Mountain Kids

Lõpuks ometi tegevus, mis projekti raames ette nähtud! Käisime Sarah’ga Mountain Kids’i lastekodus. Meiega tegelikult pidi tulema ka Ebanga, kes veel eile lubas juba hommikul kontorisse tulla, et koos plaan paika panna, aga teda ei tulnud. Helistasime talle ja ta selgitas, et on haige ja ei saa tulla.

            Sõitsime taksoga Bonakandasse (vist) 300 sefa eest (kahele inimesele) ja võtsime suuna lastekodule. Päris kindlad me polnud, kus see asub, sest Bueas selliseid asju nagu aadressid väga hästi ei tunta ja eelmine kord olime seal käinud Ebanga juhatusel. Õnneks leidsime õige koha ilma vaevata üles ja astusime sisse. Tänane pereema päris täpselt küll ei teadnud, miks me olime tulnud või kes me oleme, aga ta möönis, et midagi meie tulekust oli kuulnud. Lapsed õnneks tundsid meid ära ja kõigil oli vaba aega kah, nii et saime oma tegevusega mõnusalt alustada.

            Tegime lühikese (ja igava) sissejuhatuse Green Cameroonist ja seejärel vedasin nimede õppimismängu. Suht saime nimed selgeks, kuigi ühe tüdruku nimi oli justkui Suture (ehk inglise keeles haavaõmblus, mis ei saa ometi olla õige). Igaljuhul, uurisime neilt, mida nad juba teadsid, joonistasime loodusest pilti, mängisime mänge ja oli päris tore. Küll aga on tegu vanuseliselt päris erinevate lastega, nii et mõned tegevused olid suuremate jaoks liiga lapsikud ja vastupidi. Lisaks, kaks vanemat poissi teadsid rohkem ja seetõttu ka rääkisid rohkem, nii et me peame selle üle veel arutama.

Loodus!

            Üleüldiselt võib öelda, et see lastekodu on ilmselt kõige mugavam nendeks tegevusteks. Sobiv arv lapsi (praegu seitse) korras maja ja asjast huvitatud lapsed ning kasvataja. Homme näiteks lähem Roots4Kids’i, kus on natukene teistsugune olukord, aga ka ilmselt hea koht. Praeguse plaani kohaselt peaksime seal olema juba kell üheksa (!) ja see koht on päris linnast väljas. Ebanga tahtis nendega koos kohe peenraid harida, aga praegu tundub, et Ebanga ei tule homme ka...

            Nüüd arutasime Sarah’ga, mida homme muuta või teisiti teha ongi plaan valmis!

Tühikäik

            Tänaseks oli plaanitud esimene keskkonnaklubiline kokkutulek inglaste rahastatud lastekodus nimega HOTPEC. Käisime seal külas eelmisel reedel, kuigi lapsi ei kohanud, panime paika tänase päeva esimeseks korraks. Kõik tundus suht timm, aga kui täna sinna kohale rändasime (sõit edasi-tagasi 800 sefat (~1.20€), selgus, et lapsi pole. Lapsed on suvepuhkusel oma perede ja sugulaste juures. Tulevad septembris. Kes me üldse oleme, seda ei teatud, selgitasime projekti ja selle sisu uuesti, andsime uuesti oma kontaktid. Lubati asi augusti lõpus juhatuse koosolekul arutlusele võtta ja meile teada anda. Kokkuvõttes oli Green Camerooni esindus seal juba neljandat korda. Korra käis Masango eelmisel aastal, kui projekti koostas, siis natukene vähem kui kuu aega tagasi Nicolas ja Ebanga teatamas, et meie Sarah’ga oleme tulemas, siis me kolmekesi reedel ja nüüd neljandat korda. Vast nüüd on asi selge, mis me tahtsime ja toimib edasipidi natsa paremini. Igaljuhul, homme, MountainKids’is läheb loodetavasi veidi paremini.

            Ent päeva huvitavamad hetked möödusid taksos. Sinnasõidul selgus, et taksojuht on kõrgharitud rahvusvaheliste suhete ekspert, veetis oma ülikooliaastad Rootsis. Pärast kooli reisis veidi Saksamaal, Hollandis ja Inglismaal, kuni tuli tagasi. Rääkis natukene Rootsi keeles ka meile. Kurtis, et tuli Euroopast ära, sest immigratsiooniseadused on nii karmid ja kogu aeg pidi tööluba ja elamisluba jms uuendama nii et kõik see kokku tähendas tema jaoks liiga palju asjaajamist. Igaljuhul oli tegu huvitava mehega, kes oleks meid ka linnast välja HOTPECi sõidutanud, kui poleks teel olnud kontrollpunkti. Seal vaadatakse lisaks muudele asjadele ka seda, et taksod oma määratud piirkonnast kaugemale ei sõidaks.

            Tagasiteel linna läbisime kontrollpunkti mikrobussis (mis oli inimestest kaunis pungil). Seekord paluti auto teelt kõrvale pöörata ja toimus miskisugune „tehnokontroll“. Lisaks käsipidurile katsetati ka kas kojamehed töötavad (töötasid natukene küll), kas tuled funksivad kenasti ja et kas aknapesuvedeliku süsteem toimib. Vist ei toiminud, sest kuigi juht vabandas tüüpilise „just sai aknapesuvesi otsa“-ga, hakkas väikestviisi tamburai pihta. Reisijad muidugi soovitasid juhile, et maksku ta kohe 500 sefat (80 eurosenti) altkäemaksu ära ja saab minema. Ent tundus, et bussijuhil oli rahast kahju. Pärast energilist arutelu, mis hõlmas endas lisaks käeviibetele ka mütsi mahaviskamist, ronis bussijuht masinasse ja sõitis minema. Ma ei saanudki aru, kas ta siis maksis mingit raha või lasi niisama jalga. Meid jälitama igastahes keegi ei hakanud, aga bussijuhi tuju oli rikutud nii et ta needis kohalikke ametnikke veel tükk aega maa põhja.

            Meil ka natukene vedas, sest erinevalt tänasest, vahel kontrollitakse sellises kohas dokumente ka reisijatel ja Sarah ei kanna oma passi kaasas. Neljapäeval on plaan minna politseiametisse passikoopiad kinnitama, et ka mina ei peaks oma passi kaasas kandma. Näis, mis põnevat seal toimub. Nicolase jutu järgi on seal päris „huvitav“.

            Täna aga valmistume homseks lastekoduks ette!

Kõigest ja mitte millestki

            Murphy seadus on mõnikord päris hea. Just eile, kui olin oma toiduarutluse postitanud ja mäest tagasi alla rändasin, ootas meid riis. Aga riisi kõrval oli sigahea doulee! Vot seda kraami ma võin veel süüa. Mõnus natsa piprakas ja soolane möks roheliste lehekestega. Maitses hea, aga kardetavasti seda väga sageli ei saa.

Pärast seda mõnsat rooga läksime välja Sarah sünnipäeva tähistama kuskile baari mingis linnaosas, mille nimi meenutas st. Andrews, aga tõenäoliselt oli tegelikult midagi muud. Igastahes, koha omanik Koffe oli Masango sõber ja meid kostitati kolme kalaga. Kala tuli enne ise koka juures välja valida. Üks neist meenutas Atlandi tuura, aga üldiselt polnud mul õrna aimugi, millega tegemist, ainult nii palju ma tean, et maitsesid kõik erinevalt ja väga hästi. Söömine toimus käega (parema), mida enne kuumavee kausis loputada tuli. Kalatüki või praetud plantainitüki võis kasta ka piprakastme sisse, aga see oli niivõrd piprane, et väga palju korraga võtta ei tasunud.

Niipalju siis sellest. Täna käisime veel kolmes lastekodus, üks oli päris kaugel, mile 14 kandis, ehk sõit maksis 450 sefat (alla euro natsa). Lastekodule ligipääs oli läbi mudaste teede ja üsna vaevaline, aga lastekodu ise oli suur, 140 lapsega koht. Ent lapsi me ei näinudki, ainult sekretär oli seal, kes ei teadnud meie tulekust midagi. Direktor oli kuskil teadmata ajaks ära. Niisiis jätsime direktorile kirja(!) ja tulime tulema. Minu meelest oli suht raharaiskamise käik, aga ju siis vajalik. Natukene suur tundub mulle ka see koht meie jaoks – ühes lastekodus on rohkem lapsi kui teistes projetki omades kokku. Leppisime kokku, et tuleme esimest korda järgmine esmaspäev.

Järgmine oli üks pisike kristlik lastekodu Buea äärelinnas. Seda juhtis ainult pereema üksinda, mingit rahastust tal pole. Ülalpidamisraha teenib oma põllul kasvava toidu müügist. Tulles astusime pimedasse, lapsed istusid pinkidel, nagu kirikus ja sõid näpuvahel leiba. Oli lõuna. Meie auks pandi tuli põlema. Tutvusime veits kaheteistkümne lapsega, panime paika järgmise külastuse aja, kui „tegevusega“ pihta hakkame ja läksime viimasesse, viiendase lastekodusse.

See on üsna meie kontori kõrval ja erinevalt teistest juhib seda meesterahvas. Lastekodus on ainult üks tüdruk. Kui me tulime vaatasid nad Müncheni Bayerni eilset mängu. Sama jutt, mis teistes kohtades. Nüüd paneme paika oma esimesed tegevused järgmisel nädalal. Üldiselt tundub meil kõigil olevat päris erinev arusaam sellest, mis me tegema hakkame või üldse tegema peaksime. Sarah ja Ebanga tahavad taimi istutada ja lastega mängida. Mina tahaks koostada mingisuguse programmi, mida lastekodud ka pärast meie lahkumist kasutada saaksid, et nende keskkonnaklubid välja ei sureks. Mina kasutaks neid praeguseid külastusi lihtsalt erinevate tegevuste katsetamiseks ja täiustamiseks. Lisaks, meil pole praegu absoluutselt mingeid materjale või vahendeid, mida lastekodudes kasutada. Istutamise tarbeks pole ei seemneid ega labidaid ega midagi. Ennustan, et meie vahel tulevad veel suured arutelud...

Pilte ma täna ei teinud, polnud kuidagi õiget klappi lastega ja ei pildistamine ei tundunud hetkel sobiv. Teinekord!

Esmamuljed toidust

            Kuna täna hommikul Sarah oksendas, siis ta tööle ei tulnud ja lastekodudesse me ei läinud, ma loodan, et ta saab ruttu terveks. Ent seetõttu kirjutan täna toidust. Algatuseks ütlen kohe ära, et maitse üle ei vaielda. Järgnev on minu kogemus ja arvamus kohalikust toidust ja tuleb ära märkida, et ma olen jõudumööda tarbinud kohalikke roogasid kõigest nädala. Ja teades, kuipalju erinevaid söödavaid taimi siin leidub on see koguhulgast ilmselt vaid murdosa. Nii et võib-olla ajajooksul ma kujundan oma arvamuse ümber ja söön oma sõnu (peen sõnademäng).

            Taustainfoks veel niipalju, et üldiselt ma väga valiv toituja pole. V.a ananass, mis mulle eriti ei maitse ning mõned keedetud juurviljad (ja vahel mõni kala). Aga ka need kugistan alla kui isu on piisavalt suur.

            Kohalikul toidul on omapärased nimed, mis kõik meelde ei jää ning huvitaval kombel kasutatakse sageli samu nimesid, mis meil, aga teiste viljade kohta. Näiteks avokaadod on pirnid. Ploomid on ka mingid lillad asjad, mida tuleb enne söömist keeta ja mis peale värvuse muult küll kuidagi ploome ei meenuta. See tähendab, et söödud asjade nimesid ma kuigivõrd ei mäleta. Lisaks veel, et pilte ma ka pole toidust klõpsinud, sest sellega kaasneb minu peas mingi hipsteri stigma mida ma kanda ei taha.

            Kohalikud aaaarmastavad pipart – või midagi pipra sarnast, mida lisatakse praktiliselt kõigele, mis söödav tundub. Minu hetke hüpotees on, et pirpa eesmärk on varjata muidu suhteliselt maitselagedat toitu. Ent see pipar siin võtab higi lahti ja paneb silmi kinni pigistama. Isegi kui vahetevahel pannakse meie jaoks veidi vähem pipart, on see endiselt üsna kurnav. Õnneks näiteks piprakastmega ülevalatud riisi kõrval on malbe jamss, mis maitseb natsa nagu kartul ja seega pehmendab tulitavat suud. Riis ja jamss on kaks kohalikku söögikraami, mis maitsevad päris hästi. Küll aga riisiga tuleb ettevaatlik olla, sest hammaste all krigiseb ka aeg-ajalt liivatera. Portsud on tavaliselt hiiglaslikud, sest kohalikud hommikusööki ei söö – ainult lõuna ja õhtusöök.

            Ent lisaks riisile manustatakse ka „garrit“ (kirjutan nagu kuulen), mis on selline mannakontsistentsiga möks, mis lõhnab natukene nagu kõrvits, aga maitseb veits läilalt. Seda süüakse tavaliselt näppudega ja kastetakse „supi“ sisse, mis on enamasti leem õlist ja ühest tükist lihast, kastetud ooooohtra pipraga. Eilne garri oli minu jaoks raske katsumus, sest supi kontsistents oli TÄPSELT nagu tatil - ligane kleepuv löga, mis venib nagu rögaklimp. Punnitasin selle värgi alla, aga silme ees jooksis „Fear Factor’i“ klipid, kus osavõtjad erinevaid eksootilisi kokteile manustasid. Ilmselt oli asi minus, sest Nicolas sai toiduga märksa kergemini hakkama.

            Teine popp toit on plantain(?) ehk siis isane banaan. Seda manustatakse igasugusel erineval kujul, kas praetuna, keedetuna, kuivatatud krõpsude või jumal teab mille muuna. Üldiselt on see üsna normaalne toit, aga vahel on tal maitse magus, nii et süües kõrvale mingit rohelist ülisoolast möksi, pidin kõvasti võitlema, et taldrik tühjaks saada. Hea on, et õhtuti on nälg kallal, see teeb toidu söömise veidi lihtsamaks.

            Siis on lisaks veel terve rodu suht ühesuguse maitse (või peaks ütlema maitsetusega) taimi, konsistents on küll erinev, aga enamasti serveeritakse neid kuhja piprase kastmega. Kastme värvus, ilmselt sõltuvalt koostisest, varieerub rohelise, pruuni ja tumemusta vahel. Erilist naudingut ma kohalikku kokakunsti proovides veel tundnud ei ole. Ühe erandiga.

            Kala! Ka seda pakutakse erinevatel kujudel, praetud, kuivatatud, keedetud jms. Kalaliikides süüakse palju makrelli ja veel midagi haugi taolist. Iga kord on keele alla viinud (kuigi luid on palju). Kohalikud eeldavad ka kalapea söömist (delikatess, parim kalatükk on koos peaga), aga mina veel sellest lummusest päris aru saanud ei ole. Igal juhul, kala on olnud väga bueno.

Lisaks kalale on siin jumalikud puuviljad. Jah, banaan, mis maitseb väga maitseküllaselt ja mõnusalt, kohalik ananass – mmmmmmmm. Kodus ta mulle miskipärast ei maitse, aga siin Nicolasega aeg-ajalt ostame terve ananassi (prantslaslikult nuusutab ta seda enne ostu igast küljest) ja pistame nahka. Ülihea! Magus ja hapu korraga. Malaariaravimi kõrvalnähu – väikene vill suus – valu seda happelist vilja süües mind ei heiduta mitte üks teps. See ütleb juba nii mõndagi. Tänaval saab osta ka maapähkleid, avokaadosid jms, mis on siin mõnusalt küpsed. Ainult apelsinid on miskipärast rohelised ja kuigi maitse on neil täitsa hea, pole nad kuigi mahlased ega viljaliharikkad. Pluss veel igasugu erinevad marjad ja muud saadused on täitsa maitsvad. Kahjuks, meloni hooaeg parasjagu on läbi saanud. Arbuusiostu lükkame kogu aeg edasi, et tahtjaid oleks kolm, muidu ei jõua kõike ära süüa ja kookost plaanime osta täna.

Nicolasega ostame aeg-ajalt ise pastat ja laseme seda teha, et meie maitsemeeled veidi puhata saaksid. Tuleval nädalavahetusel kavatseme kartulit osta ja seda praadida munaga. Ei jõua ära oodata! Hommikuti piirdume kohaliku saiaga (ruudukujuline), millele määrime peale šokolaadikreemi ja kõrvale joome teed. Hea mõnus! Ei koorma eriti kõhtu ja annab energiat terveks päevaks. Lõuna paiku, kui Sarah ja teised lähevad kohalikesse restoranidesse, võtame Nicolasega kahepeale pätsi (ruudu) saia ja kõrvale midagi head. Juustu või tuunikala peale (suht kallis kaup ja on ainult seda kiletatud ruudu varianti) ja laseme heal maitsta. Magustoiduks kas apelsine või banaane. Võib tunduda totter, et ei naudi kohalikku kokakunsti, aga kuna õhtusöögi portsud on tavaliselt suured, ei taha lõunat eriti pirakat teha. Ja kuna kohalikud eriti hügieeninõuetest kinni ei pea nii et ei taha eriti riskida ka. Küll õhtuti saab kohalikku kraami proovida, aga üldiselt tunnen kergendust kui kohale jõudes näen, et söögiks on riis.

Lastekodud

            Müttasime täna Sarah ja Ebangaga veits ringi. See tähendab, esialgu taksoga Bakangosse (küla Buea linnast 15 minta autosõitu) 250 sefa eest. Siis sealt 15 minta mäest alla ja leidsimegi ennast Roots4Kids-i lastekodust. Koht oli natukene tuttav ja isegi klišeelik, maja valvas üks Mr. George (vist) ja lapsed tagusid tühja jalgpalli, väravateks kivid.

            Astusime aiast sisse, tutvustasime endid ja kohe juhatati meid maja keskel asuvasse hiiiglaslikku tuppa, mis täitis kõiki vajalikke funktsioone – söögituba, magamistuba, puhketuba jms. Lapsed kutsuti meiega ringis istuma ja kõik ütlesid muudkui welcome!. Tutvustasime ennast Ebanga eestvedamisel. Püüdsin olla chill ja sõbralik, aga samas tuksus alateadvuses ebamugav tunne tüüpilisest olukorrast – valged vabatahtlikud tulevad lastekodusse. Sarah silmad särasid, lapsed olid nagu lapsed ikka. Pikk sissejuhatus keskkonnast ja Green Cameroonist oli nende jaoks igav, pigem olid nad seal lihtsalt sellepärast, et võõrad neid vaatama olid tulnud. Tegime väikse tutvumisringi, kus saime teada üksteise nimed (mille ma ka suht koheselt unustasin) ja siis uuris Ebanga laste käest, mis taimi neile istutada meeldib. Igasugu maisid ja lilled käisid läbi, osad lapsed haihtusid vaikselt minema. Minu kõrval istuv kutt, kelle nimi mul veel kümme minutit tagasi meeles oli, hakkas minuga tutvust sobitama. Ma oletan, et ta oli umbes kümneaastane, kuigi kohalike elanike vanuste oletamisega võib marudalt puusse panna. Igaljuhul, väga jutukas ta ei olnud, aga tasapisi toetas pea õlale ja pani käe ümber. Julgust kogudes hakkas mu juukseid katsuma – sirged ja pehmed. Mina tema omi katsuda ei julgenud, sest Gleni seminaril öeldi, et olgu mustanahaliste juuksed nii huvitavad kui tahes, on ebaviisakas paluda neid katsuda (kuigi ma täiega tahaks). Igastahes, kutt siis sasis huviga mu juukseid, siis käe karvu. Pärast oli lausa säärte kallal. Lõpuks, kui märkas Kupi sõrmust (pealuu, luurehundid), natukene ehmus, aga jätkas oma uurimustööd. Isegi kõrva sisse piilus. Mul oli igastahes põnev! Ajasime veidi veel juttu, vahtisime nende sigu, poisid pärast saatsid meid mäest tagasi üles, et nende aiamaad näidata (mida suvalised inimesed rüüstama kipuvad). Vahepeal tegin paar klõpsu ka, aga kuidagi ebamugav oli lastekodulastest pilte teha. Muidugi kõik lubasid ja nii, aga ikkagi, stereotüüpse valgeinimese tunne hiilis kontidesse.

Roots4Kids'i kutid taovad vutti

            Järgmine sõit viis teisele poole linna, kohanime ma enam ei mäleta (ilmselt midagi B-tähega). 150 sefa kaugusel igastahes. Tegu oli eelmisel aastal avatud lastekoduga Mountain Kids, 7 last, enamus kutid. Tore pereema oli. Istusime jälle ringis, aga siin tundusid lapsed kuidagi arglikumad – mitte et keegi katsuma ei tulnud, vaid asi oli milleski muus. Aga ma ei suutnud põhjust ja väljundid ära tunda. Igastahes, suhteliselt sama jutt, vahtisime pilte. Saksamaa toetatud lastekodu (need sakslased ka jõuavad igale poole). Tegin paar klõpsu ja leppisime järgmise kohtumise kokku. Ka neil on kuskil kolkas maalapp. Mind tegelikult sinna väga ei tõmba, aga mul on mulje, et Sarah ja Ebonga aind taimi istutada tahavadki, sisulist õppetegevust(mänge) justkui mitte. Võib-olla ma lihtsalt kujutan ette.

Mountain Kids'i pere Sarah ja Ebangaga

Käisime tagasiteel linnast läbi, võtsme süüa, Sarah sülearvutil emaplaat läbi, nüüd tal aega mõelda, kas laseb seda parandada, ostab uue emaplaadi või lausa arvuti. Parandaja tundus asjalik vemps ja ajasime temaga veits arvutite teemal juttu. Tunnistas ka, et raha ta parandamise eest ei võta, sest tegu ngo-ga ja keskkond tema jaoks tähtis – igaljuhul, respekt!

Kontoris täitsin paar veebilehekülge, kust võiks ehk natukene raha saada. Suurem osa aega kulus internetiga maadlemisele (kange vend on see internet siin). Nüüd, kontoritunnid on tegelikult juba läbi, kirjutan ruttu blogisse ka, mis tehtud sai. 

Homme on Sarah sünna. Saab (vist) 24aastaseks. Tõin talle Eestist Kalevi šoksi. Ma täiega loodan, et ta jagab seda meiega, sest sokulaadi isu on tohutu! Jäätist tahaks ka. Homme lähme teistesse lastekodudesse. Kokku tahab projektist osa võtta viis lastekodu.

Öö

Eilne öö oli maru lärmakas. Isegi kõrvatroppidest polnud kasu. Sadas ladinal vihma ja müristas nii kõvasti, et isegi voodi värises. Üldiselt, senikaua oli päris lahe kuni hakkasin mõtlema majade piksevarraste eripärade üle (ehk et nende mitte eksisteerimise). Siis tulid silme ette videokaadrid maalihetest niisugustes mägipiirkondades. Mõtlesin, mis tunne on mudas ujuda ja kuidas vajadusel kõige kiiremini majast välja saada. Igastahes, lõpuks, kui ma magama jäin, oli jälle päris vaikne.

            Hommikul komberdasin voodist välja, et avastada akna all vett (seal, kus mu saapad kuivavad, mis on nüüdseks juba natsa hallitama läinud). Saabastesse kavatsen sisse osta riisi, et see niiskuse välja imeks. Hallituse aga.. kraapisin maha. Juhtusin siis ka aknast välja kiikama ja esmapilgul ei saanud üldsegi aru, mis asi see sealt puude tagant paistab. Silm polnud nagu harjunud niisuguseid kaugeid asju vaatama, lihtsalt kaugel-kaugel täitis poolt taevast mingi roheline mass. Heureka! Taipasin, et tegu on LÕPUKS OMETI Mt. Camerooniga. Lippasin kohe majast välja, kaamera muidugi unustasin esiti maha.

            Seal ta oligi, Mt. Cameroon oma täies hiilguses! Oleks mul ainult hea kaamera millega kogu seda mastaapsust ja suursugusust jäädvustada. Tegin palju klõpse ja enda hinnangul parimad viskan siia. Paraku... täit emotsiooni nendest ei saa, selle jaoks tuleb lennukipilet osta ja kohale lennata! Muidugi, kaasglenid aserite ja kirgiiside maal ainult muigavad selle künka üle :)

Nicolase projekt

Tänane päev oli veidi teistsugune kui tavaline argipäev. Hommikul kell üheksa kogunesime ühe Saksa-Kameruni koostöö organisatsiooni ruumidesse ja panime toa ettekandeks valmis. Kuna Nicolase arvutil oli DVI väljund, aga dataprojektori juhe oli VGA, pidime kasutama minu (Nortali) sülearvutit. Triks-traks, asi kümne minutiga valmis. Alguseajaks oli kuulutatud kell üheksa, et 9:30 pihta hakata. Reaalsuses alustasime kell kümme ja ka veel siis tilkus inimesi ettekande ajal juurde.

Nicolas ise õpib parjasjagu Saksamaal GIS-i kasutamist ja tagasiminnes hakkab tegelema oma magistrikraadi lõputööga. Tegu on väga põneva inimesega ja minu asjatundmatu kõrvalvaatajapilk ütleb, et enda erialal on tegu päris pädeva mehega.

Nicolas räägib, kuidas värvidele omistatakse numbriline väärtus

Ega tegelikult väga palju kuulajaid ei olnud, aga õnneks need, kes olid tulnud, olid asjast väga huvitatud. Nicolas küll muretses, et ta ei teadnud osavõtjate tasemest midagi ja pelgas, et räägib kas liiga lihtsustatult või liiga keeruliselt. Ettekande mõte oli, et tutvustada kohalikele ngo-dele ja asjast huvitatutele, kuidas kasutada vabavaralisi(tasuta) geograafilise informatsioonisüsteemi programme, et lihtsustada kohalikku keskkonnakorraldust. Internetist saab tasuta alla laadida kahe erineva satelliidi pilte ka antud piirkonnas. See tähendab, Nicolas õpetab kohalikele, kuidas neid satelliidi pilte kasutada, neid manipuleerida ja tõlgendanda vastavalt enda vajadustele.

Kuulajad

             Workshop algas ühise palvega, kus tänasime võimaluse eest sellel osaleda ja et me kõik ilusti kohale jõudsime. Tänane workshop oli ainult tutvustav sissejuhatus, kohale tuli umbes kümmekond huvilist. Nendest seitse hakkavad Nicolasel kontoris külas käima, kus ta õpetab neile programmide käsitlemist lähemalt ja koos nendega hakkab esialgu Green Camerooni jaoks hindama metsamassiivide muutust viimase kahekümne aasta jooksul ja koguma informatsiooni, kuhu on kõige otstarbekam edaspidi oma tähelepanu suunata. Hea oleks, kui ka pärast Nicolase lahkumist septembris oleksid kohalikud vastavate programmide käsitlemisega piisavalt sinapeal, et oskaksid nende abil ka enda projekte paremini planeerida.

            Nii et nüüd ootab Nicolast ees põnev kuu. Ta koostab graafikud, mille alusel kahekaupa hakkavad huvilised tema juures käima ja programme õppima. Kuidas see 16 ruutmeetrises kontoris välja hakkab nägema, kus lisaks talle ja tema külalistele on veel Masango, Sarah, Joshua ja Ebonga (ja mina), seda ma ei tea.

            Homme plaanime Sarah’ga külastada esimest kahte lastekodu, et saada veits aimu, mida nemad sellest projektist ja meilt ootavad ning missugused vahendid neil endil juba olemas on.