Buea

            Põhimõtteliselt võiks tegelikult selle blogi nimi olla Buea, sest enamuse ajast veedan ma Buea linnas või Buea piirkonnas, nii et põhjapanevaid Kameruni kirjeldusi justkui olla ei saaks. Sarnane mõistmatu lugu oleks, kui mõni külaline Kolumbiast tuleks Põlvasse kolmeks kuuks elama ja seal nähtu põhjal teeks järeldusi terve Eesti elu-olu kohta.

            Bueal on huvitav ajalugu. Enne 1884. aastal alanud Saksa kolonisatisooniperioodi kuulus Buea päris kaugel elava (meie mõistes) kuninga valdustesse ja polnud kuigi tähtsa positsiooniga. Ent valduste üle võitlused sakslastega olid just siin piirkonnas väga ägedad ja kohalikud elanikud avaldasid väga tugevat vastupanu. Paraku, parema relvastuse (tulirelvade) vastu on väga keeruline võidelda, isegi siis kui sa oled tuttaval territooriumil. Enne Esimest maailmasõda, Saksa kolooniana, oli Buea Kameruni pealinnaks. Ilmselt osalt seetõttu, et koloniseerimine algas Atlandi äärest sisemaale liikudes ja need alad olid ühed esimestest, mis haarati ning teisalt seetõttu, et Buea asub mäenõlval, 1000 m kõrgusel merest ning seepärast oli siin jahedam ja ilmselt talutavam kliima saksa kolonistide jaoks. Paralleele võib tuua inglise kolonistidega Indias, kes samuti taipasid oma asupaiku luua kõrgematele mägistele aladele, sest madalad soised alad olid märksa niiskemad ja palavamad ning mõjusid sisserännanute tervisele päris kehvasti.

            Kui Esimene maailmasõda sai läbi ja Saksamaale kõvade reparatsioonidega pähe lajatati, võeti sakslastelt ka nende kolooniad ning anti Rahvaste Liiga mandaadi alla. Kamerun jagati kaheks, inglise ja prantsuse kolooniaks ja vastavalt sellele kujunes ka nende piirkondade keelsus. Pealinn viidi rohkem riigi keskele ja Bueast sai lihtsalt piirkondliku tähtsusega linn. Pärast Teist maailmasõda 1960. iseseisvus prantsusekeelne osa, aasta hiljem inglisekeelne ning riigid ühinesid. Kuna osa inglisekeelsest osast läks üldse Nigeeria alla, on prantsusekeelne osa Kamerunis märksa suurem ja domineerivam. Laias laastus võib öelda, et Buea ja Bamenda piirkonnad on ainsana inglise keelsed, ja kokku vaid 5% kameruunlastest on oskab nii inglise kui prantsuse keelt. Bamenda kohta võib lugeda ühe teise sama projekti liikme blogist aadressil siia klikkides. 

            Internet väidab, et 2005. aasta seisuga oli Buea linnas tsirka 90 tuhat elanikku, siis Green Camerooni juht Masango arvab, et praeguseks on see number küll kasvanud. Buea linnas ei ole just eriti kõrged majad, nii et seetõttu ta laiub võrdlemisi suurel maa-alal. Läbi linna jooksevad paar keskset teed mäest üles, mida mööda kaarutavad edasi-tagasi taksod. Taksod asendavad siin ühistransporti, on ilusad kollased ja mitte eriti kulukad (aga nendest kirjutan mõni teine kord).

Inimesi on tõesti palju ja terve peateeäärne on suvalistes kohtades pikitud inimestega, kes midagi müüvad. Umbes nagu mitme kilomeetri pikkune baltijaama turg. Ainult et udus ja konstantses vihmas. Pluss muidugi see, et asjadel pole hinda juurde märgitud ja raha küsitakse näo järgi (minu näkku on ilmselgelt kirjutatud, et tegu on rikka mehega, sest küsitakse sageli kahe või kolmekordset hinda normaalsest. Nicolas seevastu on ilmselgelt oma näorikkusest midagi kaotanud, sest erinevalt kahekuutagusest ajast küsitakse temalt ka aina vähem). Sellistes olukordades kulub marjaks ära mingisugune üldine teadmine, kui palju miski maksma peaks.

Teid ääristavad poolemeetri sügavused veerennid, sest väidetavalt näiteks augustikuus võib vabalt sadada lakkamatult seitse päeva järjest ja minu praegu kogutud udu ja vihmasegu on pelgalt kehv piknikuilm. Vihmavarju peab ostma igal juhul, aga kuna tegu on hiinavärgiga, kestvat nad üldiselt kehvalt.

Kogu Buea linna olemus meenutab džunglit. Vähemasti nii ma arvan, ilma et kunagi tegelikult oleksin džunglis käinud. Ent kuna linna ümbritseb vihmamets ja tänavatel luurab pidevalt voolav õhuline udu, on tunne päris metsik. Sammal tunneb ennast sellises keskkonnas eriti koduselt ning seetõttu on ta väga laialt levinud. Nicolas räägib ka soojemal ajal ringiliikuvatest sisalikkudes ja koolibridest, aga kõige suurem kohalik elajas, kes minu teele sattunud on, oli mu toakaaslane geko.

Tegelikult tahaks nüüd siia panna ühe hea ja ilmestava pildi Buea linnast, kus majade taga kõrgub roheline hiiglasik vihmamets ja kõrge mägi, aga kuna ilm on senimaani pidevalt udune olnud, pole ma veel mäge näinud. Räägitakse, et vaatepilt on võimas, nii et esimesel võimalusel ma lisan selle ka siia blogisse (kuigi piltide üleslaadimine on kaunis ajamahukas ettevõtmine).