Elust ja inimestest

            Kui eile õhtul Nicolasega restorani (ööbimiskohta) jõudsime, oli Sarah seal juba tutvust sobitanud paari kohaliku tegelasega. Üks neist sattus väga vaimustusse, kui kuulis, et mu nimi on Johannes, sest tema vanaisa nimi oli ka Johannes ja ta tuli samuti Saksamaalt (miskipärast tekkis neil arusaam, et olen sakslane, aga ma ei hakanud seda ümber lükkama). Tervituseks kallistas ta mind kõvasti, pakkus õlut välja teha ja kutsus mind vanaisaks.

 Selgus, et pärast Saksa koloniaalvõimu lõppemist, viidi tema vanaisa kaheksa-aastaselt Saksamaale ja anti talle saksa nimi. Mõni aeg hiljem naases kutt Kameruni, aga esiti ei tundnud ennast siin päris mugavalt, sest oli enamuse elust veetnud Vaterlandis. Olevat alguses kohalikkegi tervitades peljanud neile kätt anda ja ulatas käe asemel toki... Lõpuks muidugi võttis siin viis naist ja sai palju lapsi, kellest kõik said haritud ja tähtsad inimesed (professorid ja saadikud). Minu uuele tuttavale aga pani vanaisa nimeks... Bismarck :).

Täna ootab Bismarck meid kella poole kuueks restorani, et meile oma vanaisast pilte näidata. Pisike probla on seonduvalt see, et kuuest ootavad kaks teist glenni meid teise linnaossa õhtusööki sööma. Näis, kuidas kujuneb.

            Õhtul rääkisid restoranis töötavad Kalvin ja Bertham Buea ööelust. Korra on Sarah nendega kah kaasas käinud ja kutid seletasid nüüd, kuidas nad ühe taskuvarga minema ajasid. Nimelt Sarah oli tantsuhoos oma käekoti selja peale pannud ja varganägu lähenes noaga, et rihm läbi lõigata, aga Kalvin ja Bertham sekkusid õigeaegselt ning kihutasid kurikaela minema. Sarah’l muidugi polnud sellest intsidendist õrna aimugi. Loo tegi veel lõbusamaks muidugi kahe seletaja iseloom – olles parimad sõbrad käituvad nad sageli kui kaksikud, räägivad samaaegselt, naeravad kõva häälega kõht kõveras oma naljade üle ja täiendavad teineteist. Lisaks veel muidugi tõsiasi, et jutu kõrvale käis ka näitemäng, kus meile täpselt etendati, mismoodi lugu oli juhtunud.

            Saime veel teada, kuidas tüdrukud meeste taskutes käivad vargil tantsimise ajal ja milliseid inimesi vältida. Bueas on omad gängid, kes kannavad vastava sümboolika või värviga kõrvarõngaid või pearätte. Nende teele sattuda ei maksa, sest kuttidel on igasugu erinevaid relvi ja vahendeid, millega välismaalasi hirmutada ja vigaseks teha. Samuti soovitasid nad vältida samas kohas mitu korda käimist, sest sedasi pannakse jälle silm peale ja ükskord jälitatakse taksoga majani ning enne koduukseni jõudmist röövitakse paljaks. Loomulikult tähendab valge olemine rikkust ja seega ollakse kõige meelepärasem sihtmärk.

            Gängi liikmed tarvitavad enne tähtsaid ja hirmutavaid tegusi sageli marihuaanalaadset narkootikumi, mis pidavat tegema ülijulgeks, aga võimalik olevat siin saada kõiki teadaolevaid narkotse (kokaiinid, heroiinid, amfetamiinid jne).

            Kalvin, muidu, on huvitav kutt. Kogu aeg on nägu naerul, nii et pimedamal ajal, kui ta ise öösse sulandub, on suured valged hambad kaugele näha. Ent nagu kristlasele kohane, loeb ta igal õhtul enne magamaminekut 45 minutit piiblit ja pärast ärkamist samamoodi. Seetõttu oskab ta üsna täpselt piiblit tsiteerida. See tundub tegelikult konteksti vaadates hästi imelik, aga ilmselt siin elades on normaalsemast normaalseim.

            Kutid tahavad mind ja Nicolast laupäeval kohalikku kõige kuumemasse klubisse „Las Vegas“ vedada, kus on konditsioneer ja puha. Väidetavalt pidavat välismaised mehed kohalike naiste seas maru populaarsed olema. Jutt kõlab kuidagi tuttavalt...

            Ent tegelikult on meil plaan homme veitsa kaugemale linnast välja sõita kahte erilist järve vaatama ning vajadusel veedame seal ka öö.

Kontori päev

            Tänaseks ühtegi lastekodu planeeritud polnud, nii et tegelesime peamiselt kontoriasjadega. Masango soovib, et kirjutaksime avaldused ka järgmise aasta GLEN vabatahtlikke leidmiseks ja võimalusel otsiksime veel organisatsioone, kellega koostööd teha. Samal ajal tuleb edasi otsida mõnda organisatsiooni, kes suudaks rahaliselt toetada, sest endiselt pole Green Cameroonil mingit märkimisväärset rahastust.

            Rahastuse puudumine teeb elu veitsa raskeks. Peale selle, et vabatahtlikud maksavad ise kontori interneti eest, tuleb ka omast taskust tasuda transport erinevatesse töökohtadesse. Üksikuna pole tegu suurte summadega, aga pidevalt lastekodude vahet sõites koguneb tasapisi kaunis märkimisväärne summa (eriti arvestades minu enda piiratud vahendeid). Lisaks veel, et teha keskkonna klubi tegevused lastele huvitavaks, on vaja erinevaid vahendeid. Pliiatsid-vildikad, paber jms kõige lihtsamaks tegevuseks, aga ka neid organisatsioonil pole, nii et oleme pidanud oma vahenditega leidma. Rääkimata veel mõnest taimest, mida istutada, või labidast, mida selle jaoks kasutada.

            Masango muidugi vabandab ette ja taha, et loomulik ja õige oleks kui organisatsioon need asjad ostaks ja suudaks ise rahaliselt panustada ning et muudes organisatsioonides see tavaliselt sedasi toimibki, aga paraku praegune olukord on selline ja selline. Lihtsalt, olukorras, kus Masango enda ootused projektile on päris kõrged, vastutus ja programmi arendamine, rahastuse leidmine on ainult Sarah ja minu õlul, aga vahendid niivõrd piiratud, on päris raske nõudmistele vastu tulla. Korra kerkib küsimus – kuivõrd seda organisatsiooni üldse katuseks vaja on, kui oma vahenditega asjad ära teeme?

            Helistas ka St. Valentines’i boss (mingi direktor või muu tähtsa nimetusega asjapulk), kes tahtis teada, kes me üldse oleme sellised. Nimelt käisime seal eelmine nädal (kolmandat korda Green Camerooonist) ja leppisime kokku, et tuleme sellel reedel esimest korda oma nn sessiooni pidama. Masango seletas talle, aga boss tahtis dokumenti, mis kirjeldaks organisatsiooni ja projekti. Kirjutasin värgi valmis ja homme viin ära. Igaljuhul, kummaline komme siin Bueas, et võid käia mitu korda asju ajamas, sulle naeratatakse näkku ja tehakse kokkulepped, aga pärast tuleb välja, et keegi millestki ei teadnud ja vii kuskile paberid.

            Püüdsime ka oma passidest allkirjastatud koopiad teha valitsushoones, et ei peaks oma päris passe enam kaasas tassima. Kuigi seina peal on silt, et dokumentide koopiate kinnitamine on tasuta, läks asi ikka maksma 1200 sefat. Siia ja sinna natukene...Homme peaks oma koopiad kätte saama.

            Käis ka mingi tädi usast (dziip ja autojuht), miskisugusele ahjuprojektile pinda sondeerimas. Firma tootvat üliefektiivseid ahjusid/pliite, mida siis varasemalt Darfuri põgenikelaagris kasutatud on. Tahavad oma haaret ka Kameruni laiendada.

Ellile ja Mammule

            Kuna mu armas viieaastane õetütar kurtis, et minu blogis pole piisavalt juttu inimestest ja printsessidest, otsustasin tema palvele vastu tulla. Kirjutasin temale ja teisele õetütrele ühe väikse muinasjutu, kus on printsess. Kameruni ja päriseluga pole selles loos paraku midagi pistmist, nii et selle pika postituse võib targu vahele jätta, kui muinasjutud ei meeldi. Lisaks veel seda, et lugu läks tsipa pikaks kätte ära ja lõpu poole püüdsin lühemalt kirjutada. Nii et, kallid õed, seda lugu võib ette lugeda näiteks kahes osas :) 

            Elas kord üks printsess. Või õigemini, elas kord päris mitu printsessi korraga üle kogu maailma, aga selles loos on tähtsal kohal see üks ja ainus printsess, kes elas kaugel-kaugel maal, mida mõned kutsuvad Kameruuniaks. See on ilus koht, mida katavad palmid ja banaanipuud, mäed, künkad, aga vahel ka suured ja laiad savannid. Need on sihuksed kuivad kohad, kus on põõsad ja hein, aga puid ainult üksikutena. Ent metsavahel, mis on tegelikult lausa džungel, võib kohata igasugu pärdikuid ja ahve, aga vahel ka lausa metsa elevante! Jah, natukene peab ettevaatlik ka olema, sest metsas elavad ka veidi ohtlikumad elajad, maod, kes võivad väikse kitse tervelt alla neelata ja krokodillid, kes hammustavad ka jämeda palgi tahtmise korral vabalt pooleks.

            Keset seda pimedat ja niisket džunglit, kõrgus hiiglaslik mägi. Lausa nii kõrge, et selle mäe tipp oli üle pilvede ja seega seal peaaegu kogu aeg paistis ilus soe päikene. Mäe tipus elas kuningas, kuninganna ja printsess suures lossilaadses majas. Lisaks neile, oli seal loomulikult ka terve hunnik igasuguseid tähtsaid asjamehi ja abilisi. Valvurid, söögitegijad, keda kokaks nimetada oleks ilmselge kompliment, maja korrashoidjad, aednikud ja veel trobikond tähtsate nimetustega inimesi, kelle ühiseks ülesandeks oli maja korras ja toimimas hoidmine. Mis on küll väga tähtis, aga selle loo juures mitteniivõrd oluline, et neid praegu lähemalt tutvustama hakata.

            Kuningas, nimega Musango, oli õiglane mees, hoolitses oma rahva eest, kes elasid džungli pisikestes külades; mõistis nende vaidlustes korda – kellel on õigus ja kellel ei ole, kogus rikastelt makse, et ka vaestele leiba saaks osta. Ta armastas oma rahvast ja rahvas armastas teda. Lisaks rahvale armastas kuningas loomulikult ka oma imekaunist kuningannat Hildat ja nende tütart – printsess Elmat.

            Elma polnud küll veel täiskasvanu, aga ta oli juba piisavalt vana, et mõista maailma, nii et sageli ta istus koos oma isa ja emaga tähtsatel nõupidamistel, kus arutati riigiasju või suures saalis siis, kui isa kohalike elanike vaidlustes õigust mõistis. Elma oli kohal ka siis, kui riigi ääremaadelt tuli käskjalg ja andis teada, et naaberriigi Nigeriandria vana kuningas Njeke on surnud ning lossi poole teel on delegatsioon saadikuid, et kutsuda kuningas Musangot naaberkuninga matustele ja nõupidamisele. Nimelt nõupidamist oli vaja seetõttu, et vana kuningas oli surnud lastetuna ja seetõttu polnud pärijat, kes uueks kuningaks hakkaks. Olukord oli sedavõrd keerulisem, et ka kuninganna oli paari aasta eest õnnetult hukkunud.

            Kuningas Musango asus tegema ettevalmistusi delegatsiooni vastuvõtmiseks, pani selga uhkemad rõivad, kui tavaliselt, lossis pühiti ära viimanegi tolmukübe ja seati suur saal pidulikku meeleollu.

            Kui delegatsioon kohale jõudis, võeti see vastavalt kurbadele uudistele ka mõõdukates toonides vastu – kuulutati küll suursuguste külaliste saabumisest, kuid seda tehti veidi kurvemas meeleolus kui tavaliselt, seinad olid kaetud ilusate värvidega, kuid tumedates toonides.

            „Siseneb auväärt Nigeriandria Kuningriigi ametlik delegatsioon, mida juhib asevalitseja Mustafa,“ hüüdis teadvustaja veidi vaiksemalt kui tavaliselt. Sisse astus kõige esimesena Nigeriandria Kuningriigi praegune asevalitseja Mustafa. Ta oli olnud Nigeriandria vana kuninga Njeke kõige lähedasem nõuandja, tema nii-öeda parem käsi. Oli suur au, et just tema oli tulnud Kameruuniasse, et teada anda vana kuninga surmast ja anda edasi kutse matustele. Tavaliselt kasutati sellisteks puhkudeks lihtsalt saadikut kutse toojana.

            „Auväärt kuningas Musango,“ alustas Mustafa kummardades, kui oli jõudnud kuninga trooni ette, „olen tulnud siia, et tuua kurvad uudised Nigeriandria Kuningriigist. Auväärt kuningas Njeke on surnud ja te olete isiklikult oodatud tema matustele nädala aja pärast Nigeriandria Kuningriigis.“

            Kuna selle kutse oli esitanud asevalitseja isiklikult, polnud kuningas Musangol võimalik keelduda, kuigi enamasti oli sellise olukorras täitsa piisav saata ametlik delegatsioon matustele ja ise jääda oma riiki juhtima. Seetõttu, vastas kuningas Musango: „Auväärt asevalitseja Mustafa, mul on suur au, et teie isiklikult tõite selle kurva uudise ja kutse matustele. Kogu Kameruunias kuulutatakse välja kuningas Njeke mälestuseks kolmepäevane lein. Kogu teie delegatsioon on teretulnud ööbima minu lossis, et homme, koos minuga asuda teele Nigeriandriasse, vana kuninga matustele.“

Ja kuningas pöördus kuninganna Hilda poole: „Kallis kaasa, ma lähen kaheks nädalaks ära, jää palun sina minu asemel Kameruuniat valitsema!“

            „Aurväärt kuningas, kui ma tohin vahele segada,“ alustas Mustafa kiiresti, „aga loomulikult on ka lugupeetud kuninganna ja teie tütar oodatud Nigeriandria kuningriiki.“

            Ent Musango oli oma ostsuse juba teinud ja ei lasknud Mustafal ennast ümber veenda. Kogu seda vestlust vaatas pealt ka printsess Elma. Kuigi ta oli pettunud, et ei saa minna naaberkuningriiki külastama, olid ta mõtted rohkem sellel, et talle ei tundunud asevalitseja Mustafa eriti kurb. Jah, tõsi, Mustafa oli rääkinud veidi kaebleva häälega, kuid tema liigutustest, kehahoiakust ja näoilmest ei peegeldunud tõelist kurbust mitte üks teps. Pigem võis seal näha vilksamisi kavala mehe silmis pilku, mis viitas näitemängule.

            Kameruunia elanikud teadsid, et kui kuningas oli midagi otsustanud, siis nõnda see ka jääb ja tasapisi hakkasid ettevalmistused kuninga järgmise päeva reisiks. Ainult Elma polnud olukorraga päris rahul ja pärast vastuvõttu läks ta oma isa juurde pärima, miks teda kaasa ei võeta.

            „Vaata, tütreke,“ selgitas kuningas heatahtlikult, „keegi peab ju sinu emale seltsi ka jääma. Ta on küll väga võimekas naisterahvas, aga ka temal oleks raske teha kuningriiki puudutavaid otsuseid, kui ta teab, et tema armastatud abikaasa ja tütar on kaugel ära. Seetõttu, ole nii hea ja jää siia.“

            Elma ei hakkanud seekord vaidlema. Isal oli õigus. Ja pealegi, ei maksagi eriti oma vanematega vaielda, sest see ei ole ilus ja võib lõppeda tülliminekuga.

            Järgmisel hommikul asus karavan teele. Selle eesotsas reisis kuningas Musanga, kõrvuti asevalitseja Mustafaga, järel tulid sõjamehed ja abipersonal. Suured lipud lehvisid, andmaks teada delegatsiooni tähtsusest. Elma vaastas lossi aknast neid seni, kuni nad mäenõlva nuki taha kadusid ja rohkem neid näha ei olnud.

            Siis jooksis ta ema juurde ja kallistas teda tugevasti, sest millegipärast oli temas pead tõstmas väikene hirmusegune mure, aga ta ei saanud päris täpselt aru, mis seda põhjustas.

            Teekond Nigeriandria Kuningriiki viis läbi tihedate vihmametsade, üle laiade krokodille täis jõgede, mööda sebrasid ja antiloope täis savannidest. Vahepeal kostitas teelisi jäme paduvihm, teinekord kõrvetav päike.

            Kui kuningas Musango viie päeva pärast Nigerandia kuninga lossi jõudis, olid teelised üsna väsinud. Nii sõjamehed kui ka abilised, kes kuningat sellel teekonnal saatsid. Sel hetkel kui kogu karavan lossi väravatest sisse jõudis, suleti nende taga kõminal uks. Musango märkas seda ja pöördus küsiva näoga Mustafa poole. See aga eemaldus kiirelt kuningast ja hüüdis: „Nüüd!“

            Järgnev, mis toimus, pole eriti sobilik muinasjutus kirjeldada, kuid olukord lõppes sellega, et kuningas Musango viidi lossi keldrisse vangi. Nimelt asevalitseja Mustafa oli kuningat ninapidi veetnud ja kõik tema kaaskonna likvideerinud. Kui aheldatud Musango päris Mustafalt, miks ta kõike seda koledust korda saatnud, otsustas kuri Mustafa talle seda selgitada.

            „Vaata, kulla kuningas...“ alustas Mustafa kavalalt, „või õigemini peaks ütlema e k s kuningas... Tegin sulle külma! Meelitasin sind siia vana kuningas Njeke matustele, kuid tegelikult oli sind vaja siia selleks, et sinult su kuningriik üle võtta. Minust saab Nigeriandia ja Kameruunia ühendkuningriigi kuningas, ja kõik hakkavad minu alluvateks! Kahju ainult, et sinu naine ja tütar siia koos sinuga ei tulnud, oleks ka nendest lahti saanud.

            „Neist hoia, sa eemale, sa kuri madu!“ ähvardas Musango. 

            „Häh, sina pole mingi käskija siin enam. Sa oled tühi koht. Õigupoolest oleksid sa juba tapetud, kui mul sind vaja poleks. Sinu abiga meelitan ma ka kuninganna Hilda ja printsess Elma siia ja siis ei takista mind enam keegi sinu kuningriigi ülevõtmisel.

            Musango rebis vihaselt oma ahelaid, kuid need ei andnud järele.

            „Ma saadan Kameruuniasse sõna, et sa jäid reisil väga haigeks ja et sa vajad enda kõrvale oma armastatud naist ja tütart!“ ütles Mustafa kavalalt irvitades ja kõndis minema.

            Võib tekkida küsimus, miks Mustafal ikkagist oli tarvis kuningas Musango elus hoida, kui ta oleks võinud lihtsalt valetada, et kuningas on haige ja tegelikult ka kuninga kõrvaldada. Ent Mustafa teadis Musango, tema abikaasa ja tütre vaheliselt erilisest sidemest. Nimelt valitses selle pisikese perekonna vahel võlujõud, mis lubas liikmetel tunda, millises olukorras keegi neist parasjagu on. Väga täpselt muidugi ei olnud aru saada, kas kellelgi on kõhuvalu või hoopis palavik, aga kindlalt sai aru, kui keegi oli väga raskes olukorras või lausa surnud.        

           Ja seda loomulikult Elma ja Hilda tundsidki. Mõlemad korraga. Midagi oli korrast ära, isaga juhtus midagi halba, aga ta oli veel elus!

            „Ema, ema, kas sa tunned ka!?“ hüüdis Elma ta oli Hilda lossi pealt üles leidnud.

            „Jah, muidugi kallikene,“ ütles ema ja võttis Elma oma embusesse, „aga ära muretse, küll isaga saab kõik korda! Varsti saame sõna, mis on juhtunud ja siis me teame, mida ette võtta! Ma juba saatsin käskjala Ida-metsa, et ta kutsuks nõia-doktor Liisu lossi. Tema aitab.“

            „Oh ema, aga ma ikka kardan. Ma ei taha, et isaga midagi halba oleks juhtunud. Ma lähen ise sinna ja uurin järgi!“

            „Ei hakka sa kuskile minema! Sa pole isegi täiskasvanud veel. Küll ma selle asja ise korda ajan!“

            Jälle hetk, kus Elma teadis, et emaga pole mõtet vaielda. Ikkagi temast vanem inimene ja puha. Sama lugu nagu nädal aega tagasi isaga.

            Printsess tundis ennast siiski kurvana ja tahtis olla üksinda. Ta läks ära oma tuppa. See polnud mingi tavaline tuba, vaid suur ruum, kaunistustega voodi, kaetud sääsevõrguga, suur kapp, mõned toolid ja laud. Isegi peegel oli seinal.

            Möödus kolm päeva, hiiglama kiiretel hobustel kapates jõudis kohale käskjalg Nigeriandia kuningriigist ja andis teada, et kuningas Musango on haigestunud ning on hädavajalik, et kuninganna ja printsess teda vaatama läheksid. Ent käskjalg ei teadnud, et enne teda oli lossi jõudnud nõia-doktor Ida-metsast. Kuninganna nõudmisel oli nõid loitsnud ja maagilisi sõnu lausunud senikaua, kuni tema silme ette kerkis kujutluspilt ahelates kuningast. Ja seetõttu kuninganna juba teadis, et Mustafa oli oma kurikavalat plaani ellu viimas. Kuninganna lasi käskjalal tagasi viia teate, et nad seavad kuningriigis kõik ilma kuningannata toimiseks korda ja hakkavad paari päeva Nigeriandria poole liikuma.

            Kui käskjalg oli lahkunud, jätkas kuninganna oma ettevalmistusi. Nimelt kutsust ta parasjagu Kameruunia sõjaväge kokku, et kuningas vabaks võidelda. Juba õhtuks pidi väekoosseis valmis olema ning valmis teele asuma.

            Elma kartis. Ta kartis kohutaval kombel. Tal polnud eriti usku, et sõjaväega sellises olukorras hea lahendus saab tulla. Printsess arvas, et kui Kameruunia sõjavägi naaberriiki jõuab, võidakse kuningat kasutada pantvangina ja nõnda takerduks rünnak ning isa jääks ikka vangi. Seetõttu oli printsessil oma plaan. Erinevalt eelmisest korrast, otsustas Elma teha midagi üsna mõeldamatut. Käituda ema käsu vastaselt! Praegu oli täielik eriolukord.

Esiteks, isa elu oli ohus. Teiseks, isa e l u oli ohus. Kolmandaks, i s a  e l u  o l i  o h u s! Nii et asi oli otsustatud. Printsess pani selga mugavad rõivad, mis polnud üldse printsessilikud, võttis oma vibu, mida isa oli teda kasutama õpetanud ja läks talli. Valis kõige kaks kõige kiiremat hobust ja hüppas sadulasse.

Kuna tee sinna oli pikk, lasi ta hobustel sageli puhata, enamasti veekogude ääres. Kuigi Elma polnud süüa kaasa võtnud, oli tal kõht kogu aeg täis. Sest džungel pakub igasugust toitu – banaanid, kookospähklid, imehead ananassid, mangod, papaiad, kohalikud ploomid ja pirnid. Lisaks veel maa alt võib välja kaevata jamssi. Ning igasugu muud loendamatud söödavad taimed.

            Kuna suur sõjavägi liigub väga aeglaselt, jõudis Elma pingutamata enne neid Nigerandria lossi juurde. Värav oli juba suletud, ilmselt seetõttu, et Mustafani oli jõudnud sõna lähenevast armeest. Aga see pisiasi ei seganud Elmat. Ta hiilis metsa ja ööpimeduse varjus lossi külje alla nii, et vahimehed teda ei märganud. Hobused jättis sinna samma lähedale puude varju. Printsess sidus noole külge nööri ja lasi selle üle müüri. Katsetamise järel selgus, et nöör peab küll ja Elma ronis mööda seda üles.

            Ka üle müüri õnnestus printsessil märkamatult ronida. Ta tunnetas, et isa on kuskil lähedal. Olenemata sellest, et parasjagu oli pime öö, liikus müüridel ikka ringi valvureid ja isegi rohkem kui tavapäraselt, sest oodati lähenevat sõda. Printsess oli aga pisikest kasvu ja oskas ennast hästi varjudesse peita. Oskus, mille ta oli õppinud enda lossis elades, kui tahtis vanemate teadmata lossist välja hiilida et teiste lastega mängida.

            Elma kondas mööda lossi ringi, otsides kohta, kus isa võiks olla. Erinevalt tavapärastest muinasjuttudest, kus vangid pannakse kõige kõrgemasse torni lukutaha, oli siinsetes lossides komme pigem vastupidine. Vangikongid olid keldris. Lõpuks, pärast köögi, varasalve ja relvaruumi avastamist leidiski printsess õige tee keldrisse.

            Nagu muinasjuttudes ikka, magas vangivalvur oma laua taga – võtmed laual. Napsti võttis tüdruk võtmed enda kätte ja hiilis edasi kongide poole.

            Esimesest kongist leidis Elma võõra mehe, kes oli seina külge aheldatud. Kuna mees ei maganud, nägi ta ukse vahel sisse piiluvat printsessi. Mõlemad kohkusid veidi. Elma seepärast, et ta polnud kunagi varem aheldatud inimest näinud. Mees seetõttu, et ta poleks arvanudki, et kohtab vangikongis olles ilusat tütarlast. Elma pani sõrme suule, andmaks märku, et vang vait oleks. Mees ei öelnudki midagi, aga oma pilguga anus ta tüdrukut, et see ta välja päästaks.

            Elma mõtles kiirelt – ta ei tea, mis mees see on ja miks ta vangi on pandud. Äkki mõrvar või midagi veel hullemat? Aga võib-olla on ta süütult seina külge aheldatud. Ent ühte asja ta teadis kindlalt – ta ei saanud lasta sellel mehel siia jääda. Ta avas vaikselt kongi ukse ja seejärel andis mehele ahelate võtme. Ikka veel vaikides näitas tüdruk ka oma vibu, andmaks mõista, et kui vang midagi halba teha kavatseb, siis Elma suudab ennast kaitsta.

            Vang avas oma ahelad ja andis võtme Elmale tagasi. Ta oli vanem mees, peast juba hall. Riided tema seljas olid räbaldunud ja näha oli, et ta oli väga kõhn. 

           Mees ütles sosinal: „Minu nimi on Rafael... Ma olin kuningas Njeke ihuarst... aga Mustafa aheldas mind siia, sest ma ei tahtnud tal lasta vana kuningat mürgitada. Kui mina valede süüdistuste alusel kongi kohtuotsust ootama pandi, tappis ta auväärt kuninga..“

            Kuigi see jutt oli kõik väga põnev ei olnud see siiski veel see päris õige koht nendeks aruteludeks. Polnud teada, kui sügav oli valvuri uni ja oli kärmelt vaja isa üles leida ja päästa. Elma käskis vaikselt arst Rafaelil oma kongi teda ootama jääda ja läks edasi. Ainult ühes, kõige kaugemas kongis oli veel üks inimene.

            Printsess tundis ta juba kehakuju järgi ära ja oleks peaaegu rõõmust kiljatanud. „ISA!“ hüüdis Elma mõttes ja avas viimase kongi ukse. Ka kuninga Musango oli teda nähes väga rõõmus. Ja segaduses. Kuidas ometi tema tütar siia sai? Kas ta pandi ka vangi? Aga ta oli ju üksi. Elma kallistas oma isa tugevasti ja siis avas ta ahelad. Isa oli päris nõrk ja vajas kõndimisel tütre tuge.

            Aeglaselt esimese kongini isal longata aidates, sosistas Elma oma isale viimaste päevade sündmustest ja ka Rafaeli lugu - seda, kuidas Mustafa oli kuningas Njeke mürgitanud. Niisugne asjade kulg ei tulnud isale üllatusena ja nüüd oli vaja välja mõelda plaan kuidas ilma sõjata Mustafa kõrvaldada. Sest sõda tähendanuks väga paljudele inimestele surma ja kannatusi, mida oli vaja iga hinna eest vältida.

            Rafaeli abiga oli liikumine kiirem, kuid tundus üsna võimatu kahe vigastatud mehega lossist välja hiilida. Elmal oli ka see läbi mõeldud. Ta mässis ühe oma noolte õmber veidi riiet, lossi koridori valgustavast tõrvikust võttis natukene tõrva ja tuld noolele ning lasi vibuga noole lendu. Nool vihises läbi õhtu ja maandus täpselt seal, kus sihitud – kuivanud heina hunnikus ning süütas selle põlema. Tekkis suur segadus, lossis anti häire ja kõik tormasid tulekahju kustutama. Tänu sellele õnnestus Elmal, isal ja Rafaelil kordamööda ennast märkamatult mööda müüriseina alla libistada ja hobuste juurde hiilida.

            Printses, kuningas ja Rafael ratsutasid oma Kameruunia sõjaväele vastu ja ühe päeva järel olidki kohal. Kuninganna oli tohutult rõõmus, kui nägi oma meest ja tütart terve ning vabana. Ta arvas, et printsess oli sõnakuulmatult läinud isa päästma ja samuti vangi langenud. Perekond oli jälle koos.

            Järgmisel päeval jõuti vastakuti Nigeriandria sõjaväega, aga enne kui lahingud algasid, ratsutas kuningas Musango koos Rafaeliga vastaste sõjaväe ette. Seal selgitasid nad kõigile, mida halba Mustafa teinud oli, et ise võimule saada. Kuigi esialgu vaidles Mustafa kõvasti vastu ja esiti nigeriandrialased ei teadnud, keda uskuda, tuli esile veel tähtsaid inimesi Mustafa lähikonnast, kes sellest salajasest vandenõust teadsid või osalised olid. Üksmeelselt võeti Mustafa, kes salamisi juba põgeneda üritas, kinni.

            Ülejäänud Nigeriandia tähtsad mehed pidasid üheskoos Musangoga nõu, mida edasi teha – kes peaks nüüd Nigerandia Kuningriigi juhtima hakkama. Aruteludes kerkis esile Rafaeli nimi. Ta oli tark ja haritud arst, kes oli vana kuningas Njeke kõrval veetnud poole oma elust ning teadis palju riigi asjadest. Samuti oli ta tõestanud oma mehisust, kui polnud Mustafa valedega kaasa läinud ja ka surmaohus ei olnud nõus Mustafa eest valetama.

            Seega, sõjaväed marssisid tagasi oma maadele ja Nigerandria uueks kuningaks sai Rafael. Ta valitses õiglaselt ja rahvas armastas teda. Ta võttis endale tubli naise ja sai palju väga tarku lapsi. Igavesti olid tal head suhted Kameruunia ja printsess Elmaga, kellele ta võlgnes oma elu.

            Kameruunias jätkus elu samamoodi nagu varem, ainult selle vahega, et nüüd teadsid kõik, et tulevik on heades kätes, printsess Elmast oli kasvamas väga võimekas valitseja.

Roots4Kids

            Nagu lubatud, käisime täna Roots4Kids'is. Ebanga jõudis ka ilusti kontorisse, nii et 10:15 olime lastekodus. See asub ühe küla ääres, mis on umbes 15 minuti sõidu kaugusel Bueast. Sõit kulgeb mööda mäenõlva teed, on väga käänuline, üles-alla ja kitsas. Kahekesi kõrvalistuja istmele surutuna ja nelja inimesega taga ei olnud tunne eriti turvaline. Autojuhid lülitavad sageli laskumisel mootori välja, et kütet kokku hoida.. Kuigi minu teada käivitamisel võtab auto korra terve suure vurtsu kütet, nii et ma ei tea kuivõrd säästlik see lahendus tegelikult on, sest laskumised pole üldse pikad.

Ühest külast läbi sõites jäime teesulu ette seisma. Kohalikud elanikud, kes teed lapivad, olid rondi tee peale vedanud ja küsisid läbisõidu eest raha. Alguses 100 sefat, aga kui nägid „white man’i“, tahtsid juba 1000 sefat. Taksojuht seletas, et tal pole raha ja lasku meid niisama minna. Lõpuks kuidagi saimegi tulema ja jõudsime kenasti külasse.

            Külast viib tee mäest alla umbes pool kilta, ja seal palmi jms puude vahel ongi Roots4Kids, mille eksisteerimist rahastab keegi hollandlane. Selles tulenevalt, muide, ka olid osad raamatud ja õpikud seal hollandikeelsed, kuigi lapsed seda imevärki ei mõista. Minul igastahes tekitas see kohe nõksa kodusema tunde.

            Alustasime umbes saamamoodi, kui eelmises lastekodus. Ent kuna siin oli umbes kaks korda rohkem lapsi, polnud nii lihtne. Õppisime üksteise nimesid tundma, üks neis oli muide Arno (tervitused Bamendasse) ja mängisime mõned lihtsamad mängud. Oli märgata, et need lapsed teadsid loodusest ja loomades rohkem kui MountainKids’i omad. Suurt massi oli veitsa keerulisem ohjata, sest ka lapsed muutuvad kiiremini püsimatuks, mida rohkematega nad suurte tähelepanu jagama peavad.

            Lõpus tantsisime ka veits Ebanga mobla muusika abil. Aga ma pean ütlema, et siinne tantsustiil on väga.. teistsugune kui meil. Nimelt.. lapsed tantsisid nagu kohalikes klubides – käib kõva tagumiku hööritamine ja jalad jms on suht paigal. Lõbu laialt, aga mulle tundus see värk tsipa sobimatu antud konteksti. Heakene küll, kui veel täiskasvanud inimesed klubides, aga väiksed lapsed? Küsisin ka neilt, kuidas nad sedasi tantsima on õppinud ja nad vastasid, et televiisorist! Aga ega ma mingi moraalipolitseinik ka pole, kui komme on sääne, siis mis seal ikka...

            Kui tagasi tulema hakkasime, ladistas vihma. Ebanga ja Sarah loomulikult vihmavarju kaasas tassida ei viitsi nii et pugesime minu oma alla. Varsti saime auto peale, kes esiti soovis 500 sefat näost Bueasse toomise eest, aga saime alla 350 peale. Pressisime siis ennast masinasse, kaks ees neli taga. Vastikul kombel lekkis autol sumpa salongi. Tagumised aknad lahti ei käinud ja sedasi me seal gaasiuimas paarutasimegi. Peaaegu oleksin oma toredale sakslannast tandemile päris poliitiliselt ebakorrektse nalja teinud gaasiga seoses, aga õnneks sain õigel ajal pidama. Vedas!

            Karma karistas mind ka selle tobeda nalja eest, tagasiteel ma ei jõudnud ära oodata, kuna lõpuks autost välja saab. Süda läikis, pea käis ringi, ilgelt vastik. Veel tunnike pärast saabumist oli räme olla ja ma juba otsisin pilguga kohta kontori ümbruses, mida väikse okselärakaga kaunistada...

Mountain Kids

Lõpuks ometi tegevus, mis projekti raames ette nähtud! Käisime Sarah’ga Mountain Kids’i lastekodus. Meiega tegelikult pidi tulema ka Ebanga, kes veel eile lubas juba hommikul kontorisse tulla, et koos plaan paika panna, aga teda ei tulnud. Helistasime talle ja ta selgitas, et on haige ja ei saa tulla.

            Sõitsime taksoga Bonakandasse (vist) 300 sefa eest (kahele inimesele) ja võtsime suuna lastekodule. Päris kindlad me polnud, kus see asub, sest Bueas selliseid asju nagu aadressid väga hästi ei tunta ja eelmine kord olime seal käinud Ebanga juhatusel. Õnneks leidsime õige koha ilma vaevata üles ja astusime sisse. Tänane pereema päris täpselt küll ei teadnud, miks me olime tulnud või kes me oleme, aga ta möönis, et midagi meie tulekust oli kuulnud. Lapsed õnneks tundsid meid ära ja kõigil oli vaba aega kah, nii et saime oma tegevusega mõnusalt alustada.

            Tegime lühikese (ja igava) sissejuhatuse Green Cameroonist ja seejärel vedasin nimede õppimismängu. Suht saime nimed selgeks, kuigi ühe tüdruku nimi oli justkui Suture (ehk inglise keeles haavaõmblus, mis ei saa ometi olla õige). Igaljuhul, uurisime neilt, mida nad juba teadsid, joonistasime loodusest pilti, mängisime mänge ja oli päris tore. Küll aga on tegu vanuseliselt päris erinevate lastega, nii et mõned tegevused olid suuremate jaoks liiga lapsikud ja vastupidi. Lisaks, kaks vanemat poissi teadsid rohkem ja seetõttu ka rääkisid rohkem, nii et me peame selle üle veel arutama.

Loodus!

            Üleüldiselt võib öelda, et see lastekodu on ilmselt kõige mugavam nendeks tegevusteks. Sobiv arv lapsi (praegu seitse) korras maja ja asjast huvitatud lapsed ning kasvataja. Homme näiteks lähem Roots4Kids’i, kus on natukene teistsugune olukord, aga ka ilmselt hea koht. Praeguse plaani kohaselt peaksime seal olema juba kell üheksa (!) ja see koht on päris linnast väljas. Ebanga tahtis nendega koos kohe peenraid harida, aga praegu tundub, et Ebanga ei tule homme ka...

            Nüüd arutasime Sarah’ga, mida homme muuta või teisiti teha ongi plaan valmis!

Tühikäik

            Tänaseks oli plaanitud esimene keskkonnaklubiline kokkutulek inglaste rahastatud lastekodus nimega HOTPEC. Käisime seal külas eelmisel reedel, kuigi lapsi ei kohanud, panime paika tänase päeva esimeseks korraks. Kõik tundus suht timm, aga kui täna sinna kohale rändasime (sõit edasi-tagasi 800 sefat (~1.20€), selgus, et lapsi pole. Lapsed on suvepuhkusel oma perede ja sugulaste juures. Tulevad septembris. Kes me üldse oleme, seda ei teatud, selgitasime projekti ja selle sisu uuesti, andsime uuesti oma kontaktid. Lubati asi augusti lõpus juhatuse koosolekul arutlusele võtta ja meile teada anda. Kokkuvõttes oli Green Camerooni esindus seal juba neljandat korda. Korra käis Masango eelmisel aastal, kui projekti koostas, siis natukene vähem kui kuu aega tagasi Nicolas ja Ebanga teatamas, et meie Sarah’ga oleme tulemas, siis me kolmekesi reedel ja nüüd neljandat korda. Vast nüüd on asi selge, mis me tahtsime ja toimib edasipidi natsa paremini. Igaljuhul, homme, MountainKids’is läheb loodetavasi veidi paremini.

            Ent päeva huvitavamad hetked möödusid taksos. Sinnasõidul selgus, et taksojuht on kõrgharitud rahvusvaheliste suhete ekspert, veetis oma ülikooliaastad Rootsis. Pärast kooli reisis veidi Saksamaal, Hollandis ja Inglismaal, kuni tuli tagasi. Rääkis natukene Rootsi keeles ka meile. Kurtis, et tuli Euroopast ära, sest immigratsiooniseadused on nii karmid ja kogu aeg pidi tööluba ja elamisluba jms uuendama nii et kõik see kokku tähendas tema jaoks liiga palju asjaajamist. Igaljuhul oli tegu huvitava mehega, kes oleks meid ka linnast välja HOTPECi sõidutanud, kui poleks teel olnud kontrollpunkti. Seal vaadatakse lisaks muudele asjadele ka seda, et taksod oma määratud piirkonnast kaugemale ei sõidaks.

            Tagasiteel linna läbisime kontrollpunkti mikrobussis (mis oli inimestest kaunis pungil). Seekord paluti auto teelt kõrvale pöörata ja toimus miskisugune „tehnokontroll“. Lisaks käsipidurile katsetati ka kas kojamehed töötavad (töötasid natukene küll), kas tuled funksivad kenasti ja et kas aknapesuvedeliku süsteem toimib. Vist ei toiminud, sest kuigi juht vabandas tüüpilise „just sai aknapesuvesi otsa“-ga, hakkas väikestviisi tamburai pihta. Reisijad muidugi soovitasid juhile, et maksku ta kohe 500 sefat (80 eurosenti) altkäemaksu ära ja saab minema. Ent tundus, et bussijuhil oli rahast kahju. Pärast energilist arutelu, mis hõlmas endas lisaks käeviibetele ka mütsi mahaviskamist, ronis bussijuht masinasse ja sõitis minema. Ma ei saanudki aru, kas ta siis maksis mingit raha või lasi niisama jalga. Meid jälitama igastahes keegi ei hakanud, aga bussijuhi tuju oli rikutud nii et ta needis kohalikke ametnikke veel tükk aega maa põhja.

            Meil ka natukene vedas, sest erinevalt tänasest, vahel kontrollitakse sellises kohas dokumente ka reisijatel ja Sarah ei kanna oma passi kaasas. Neljapäeval on plaan minna politseiametisse passikoopiad kinnitama, et ka mina ei peaks oma passi kaasas kandma. Näis, mis põnevat seal toimub. Nicolase jutu järgi on seal päris „huvitav“.

            Täna aga valmistume homseks lastekoduks ette!

Kõigest ja mitte millestki

            Murphy seadus on mõnikord päris hea. Just eile, kui olin oma toiduarutluse postitanud ja mäest tagasi alla rändasin, ootas meid riis. Aga riisi kõrval oli sigahea doulee! Vot seda kraami ma võin veel süüa. Mõnus natsa piprakas ja soolane möks roheliste lehekestega. Maitses hea, aga kardetavasti seda väga sageli ei saa.

Pärast seda mõnsat rooga läksime välja Sarah sünnipäeva tähistama kuskile baari mingis linnaosas, mille nimi meenutas st. Andrews, aga tõenäoliselt oli tegelikult midagi muud. Igastahes, koha omanik Koffe oli Masango sõber ja meid kostitati kolme kalaga. Kala tuli enne ise koka juures välja valida. Üks neist meenutas Atlandi tuura, aga üldiselt polnud mul õrna aimugi, millega tegemist, ainult nii palju ma tean, et maitsesid kõik erinevalt ja väga hästi. Söömine toimus käega (parema), mida enne kuumavee kausis loputada tuli. Kalatüki või praetud plantainitüki võis kasta ka piprakastme sisse, aga see oli niivõrd piprane, et väga palju korraga võtta ei tasunud.

Niipalju siis sellest. Täna käisime veel kolmes lastekodus, üks oli päris kaugel, mile 14 kandis, ehk sõit maksis 450 sefat (alla euro natsa). Lastekodule ligipääs oli läbi mudaste teede ja üsna vaevaline, aga lastekodu ise oli suur, 140 lapsega koht. Ent lapsi me ei näinudki, ainult sekretär oli seal, kes ei teadnud meie tulekust midagi. Direktor oli kuskil teadmata ajaks ära. Niisiis jätsime direktorile kirja(!) ja tulime tulema. Minu meelest oli suht raharaiskamise käik, aga ju siis vajalik. Natukene suur tundub mulle ka see koht meie jaoks – ühes lastekodus on rohkem lapsi kui teistes projetki omades kokku. Leppisime kokku, et tuleme esimest korda järgmine esmaspäev.

Järgmine oli üks pisike kristlik lastekodu Buea äärelinnas. Seda juhtis ainult pereema üksinda, mingit rahastust tal pole. Ülalpidamisraha teenib oma põllul kasvava toidu müügist. Tulles astusime pimedasse, lapsed istusid pinkidel, nagu kirikus ja sõid näpuvahel leiba. Oli lõuna. Meie auks pandi tuli põlema. Tutvusime veits kaheteistkümne lapsega, panime paika järgmise külastuse aja, kui „tegevusega“ pihta hakkame ja läksime viimasesse, viiendase lastekodusse.

See on üsna meie kontori kõrval ja erinevalt teistest juhib seda meesterahvas. Lastekodus on ainult üks tüdruk. Kui me tulime vaatasid nad Müncheni Bayerni eilset mängu. Sama jutt, mis teistes kohtades. Nüüd paneme paika oma esimesed tegevused järgmisel nädalal. Üldiselt tundub meil kõigil olevat päris erinev arusaam sellest, mis me tegema hakkame või üldse tegema peaksime. Sarah ja Ebanga tahavad taimi istutada ja lastega mängida. Mina tahaks koostada mingisuguse programmi, mida lastekodud ka pärast meie lahkumist kasutada saaksid, et nende keskkonnaklubid välja ei sureks. Mina kasutaks neid praeguseid külastusi lihtsalt erinevate tegevuste katsetamiseks ja täiustamiseks. Lisaks, meil pole praegu absoluutselt mingeid materjale või vahendeid, mida lastekodudes kasutada. Istutamise tarbeks pole ei seemneid ega labidaid ega midagi. Ennustan, et meie vahel tulevad veel suured arutelud...

Pilte ma täna ei teinud, polnud kuidagi õiget klappi lastega ja ei pildistamine ei tundunud hetkel sobiv. Teinekord!