teadsin, et ta tahab kõiges oma sõna sekka öelda. Samuti, olnuks topelttöö Masangol kõigepealt mind asjaga tuttavaks teha ja siis pärast jälle Sarah’ga.

Kuna Masango andis mõista, et Green Cameroon on üsna alarahastatud (momendil pole ühtegi pidevat sponsorit, ainult projektipõhiselt saadakse raha), polnud tegelikult ka keskkonnaklubidele mingit rahastust ette nähtud. Masango möönis, et see on suur probleem, aga et ta ei saa sinna eriti midagi parata, sest ei keskkonnaministeerium ega kohalikud ettevõtted pole eriti huvitatud niisuguste organisatsioonide aitamisest. Seega, otsustasin, et hakkan uurima, kuidas enda projektile mingeidki rahalisi vahendeid leida või üldse Green Cameroonile tervikuna. Näha on, et organisatsioon ei ole just kõige jõukam, pisike kontor ja piiratud vahendid. Küll aga pole need takistanud läbi viimast vajalikke projekte. Nagu Masango ise ütleb, kõik raha, mis üldse kuskilt õnnestub saada, suunab ta esmajärjekorras projektidesse. Ma mõistan, mis kasu oleks Buea loodusele uhkest kontorist ja printerist, kui millekski muuks raha ei jätku. Küsimus on prioriteetides ja tundub küll, et Masangol on need paigas.

Kuna olen varemgi videosid kokku lõiganud, mõtlesin, et Green Cameroonile kuluks üks hea tutvustav video ära. Masango kuhjas mu ette torni arhviivi-cd-dest, leidsin sealt ka mõned uudisteklipid ja videod, mida agaralt töötlema asusin. Töö käigus leidsin, aga ka ühe eelmise vabatahtliku kokkulõigatud klipi, mis oli täitsa hea. Polnud eriti mõtet topelt tööd teha.

Seejärel hakkasin vaatama, kuidas mingitki raha leida. Kolme kuu jooksul ise projekte kirjutada või grante taotleda üldiselt aega pole ja seetõttu pöördusin „crowdfunding“ veebilehtede poole, a la gofundme.com või midagi sellist. Tšekkasin ka hooandja.ee lehele ja ei saanudki päris hästi aru, kas ka välismaiste „loovate“ projektide jaoks on seal võimalus raha leida. Üldiselt, proovin ikka, sest kuigi nad otseselt looduskaitselisi ettevõtmisi ei toeta, vaid millegi loova väljaandmist, katsun saada rahastuse õpperaamatule. Nimelt, keskkonnaklubide eesmärk on, et nad hakkaksid toimima aastaringselt. Selle jaoks on vaja kohalikku juhendajat. Lihtsamaks kohaliku juhendaja leidmiseks on tarvis, et see ei nõua juhendajalt endalt mingeid eriteadmisi ja seetõttu tulekski talle ette valmistada väike raamatuke, kust ta leiab õppematerjale ja erinevaid mänge/tegevusi, mille abil lapsi keskkonnahariduslikult õpetada.

Niisiis, hakkasin tegema hoopis videot, millega tavalistelt inimestelt abi taotleda. Minu plaan oli esimese kolmekümne sekundiga püüda inimeste tähelepanu löövate piltidega. Leidsin Green Camerooni arhiividest päris hirmuäratavaid kaadreid. Kuidas keset vihmametsasid on suured prügilad, jõgi on täis plastikjäätmeid jms. Täitsa šokivärk, sest kaugel Eestis ei kujutakski ette, et Kameruni looduses on sellised probleemid. Ja ma tõesti usun, et neid on võimalik vältida, kui inimeste teadlikkust loodusest ja selle säästmisest tõsta. Sest praegu, kohalikes õppekavades kuni keskkooli lõpuni pole ei loodusõpetust ega midagi. Pärast neid kaadreid tahtsin näidata, kuidas Green Cameroon on probleemiga võidelnud, koristamised, puude istutamised, teavituskampaaniad jms. Seejärel väike tutvustus keskkonnaklubidest ja moodused, kuidas nende läbiviimist saab aidata.

Igastahes, tegin midagi esialgset valmis, aga Sarah andis sellele suhteliselt hävitava hinnangu, sest tema arvates paneb keskmine vaataja kohe sellist trööstitut video algust nähes asja kinni ja et see olevat üledramatiseerimine. Päris ühele meelele me ei jõudnudki, nii et eks näis, mis saab. Mul tuleb veel veits videomaterjali koguda, asi kokku lõigata ja siis üles laadida (mis on ka üsna hirmuäratav, sest et kvaliteetse pildi nimel tuleks üsna suur fail ja selle ühendusega, mis siin on võtab see ilmselt mitu päeva aega).

Lisaks sellele, tegin nimekirja ka välismaistest crowdfunding’u veebilehtedest, mis tegelevad spetsiaalselt keskkondlike probleemidega, aga miskipärast mul tegelikult nendesse väga palju usku pole.

Mõtlesin pöörduda ka mõne Eesti ettevõtte poole. Korra on see edu toonud, kui endale sülearvutit muretsesin. Kuigi väga paljud IT ettevõtted aidata ei saanud, oli Nortal valmis mulle sülearvuti laenama. Nüüd, siinset olukorda teades, oli see igaljuhul väga super. Ma ei kujuta absoluutselt ette, kuidas ma oleksin siin saanud tööd ilma sülearvutita teha. Igaljuhul, suur kummardus Nortali ees, kes otsustasid aidata sellises olukorras, kus nemad ise sellest mingit kasu ei saa ega pole olukorraga seotud. Lihtsalt, selline täiesti hea samariitlik tegu! Super!

Vaatasin statistikaametist, et Eesti impordib Kamerunist kakaoube. Selge, Kalev on asjaga natukene seotud ja ehk nad aitavad. Ent nad vastasid, et kuna ostavad juba Fair-trade ube ja see on kallis ettevõtmine, ei saa nad aidata. Keskenduvad Eesti heategevusele. Täitsa mõistan. Teised kommitootjad pole veel vastanud. Kameruni ekspordib eesti jahu, kruupi jms - selge, ehk mõni põllumajandusettevõte tunneb sidet Kameruniga. Kirjutasin nii Tartu Millile kui Baltic Agrole. Äkki aitavad. Selles mõttes, et ega palju vaja pole, ka pisikene toetus teeb siin imet.

Lisaks sellele, olen muidugi kirjutanud ka blogi, kontrollinud erinevate dokumentide õigekirja (kuigi siinne inglise kirjakeele kasutus on päris kõrgel tasemel ja kasutatakse üsna keerulisi sõnu) ja muid jooksvaid asju. Homme on Nicolase workshop GIS-i kasutamise kohta ja lähiajal hakkame Sarah’ga käima lastekodudes vaatamas, mis vahendid neil juba on ja mida nemad sellest projektist ootavad. Igaljuhul, tegemisi omajagu!