Arutasime
juba ammu, et oleks tarvis Mt. Cameroon ära vallutada, kaua ta ikka sealt
ülevalt meile kõrgilt peale vahib. Esialgu ainult jutuks see jäigi, kuniks
mõistsime, et Nicolas sõidab juba järgmisel teisipäeva tagasi Prantsusmaale.
Tuli kärmelt tegutseda ning eelmise nädala alguses võtsimegi vastu otsuse, et
ronime mäe tippu. Varsti aga selgus, et kuna Sarah kolib restoranist just
sellel nädalavahetusel, ta meiega tulla ei saa. Aga Nicolas edasi lükata
minekut ei tahtnud, nii et otsustasime minna kahekesti.
Selleks, et
sinna mäkke ronida, on tarvis maksta Kameruni riigile 20 000 sefat (u 30
eurot) inimese kohta. Lisaks kulub marjaks ära giid, kes leiaks üles õige tee.
Aastate jooksul on mäel eksinud ja surnuks külmunud mitmeid inimesi. Kuna on
vihmahooaeg, ei soovitata ronida, sest on eriti külm, märg ja libe. Sellest
tulenevalt pole ka kuigi palju soovijad ning seetõttu oleme siinveedetud
nädalate jooksul nautinud giidide eranditut tähelepanu. Ei möödu nädalat, kui
ligi ei astuks mõni giididest, kes uurib, kas me oleme juba mäel käinud ja
millal minna tahame. Vahel juhtub seda isegi mitu korda päevas.
Nicolas,
mäkke ronimise eestvedaja (sest temal on asjaga kõige kiirem), valis välja
giidi nimega Robinson. Arutasime temaga hinna üle. Lõpuks saime sedasi, et
giiditasu (21 000) + 1 magamiskott Nicolasele, registreerimistasu,
seljakott minule oleks kokku maksnu 70 000 sefat. Robinson kinnitas, et
telki meil vaja pole, sest onnis nr 2 saavat magada ka köögis.
Magamisvarjualune põles eelmisel aastal maha.
Meile
tundus see hind veitsa karm, nii et läksime kolmapäeval Robinsoni ülemuse
Lifafa juurde. Temaga saime teistsugusele kaubale. Giiditasu 16 000 peale,
kaks lebomatti, magamiskott, seljakott, keedupott, registreerimistasu ja telk
74 000 eest. Samuti on võimalik palgata kandja, kes võtabosa varustusest
enda kanda, aga arvasime Nicolasega, et meile sellist luksust küll tarvis pole.
Veel olevat Lifafa sõnul hädavajalik
telk (5000 sefat), sest onn nr. 2 köök olla magamise jaoks liialt pisike. Kuigi
tema diil oli kokkuvõttes kallim, sisaldas see ihaldusväärseid mugavusi, nii et
lõime käed. Ainus mööndus oli see, et päris lõpliku jah-sõna anname järgmisel
päeval, sest ma pidin enne arsti juures käima.
Nimelt
eelmisel õhtul oli mind painanud nõme peavalu, mille ma esiti tavalisel
külmetuse kaela määrisin, aga hommikul kraadides palavikku polnud. Kuna ees
tõotas tulemas raske nädalavahetus, mõtlesin igaks juhuks arsti juurest läbi
hüpata, lihtsalt, et olla kindel. Muidu ma poleks läinud.
Kolmapäeva
õhtul arsti küll kohal polnud, ent seevastu õde oli valmis mind vastu võtma.
Kõik toimis kenasti, mind kaaluti, vaadati silmaalustesse, mõõdeti vererõhkugi
(kuigi ma ütleks, et natukene valesti). Õde uuris ka igasuguste asjade kohta –
kas ma joon või suitsetan, milline mu perekonnaseis on, kuidas mu väljaheide on
jms. Lõpuks võttis ta verd malaaria proovi jaoks.
Positiivne
vastus käes, väike malaariavastane rohi (mille nime ma enam ei mäleta) ka, mida
kolm päeva võtma pidin, läksin apteeki, et veel mingit rohtu osta. Kui rohi
käes, selgus, et tegu tavalise paratsetamooliga. Niisiis, esimese doosi
malaariarohtu ja paratsetamooli võtsin juba kolmapäeva õhtul. Ette oli nähtud
kaks portsu päevas ehk arvestuste kohaselt pidin viimase laksu võtma laupäeva
hommikul enne ronima hakkamist.
Neljapäeval
andsime viimase nõusoleku minekuks ja leppisime kokku, et stardime kell seitse
kokkulepitud kohast. Saime kaasa ka oma varustuse – kaks lebomatti, seljakott,
magamiskott ja telk. Reede möödus mõnusas ootusärevuses. Ei teadnud päris
täpselt, mis meid ees ootab, aga tahtsime juba minna. Kuna aitasime Sarah’l
kolida ja pidime ostma kaasa toidu ja vee, venis päev maru pikaks. Kaasa
ostsime 500g spagette, 2 pakki tomatikastet, purgi maisi, 12 kohalikku väikest
šokolaadi, 6 Snickersit (neid leida polnud kerge ja suht kallis kraam), 6
liitrit vett, terve hunniku saia, kolm pisikest tuunikala konservi ning kaheksa
tükikest määrdejuustu (sellised, mida lennukites pakutakse). Nicolas võttis
veel eraldi kaks 250ml Coca-Colat.
Laupäeval
äratus kell 5:30. Kiire tualett, magamiskott kokku (mida kasutan tekina), asjad
valmis. Teevesi keema. Kell 6:00 saabus nicolas koos seljakottide ja muu
varustusega. Pakkisime asjad, jagasime. Kuna tema laenatud magamiskott talle
seljakotti ei mahtunud, panime selle minu omasse ning vastupidi. Niisiis, minu
kotti said: telk, lebomatt, 1 särk, 1 aluspesu, 4x sokid, pealamp, taskulamp, tsäks,
3l vett, 3 snickersit, 6 väikest šokolaadi, pusa, vihmajope, vetsupaber, teip,
taskunuga, sääsetõrje, elastikside, valuvaigistid ja saiad. Lisaks vööle plasku
1l kraaniveega.
Nicolas
võttis ülejäänud toidu ja kraami.
Tegime
kiirelt tee, šokolaadikreemiga saia, viskasin sisse viimased malaariatabletid
ja olimegi valmis.
Kell seitse olime stardipunktis
(Lifafa kontori ees). Huvitaval kombel otsustas ilm korraks selgineda nii et
saime mäe ees poseerides pilte teha. Valisime endale rännakutokid. Umbes 20
mina hiljem jõudis kohale giid Robinson. Tema tuli kilekoti ja vihmavarjuga. Otsustasime,
et paneme tema riided ja magamiskoti minu seljakotti ning kanname kahte kotti
kolmepeale kordamööda. Pott jms jäid kilekotiga tassida. Robinson võttis kah
ühe toki ja tegime minekut.
Nicolas ja mägi. (Tippu pole näha!!!)
Takso viis
meid raja alguspunkti. Panime risti istanduste vahelt läbi mäest üles. Varsti
hakkas mets. Kuna Buea linn on iseenesest juba tsirka 1000 meetri kõrgusel, oli
neljandik maast juba seljataga!
Mets oli ilus.
Niiske nagu ikka ja loomi polnud näha ent linde kuulsime küll. Metsas muutus
rada raskemaks, nii et vahetasime Nicolasega kotti sagedamini. Robinson
otsustas, et tema tassib seljakotti kogu aeg ise (tugev mees!).
Mööda rada
üles ronides möödusid meist järsku üks tumedanahaline ja üks valge mees. Ilge
vilega. Robinson teadis selgitada, et need on sportlased, kes valmistuvad
iga-aastaseks Mountain Race’iks. Rekordeg tippu ja tagasi olevat alla kaheksa
tunni... Ulme! Võistlust organiseerib Guiness (kas rekordi arvestajad või
õllefirma, seda ma ei saanudki aru) ja on väga kõrgetasemeline. Loomulikult on
selleks ajaks ka rajal giidide poolt üles tassitud vesi jms hädavajalik. Karmid
vennad ikkagi!
Robinson metsas
Onni nr 1
jõudes olime heas seisus. See polnud ka eriti kõrgel, hinnanguliselt 1500m.
Ainult mõned järsemad tõusud olid raskemad olnud nii, et tegime vaid kaks
lühemat puhkepausi. Onnis tegime pisikese hommikusöök vol. 2 – sai
tuunikalapasteediga, šokolaad, vesi.
Teekond
jätkus metsas ja kuna oli Nicolase kord seljakotti tassida, tundus kogu rännak
nauditav. Rada oli küll kitsas ja sageli tuli mööda kive päris järsult üles
ronida, suutis vihmametsa lummus hoida tähelepanu kõndimiselt ära. Mõni aeg
hiljem sai mets üsna järsult otsa ja algas veidi järsem tõus. Mäekülg oli
kaetud rohu, põõsaste ning mõnede üksikute kidurate puudega. Niisugust
looduskooslust kutsutakse savanniks. Olen savanne looduskanalitelt varemgi
näinud, aga ma ei oodanud seda leida sihukse kalde all mäeseljal. Kummaline.
Taaskord, loomi polnud näha, küll aga pisikesed varblasesuurused mustavalge
kirjud linnukesed. Ent nemad ei laulnud. Ronisime täielikus vaikuses. Selleks
hetkeks olime jõudnud pilve sisse, nii et riided ja kõik muu said kärmelt
märjak, ning nähtavus ette ja taha oli umbes kakskümmend meetrit. Vahepeal oli
tunne, et oleme ainsad inimesed tervel maamunal.
Mitte väga
pika aja pärast vallutasime „vahepealse onni“ (intermediary hut) – u 2000 m. Seal, üllataval kombel, oli juba neli
nädalat uhkes üksilduses veetnud üks kristlasest kohalik. Tal oli väga hea meel
teisi inimesi näha. Küsis uudiseid Buea ja maailma kohta. Väitis, et on seal
veel kuni oktoobrini. Hea rahulik elada, saab palvetada jms siis, kui ise
tahab, rahus ja vaikuses. Aeg-ajalt käivad sportlased möödas ja toovad talle
midagi, mida eriti hädasti tarvis.
Vaade vahepealse onni ukses. Ämber kogub vimavett, kalle on talutav
Pärast
pisikest kosutavat pausi oli minu kord seljakotti tassida. Pidavat tulema päris
järsk tõus, aga õnneks mitte pikk. Rassisime mööda savanni edasi. Vastavalt
ootustele oli tõus üsna ränk. Ent üllataval kombel ka päris pikk. Tegime
mitmeid lühemaid pause. Minu ja Nicolase taktika ronimisel oli Robinsonist
pisut erinev, tõusime üsna kiirelt ja tegime harva, kuid pikemaid puhkepause.
Giid tuli taga kaugemal järgi, tegi märksa sagedamini pisikesi, u viie
sekundilisi pause. Huvitav tehnika. Aga mees olla juba 30 korda tipus käinud,
nii et eks ta teadis, mida teeb.
Teepeal tõttasid meile vastu sportlased. Nad väga kõrgel ei käinud, teise onnini isegi mitte. Selgus, et üks neist oli prantslane.
Vahepeal
oli tõus nii järsk, et tuli käed appi võtta. Siis märkasime, et kivid on
vaatamata märja pilve sees olemisele soojad. Loomulikult – tegu ikkagi aktiivse
vulkaaniga, mis purskas viimati 2000. aastal. Veidi kõhedust tekitav, aga
sellegipoolest hirmus lahe tõsiasi!
Ähkides-puhkides
mitu tundi hiljem, kümme minutit pärast kella kahte, olime onnis nr 2. Oi kui
hea oli olla. Plaanikohaselt pidime siin sööma lõunat, veetma öö, et hommikul
kell neli ärgata, tipus käia ja tagasi alla põrutada. Kuniks Robinson veel
saabumata oli, vaatasime ringi. Magamisala oli tõesti maha põlenud - tundus
nagu oleks sõda ülekäinud. Köök aga oli piisavalt suur, et seal magada. Lifafa
oli meile telgi täitsa ilmaasjata pähe määrinud! Olgu pealegi.
Nicolas onn nr 2 ees, tõus oli ränk
Kuna onn
oli päris pilve piiripeal saime nautida sooja päikest. Kohe, kui taevakera
pilve seest välja jõudis, oli maru soe ja niisked riided seljas hakkasid
aurama. Kui too aga peitu puges, oli jalamaid jahe. Sõime oma esimesed Snickersid ja väänasime sokkidest vett.
Õige pea
jõudis ka Robinson, kes kiitis meie kiirust ja käis välja mõtte ronida kohe
pärast lõunasööki ka onni nr 3, mis on u 3900 m kõrgusel ehk tunni aja kaugusel
tipust ja seal öö veeta. Siis tulevat järgmine päev kergem. Hea plaan.
Kokkamise
võttis Robinson enda peale. Ilmselgelt oli ta ka harjunud korstnata putkas
küpsetama, sest meie seal vingus kauem kui kaks minutit veeta ei suutnud. Vesi
keema, spagetid sisse, varsti lisasin ka tomatipastad. Maisikonservi avamine
oli küll veidi jama (sest avajat meil kaasas ei olnud), aga väike nõu ja jõuga
sai ka see probleem lahendatud. Taluavalt hea lõuna keres ronisime edasi.
Keedupoti peitsime onni juurde, sest seda üleval vaja ei olnud.
Robinson vihmavarjuga!
Esialgu oli
tõus veidi leebem, kui enne ja pilvest väljapääsemine tähendas ka soojemat ning
kuivemat ilma. Rõõmu polnud pikalt, sest varsti hakkas väsimus kontidesse
jõudma ja mägi muutus järsemaks. Puhkusepauside ajal polnud enam vaikus –
kõrvus kahises veri. Poleks pilvi ees olnud, olnuks ilmselt lummav vaade.
Pilved jäid meist allapoole - õnneks koos niiskusega
Möödusime
koopast, tõenäoliselt kunagine survelõõr vms vulkaani jaoks. Ronimine ei
tahtnud kohe üldse lõppeda. Iga järsaku lõpus tundus, et see on viimane, ent
üles jõudes nägime järgmist ja ülejärgmist. Mägi lihtsalt ei tahtnud otsa
saada. Äkki see nukk on viimane? Ei. Aga too? Ei! Aga võib-olla nüüd? EI!
"Kas see on lõpp? Ei... See on alles algus"
Õnneks
kannatasime Nicolasega kahekesti, mis tegi elu tsipa lihtsamaks, oli isegi
jõudu nalja visata. Taaskord rebisime giidist ette ja mingil hetkel andis tõus
järgi.
Oi kui hea
oleks olnud siin kõndida, kui poleks mitte väsimust ja külma. Kus ometi on onn
number kolm? Aee?! Ühe künka all tegime Nicolasega järjekordse pausi (need
muutusid üha sagedasemateks). Varsti ilmus nähtavale ka kauguses Robinson, kes
hüüdis, et edasi läheksime. Ei saanud esiti päris täpselt aru, mida ta sellega
mõtles, ent edasi kõndides oligi plekk-katusega kauaoodatud imeilus onn nr 3.
Kell oli kuus. Ilm külm ja päike juba ammu mäenuki taga. Onni ümber olid
jahtunud laavajõed. Kaugemal järgmise künka otsas nägime suitsu, mille kohta
giid teadis seletada, et seal on üks aktiivne lõõr.
Jahtunud laava
Külma
trotsides seadsime ennast onnis sisse. Põrandas oli suur auk, seina ääres
lavats, kuhu oli kuhjatud veits kuivanud rohtu savannist. Lebomatid valla,
kiire hügieen, kuivad topeltsokid jalga (andsin giidile ka paari enda
varudest), märjad püksid jalast, pusa selga ja magamiskotti. Kuna minu
magamiskotil „kapuutsi“ pole, sidusin varusärgi endale mütsiks pähe. Õhtusöögiks
juustuga saia. Pea alla rohtu ja silm looja. Õige pea oli aga niiii paganama
külm, et olime kõik tihedalt üksteise vastas. Minu magamiskotil märge, et 12C
on ideaaltemperatuur, sellest madalam kuni -2C on juba ülim miinimum ja risk.
Tundus midagi sinnakanti olevat küll. Äratuse sättisime kella seitsmeks. Seega
kaksteist tundi magamist.
Öö täitsid miljonid tähed...
Muidugi,
magamiseks seda nimetada ei saa. Aeg-ajalt suikusime, et siis jälle külmalt
värisedes üles ärgata ja oma varbaid mudima hakata. Lihased kurtsid eelmise
päeva raskuste üle ning kõva küljealune ei teinud olukorda paremaks. Ka
Robinson, kui ta parasjagu külmast ei lõdisenud ja unne suikus, norskas nagu
mersu diiselmootor. Mul oli suva, senikaua kuni teha kehasoojus mind ka
soojendas.
Kell kuus
hakkas Nicolase telefon laulma. Kuigi päike oli juba tõusnud, oli see allpool
pilvepiiri nii et meid ei valgustanud ega soojendanud. Otsustasime pool tundi
edasi pikutada ja oodata ilma soojenemist. Ja täitsa nii läkski.
Varsti
paistis päike ka meie onni klaasita aknast sisse ja nagu kõigusoojased saime
meiegi päikesest energiat ning virgusime. Võtsime vastu otsuse, et Robinson jääb
kraamiga onni ning meie Nicolasega võtame vaid vett kaasa ja vallutame selle
tipu lõpuks ära! Kiirelt sai juustuga sisse ja minekule.
Eriline
piin oli külmi ja märgasid pükse jalga panna (mul Kamerunis ainult üks paar
pikki pükse) ning lausa Genfi konventsiooni vastane oli läbimärgi saapaid jalga
susata. Olgugi, et ööseks olin neisse vetsupaberit sisse toppinud, et veidigi
niiskust välja imada. Õues avastasime ka kellegi mahajäetud pudeli, mis oli
seest härmas. Öö oli vist päris jahe.
Eilne päev
jalgades, hõre õhk (internetist lugesin, et sellisel kõrgusel juba 40% vähem
hapnikku sissehingatavas õhus kui merepinnal), vulkaaniline tuhk (kes
rannaliiva jooksnud, teab kuivõrd see tavapinnast raskem on) ei teinud viimast
tundi eriti kergeks. Kuigi tõusud olid leebed tegime sagedalt peatusi. Iga
30-50 meetri tagant kolm minutit hingetõmbamist.
Vaatamata
raskustele oli rännak siiski nauditav. Väga vinged jahtunud laavajõed, kauged
suitsevad lõõrid, surematud rohelised taimed, kes ka sellises kliimas mäepinda
katta suutsid. Sinine taevas kus paistis juba päris mõnusalt soojendav päike.
Kell
kaheksa olime tipus. Lõpuks ometi. Ümberringi vaadates polnud ühtegi punkti
meist kõrgemal. Pilved madalal all. Päike kõrgel taevas. Ülim vaikus, ülim
rahu. 4090 m. Tegime pilte, laulsime hümne, meeleolu oli väga ülev.
Tipp. Pilved seal kuskil all
Vaade tipus. Kõik mis nähtaval on üle pilvepiiri
Kui onni
tagasi jõudsime oli Robinson lebomatid, magamiskotid juba kokku pakkinud. Jäi
ainult keha kergendada, kraam selga, viimase liitri vett vööle ja minekule.
Onni nr 2 jõudsime umbes kahe tunniga. Võtsime poti kaasa, kinnitasime
Snickersiga ja asusime teele.
Järgmine
osa oli juba päris ränk. Lihased hakkasid üksteise järel töölepinguid üles
ütlema. Ja mägi aina jätkus ja jätkus. Rohkem pilte ma ei teinud, ainus mõte
oli jõuda järgmisesse onni ja siis järgmisesse ning siis koju. Pilves sadas
vihma rohkem kui eelmine kord ja kuigi meeleolu mäe vallutamise tõttu veel
ülev, oli minek raske.
Kaua aega
ja mitmeid libisemisi hiljem olime keskmises onnis. Sõbralik kristlane tegime
meile väga magusa tee (mis oli antud olukorras SUPER), sõime tuunikalaga saia.
Kaua seal istuda ei saanud, sest lõpuks oli vaja ju ikkagi koju ka jõuda. Ees
oli ootamas veidi laugemat savanni ja osa metsa. Ronisime kaua. Kukkusime
sageli (ka Robinson). Hakkas vihma sadama. Mitte tibutama vaid sadama. Rada
muutus vaikselt ojaks. Kui metsani jõudsime, sadu tihenenes padukaks. Vesi
ulatus hüppeliigeseni ja voolas kiiresti. Kohmitsesime kivide vahel, ei saanud
päris hästi aru, kus oli vesi ja kus oli kivi. Lihaste ülesütlemine ei aidanud
kaasa. Mets tundus olevat lõputu ja vihm ei andnud mitte üks teps järgi. Kotid
muutusid järjest märjemaks ja raskemaks. Kujutasin ette, kuidas varsti tuleb
suurem veevool ülevalt mäelt ja viib meid endaga kaasa. Polekski nagu kõige
halvem olnud...
Onn number
üks. Oh sa mu meie! Robinson mõtles, et teeme seal pikema pausi. Olime
läbimärjad. Nagu bassseinist tulnud Kkoju jõudmise tung oli nii suur, et
jätkasime pärast ühe Snickersi söömist. Vesi sai otsa.
Ilma
vihmata oli minek veidi lihtsam, aga nüüd kimbutas meid muda. Vigaste lihaste
tõttu paterdasime nagu pingviinid. Ronimiskepp muutis meid aga hoopis Charlie
Chapliniteks. Mets ei tahtnud lõppeda. Läksime alla ilmselt umbes sama
aeglaselt kui olime üles roninud. Lõpuks olid istandused, lõpuks teed, lõpuks
linn! Kell oli pool viis.
Andsime
Robinsonile kogu laenatud varustuse ja võtsime enda asjad. Paterdasime mäest
alla, saime taksole. Kodu. Kõik oli märg. Fotokas töötab, aga on niiskust täis
ja udune. Kaamera nupud ei funksi enam, nii et videosid ma sealt kätte ei
saa... Kasutan mõlema kuivatamiseks läpaka ventilaatori sooja õhku. Aitäh Nortal! Ja Nokia mobla töötab probleemideta!
Nicolase
rahakott on hävinud.. või õigemini, see, mis seal sees oli. Paberist dokumendid
ja raha. Plastikaatidel pole häda midagi. Mu magamiskott, mida kodus tekina
kasutan oli läbimärg. Panin kuivama.
Riided
seljast, ja voodisse. Kuna tekki mul nüüd polnud mässisin ennast kõige pealt
tekilinasse. Ikka jahe. Kangutasin aluslina madratsi alt välja ja tekitasin
kookoni. Oh kui hea. Kell kuus magasin. Ärkasin kella kaheksa paiku hommikul.
Varustuse
hooldus, riietepesu (mis muidu teen nädalavahetuseti). Lihased valusad nii et
lõunapaiku kontorisse sõitsime taksoga. Lõunasöögiks riis ja kana – isver kui
hea!
Mägi
ilmutas ennast korraks. Kuid seekord ei tundnud me enam tema ees aukartust. Nüüd
oli ta taltsas. Kuigi ikka on ta kõrge ja mastaapne, vaatame teda kui vana
sõpra, mitte kui rivaali.
Kokkuvõtvalt
peab tunnistama, et füüsiliselt oli mägi päris raske. Tõsi, minu füüsiline
ettevalmistus polnud ideaalne ja mäe ronimise viimatine parim saavutus on karm
318m Suurel Munamäel. Kaitseväe rännakud hindan aga raskemateks kui selle
ronimise. Ent vähem ohtlikuks. Sest mäel olles pole mitte mingisugust
turvavarustust ega pääste võrku, pole olemas koptereid kanderaame ega midagi.
Vaid sina ja su sõbrad. Hea, et midagi ei juhtunud. Siiski peab ütlema, et rada
on kenasti valgeks võõbatud kividega märgistatud ja suurim oht on külm. Vaated
on ilusad (selge ilmaga ilmselt veel ilusamad), loodus on ääretult huvitav ning
vaikus täiesti endassemässiv.
Tõestusmaterjal 4km kõrguselt