Lastekodudes otsad koos

            Tasapisi hakkab see trall siin läbi saama. Eelmine nädalavahetus käisime justkui viimaseid kordi lastekodudes. Nagu varasemalt öeldud, siis mingit erilist õppetegevust seekord plaanis polnud.

            Valmistasime lihtsalt ette väikse aarete jahi ja aardeks ostsime pulgakomme, mandariine, küpsiseid ja limpsi. Seekord tuli meiega kaasa ka Deborah, üks üliõpilane USA-st, kes professor Nicki juhatusel mingit värki õpib. Nick palus, et me võimalusel leiaks Deborah’le tegevust. Tüdruk tundis huvi lastega töötamise vastu. Nick arvas, et ta võiks jätkata keskkonnaklubidega lastekodudes, et anda tema tegevusele mingisugune sisu. Olime nõus ja võtsime ta siis prooviks kaasa, et ta saaks aimu, kuidas asjad on ning mingisuguse kontakti lastega.

            Laupäeva hommikul vallutasime kõige pealt Roots4Kidsi. Deborah’le oli kõik uus ja huvitav, kohe alguses päris ta minult, kuidas siin lapsendamissüsteem toimub. Andestust, aga minu jaoks tundus olukord nii totter (ja ka küllalt klišeeline), et mul kohe arvamus langes temast. Deborah muidugi jätkas kiitmist, kui ilusad ja armsad need lapsed ikka siin on. Neil pole mitte midagi (eh?) ja nad on ikka nii rõõmsad. Nad on nii tugevad lapsed, oh kui raske neil on. Jne jne jne. Minu diplomaatiline külg oskas talle ainult vastu mhmh-itada ja suurt midagi ma kommenteerima ei hakanud. Juba varem ta oli öelnud, et selle lastekoduga ta töötama ei tahaks hakata, sest siin liiga palju lapsi (17 – kui juulis alustasime, oli 14).

            Noh, okei, see selleks, tegime omad asjad ära. Lastel oli lõbu laialt ja jaht oli edukas. Said oma nänni kätte. Üllatavalt koomiline oli, kui mõni noorem, kes polnud varem gaseeritud limpsi proovinud, mullide tõttu kõvasti nina krimpsutas. Saime kõik naerda. Ja meie Sarah’ga väiksed kõhklused, kas limps oli just parim idee. Lõpuks tuli meelde lastele öelda ka, et see on meie viimane kord seal olla (nooh, tegelt eelmine kord juba ütlesime, et järgmine on viimane). Lapsed jätsid kenasti hüvasti, polnud eriti traagiline see lahkumine, kallid siin, paitused seal. Vahva. Deborah muidugi vesistas kõvasti. Mul oli imelik. Vist tal ka.

Aaretejaht vihmasajust hoolimata. Esiplaanil Ada

            Tegime kärme lõuna Keller’is, ja suund Bokwongosse MountainKids’i külla. Hops, õues varem peitsime vihjed aaretejahile ära ning astusime sisse. Lapsed just olid lõpetamas oma koolitöid eraõpetajaga – tore viiekümnendates aastates laia naeratusega mehike. Kiikasin siis kah nende vihikuid. 11aastane Cynthia õppis ajaloos Vana-Egiptuse kohta, ümberkaudsete maade kultuuride jms säärasest. Geograafias aga lisaks Kameruni paiknemisele ka tähtsaimad ettevõtted Kamerunis (kelle käes on elektritootmine jne). Huvitav.

Aaretejahi küsimustele vastuseid nuputamas

            Tegime siis oma aaretejahti, kõik läks kenasti. Sõime küpsiseid ja mandariine. Aga kui lastele meelde tuletasime, et see nüüd siis viimane kord, oli tore meeleolu nagu peoga pühitud. Lapsed muutusid kohutavalt tõsisteks. Püüdsime paari mänguga neil tuju tõsta, aga üsna edutult. Kui lahkusime, tulid nad lehvitama, aga jälle hirmus tõsiste nägudega. Õnneks, kui pilti tegin, suutsin mõnda naeratama veenda.

Pika veenmise peale sai mõne naeratuse kah! Zürii tõstab esile Alfredi (vasakult esimene)

            Minema kõndides oli päris tühi tunne. Ei tea, kas sellest, et siin vähem lapsi (7) kui teises lastekodus ja tänu sellele saime lähedasemaks või seetõttu, et siin lapsed nõnda nukrad olid, kui ära läksime. Ei olnud eriti lahe...