Hakkame lõpetama

            Sihuke lugu siis, et täna on siin olla justkui viimane päev. Homme pärastlõunal lendaks Etioopiasse ja sealt edasi Euroopasse seiklema. Kui kõik läheb plaanipäraselt olen pärast 34 tundi reisimist kodust. Väga ei tõmba see pikk reiseldamine. Võiks miskine telepordimasin olla või midagi.

            Igastahes, praegu on üsna kiired mässamised kontoris, ei saa ennast lõdvakski lasta ja ka viimane päev möödub siin kuuris. Teeb natukene meele mõrudaks, aga samas, ma pole ju mingi turist?

            Siiski, mõtted on juba nii mujal, et keskendumine tööle edeneb ülivaevaliselt ja seetõttu mõtlesingi, et teeks väikse ajurünnaku tabeli asjadest, mida ma siit igatsema hakkan ja mida praegu kodust igatsen.

            Muidugi, enne ka aitäh kõigile, kes selle seikluse võimalikuks tegid, kes toetasid ja kes mind siia suunas ;). Aitäh ka Nortalile suurepärase sülearvuti eest, ilma milleta kogu töö keskkonnaklubide käsiraamatu ja blogi kallal olnuks pea võimatu.

Siinolemise plussid	Kodusolemise plussid
Ma ei pea mõtlema iga päev, mis söön. Vähemasti tööpäeviti on lõuna- ja õhtusöök paigas. Ma ei pea ise midagi valmistamagi.	Saan ise otsustada, mida söön, vastavalt oma maitsemeelele meisterdada.
Nii head puuviljad ja kala.	Nii head piimasaadused, maiustused, kodumaised söögid-joogid
Vinge ja eksootiline vihmamets	Kodune metsatukk majataga
Palju põnevaid loomi, peamiselt putukaid	Öösel pealambivalguses vetsu kooserdades, ei ole oht häda ja ehmatuse koosmõjul püksi lasta, kui loputuskasti peal kämblasuurune prussaka ja sääse ristsugutis vastu vahib.
Toas kogu aeg elu käbi, pole igav.	Toidupalasid ei ründa kogu aeg sipelgad, hiired ja muud varganäod.
Huvitavad inimesed, kellega taksos kaassõitja istet jagada ning juttu puhuda.	Mõnus öise bussiga üksinda tagaistmel koju loksuda
Mt. Cameroon, mis ennast aeg-ajalt ülivägevalt ilmutab	Emajõgi oma võimsas rahus
Värske mägine õhk	Taksod ei ründa oma heitgaasidega, mis on mitmekordselt vastikud tänu igasugu solgile, mis paaki topitakse
Vähe sotsiaalseid kohustusi	Kunagi pole igav
Aeglane internet võõrutab interneti-sõltuvusest	KIIRE INTERNET
Üsna odav elu	Kindel sissetulek palga näol
Saab igast kauba hinna üle vaielda ja vähemaks rääkida	Asjadel on kindel hind, tead palju miski maksma peaks ja ei saa eriti petta
Elu täis tänavad, kus alati miskit toimub	Kõnniteed!
Mägilinn, mis jalakäijat eriti hästi vormis hoiab	Mõnus, (suht) sile maa
Üleüldine eksootika, mis kaasneb võõras ja kauges riigis elamisega	Turvatunne, meditsiinisüsteem, politsei jms
Mõnus, möödahiilimatu hommikune külmavee karastus	Kuum dušš
	Perekond on lähedal

Buea

Lastekodudes otsad koos

            Tasapisi hakkab see trall siin läbi saama. Eelmine nädalavahetus käisime justkui viimaseid kordi lastekodudes. Nagu varasemalt öeldud, siis mingit erilist õppetegevust seekord plaanis polnud.

            Valmistasime lihtsalt ette väikse aarete jahi ja aardeks ostsime pulgakomme, mandariine, küpsiseid ja limpsi. Seekord tuli meiega kaasa ka Deborah, üks üliõpilane USA-st, kes professor Nicki juhatusel mingit värki õpib. Nick palus, et me võimalusel leiaks Deborah’le tegevust. Tüdruk tundis huvi lastega töötamise vastu. Nick arvas, et ta võiks jätkata keskkonnaklubidega lastekodudes, et anda tema tegevusele mingisugune sisu. Olime nõus ja võtsime ta siis prooviks kaasa, et ta saaks aimu, kuidas asjad on ning mingisuguse kontakti lastega.

            Laupäeva hommikul vallutasime kõige pealt Roots4Kidsi. Deborah’le oli kõik uus ja huvitav, kohe alguses päris ta minult, kuidas siin lapsendamissüsteem toimub. Andestust, aga minu jaoks tundus olukord nii totter (ja ka küllalt klišeeline), et mul kohe arvamus langes temast. Deborah muidugi jätkas kiitmist, kui ilusad ja armsad need lapsed ikka siin on. Neil pole mitte midagi (eh?) ja nad on ikka nii rõõmsad. Nad on nii tugevad lapsed, oh kui raske neil on. Jne jne jne. Minu diplomaatiline külg oskas talle ainult vastu mhmh-itada ja suurt midagi ma kommenteerima ei hakanud. Juba varem ta oli öelnud, et selle lastekoduga ta töötama ei tahaks hakata, sest siin liiga palju lapsi (17 – kui juulis alustasime, oli 14).

            Noh, okei, see selleks, tegime omad asjad ära. Lastel oli lõbu laialt ja jaht oli edukas. Said oma nänni kätte. Üllatavalt koomiline oli, kui mõni noorem, kes polnud varem gaseeritud limpsi proovinud, mullide tõttu kõvasti nina krimpsutas. Saime kõik naerda. Ja meie Sarah’ga väiksed kõhklused, kas limps oli just parim idee. Lõpuks tuli meelde lastele öelda ka, et see on meie viimane kord seal olla (nooh, tegelt eelmine kord juba ütlesime, et järgmine on viimane). Lapsed jätsid kenasti hüvasti, polnud eriti traagiline see lahkumine, kallid siin, paitused seal. Vahva. Deborah muidugi vesistas kõvasti. Mul oli imelik. Vist tal ka.

Aaretejaht vihmasajust hoolimata. Esiplaanil Ada

            Tegime kärme lõuna Keller’is, ja suund Bokwongosse MountainKids’i külla. Hops, õues varem peitsime vihjed aaretejahile ära ning astusime sisse. Lapsed just olid lõpetamas oma koolitöid eraõpetajaga – tore viiekümnendates aastates laia naeratusega mehike. Kiikasin siis kah nende vihikuid. 11aastane Cynthia õppis ajaloos Vana-Egiptuse kohta, ümberkaudsete maade kultuuride jms säärasest. Geograafias aga lisaks Kameruni paiknemisele ka tähtsaimad ettevõtted Kamerunis (kelle käes on elektritootmine jne). Huvitav.

Aaretejahi küsimustele vastuseid nuputamas

            Tegime siis oma aaretejahti, kõik läks kenasti. Sõime küpsiseid ja mandariine. Aga kui lastele meelde tuletasime, et see nüüd siis viimane kord, oli tore meeleolu nagu peoga pühitud. Lapsed muutusid kohutavalt tõsisteks. Püüdsime paari mänguga neil tuju tõsta, aga üsna edutult. Kui lahkusime, tulid nad lehvitama, aga jälle hirmus tõsiste nägudega. Õnneks, kui pilti tegin, suutsin mõnda naeratama veenda.

Pika veenmise peale sai mõne naeratuse kah! Zürii tõstab esile Alfredi (vasakult esimene)

            Minema kõndides oli päris tühi tunne. Ei tea, kas sellest, et siin vähem lapsi (7) kui teises lastekodus ja tänu sellele saime lähedasemaks või seetõttu, et siin lapsed nõnda nukrad olid, kui ära läksime. Ei olnud eriti lahe...

Kärme vahepala

            Mõned-mitmed päev tagasi lõpetasin kontoris suhteliselt hilja, sedasi, et päike juba tükk aega tagasi loojunud oli. Mis sääl ikka, taksorahast oli natsa kahju nii et otsustasin kondimootori kasuks. Siinsamas lähedal on endine linnavalitsuse maja (või mingisuguste sarnaste ülesannetega asutus), kus siis nüüd vist ikkagi omavalitsuslikke toiminugid peetakse, aga enam päris mitte neidsamu, mis varem, sest uus maja on veits all pool linnas.

            Igaljuhul, see selleks. Tegin siis minekut nimetatud hoonest mööda, omad tähtsad asjad mõtetes, kui mingi hetk avastasin, et olen käratseva rahvamassi sees. Mis kurat? Aga ma seda väga oluliseks ka ei pidanud, tuiasin üsna ülbelt lihtsalt rahva ja politseinike vahelt tähtsa näoga läbi. Mingi kammaijaa seal oli, aga ega ma eriti sügavamat tähelepanu asjale ikkagi ei pööranud.

            Kuni nüüd, mõni aeg tagasi juhuslikult taksoga sõites kuulen raadiost, et linnavalitsus oli seitsmelt linna siseneda üritanud, kuid paberiteta mootorratturilt sõiduvahendid konfiskeerinud ja vana linnavalitsusemaja juurde hoiule toonud. Ratturitele see aga oli vist asi veits vastumeelne, kogusid rahva kokku ja läksid motikaid tagasi nõudma. Asi päädis suuremat sorti lööminguga (kus tappa said nii suvamatsid, ratturid, ametnikud kui ka politseinikud). Kui ma takkajärgi mõtlesin, siis olid jah mingid tsiklid veoki kastis.

            Need vist ongi need rahvakogunemised, mille eest välisministeerium oma kodulehel hoiatab :) 

Söömine vol 2

            Viimasest korrast, kui söögi kohta kirjutasin on möödas omajagu aega ja päris palju vett merre jooksnud. Söömiseks on mul nüüd uus süsteem! Ja ma olen täitsa rahul.

Nimelt, hommikuti närin saia, mida kaunistab mõnus kiht šokolaadikreem. Too möks on päris kallis, aga säilib toas hästi, maitseb hästi ja on lihtsasti manipuleeritav. Saia jaoks pidin ostma plastikust totsku, sest muidu pistsid hiired öösiti hirmsa lärmi saaatel pool saiast pintslisse ja igal hommikul saia ostma töllata kah enam ei viitsi. Eriti kui vahepeal hommikuti kõvasti vihma sajab (ja vihma siin pigem sajab kui ei saja). Kõrvale joon vett, sest veekeetmisvõimekus allüksusel antud momendil puudub. Üleüldse, nõusid ka ei ole, hea on, et taskunuga kaasas, millega möksi saiale peale mäkerdada saan. Restoran enam ei tööta, nii et sealt neid ei saa ja ise kah nii lühikeseks ajaks osta ei tihka (ega jaksa).

Edasi läheb elu roosilisemaks. Sain siin lähedase söögikohaga diilile, et lõunat ja õhtusööki serveeritakse mulle seal. Kohal on huvitav nimi „Multiplier’s „Keller““. Seda ilmselt seetõttu, et omanik ja ainus töötaja Simon on üheksa aastat oma elust veetnud Saksamaal. Kohakesel on mõnus euroopalik tunnetus ka miskipärast ja kohalikele ka meeldib. Eriti popp on sealne kwakoko (lehe sisse tuubiks mässitud roheline möks). Aga mulle (ja vahel ka Sarah’le, kui ta ka tuleb), teeb Simon sageli euroopalikemaid toite. Mis enamasti seisneb selles, et ei pane üldse pepe’t (see tähendab, et tegelikult ikka paneb, aga talutavates doosides). Aga lisaks riisile ja plantainidele, valmistab ta ka keedetud või friikartuleid, spagette või makarone, kala domineerib, aga sageli saab ka kana. Vahel neeru- või maksakastet. Pean ütlema, et olen rahul. (Kuigi kala olen siin olles söönud ilmselt rohkem kui kogu oma eelneva elu jooksul kokku ja minus kala lõhn või maitse enam eriti positiivseid emotsioone ei tekita paraku.)

Söögikoht

Vahel kaasneb toiduga ka valik salateid, riivitud porgand, kapsad, kurgiviilud, avokadod, tomatid jms. Siis on hea! Mõnikord aga saab magustoiduks teisi vilju, greipi, apelsini, laimi, ananassi või hoopis papaiat.

Teine, minu meelest hea asi seal, on see, et televiisorist näeb jalgpalli. Nii kohalikke matše kui ka inglise kõrgliigat. Mõnikord isegi näitab Bundesliga kokkuvõtet ja ülemõistuse tore on seal silmata Ragnar Klavanit. Minus pesitseb tillukene lootus, et äkkkkkki on mõnelt kanalilt näha ka varsti Eesti-Inglismaa mängu. Leedu omast jään ikka päris kindlalt ilma :(.

Õhtust söön hiljemalt kell kuus, nii et tervislikult neli tundi varem magama jäämisest! Kuna Nicolast enam pole, ei kipu puuvilju ise ostma (ananass on suht suur ja tegelikult läheb mul eelarvest välja kah).

Simon leti taga. 

Nädalavahetuseti mul temaga diili pole, ent see ei takista mul enamikel juhtudel ikka seal lõunatamas käia. Õhtusöögiks lippan Bwongo Square’ile, et sealt ühe tänavamüüa käest haarata friikartuleid ja omletti, aga mulle tundub, et sellest olen ma juba kirjutanud.

Istutamine

Niisiis, eelmisel nädalavahetusel oli justkui viimane asjalik kohtumine lastekodude lastega. Vaatamata tüütule vihmale, verejanulistele putukatele ja üleüldisele väsimusele, saime päris kenasti asjaga ühele poole.

            Kõigest lähemalt. Esialgu sadasime reedel sisse MountaidKids’i. Üsnagi kokkulepitud ajal, mis sai koordineeritud maja juhataja Malcolmiga. Kuid vaatamata sellele, olid kohal mingid teised külalised (vististi ootamatud). Kohalik preester ja kristliku raadio juhataja oli saatjaks Texasest saabunud kahele ameeriklasele, kes lihtsalt tahtsid ka näha, „kuidas kohalikud lastekodulapsed elavad“. Istus siis üks nendest tädidest ja tegi lastega koos pilte (iphone’ga loomulikult), ise pärides, kas neid siin ikka „piisavalt armastatakse“ ja hakkas siis kõige pisemat kõvasti-kõvasti kallistama. Minul, seal ruumis samal ajal istudes, oli hirmus piinlik. Vaatasin teisi lapsi, kes asetasid ennast toas selliselt, et laud jääks nende ja külaliste vahele. Nii tüüpiline olukord, mida ka aeg-ajalt turvakodus näinud olen. Inimesed tulevad, annavad kommi, valavad lapsed üle palava armastuse ja kõigi muude emotsioonidega ning siis lähevad igaveseks ära. Ise nad on südames täiesti kindlad, et on teinud midagi suurepärast ja marineeruvad oma üllas headuses veel paar päeva. Suuremad lapsed on sellistega harjunud. Väiksemad, nagu siin Nora, veel mitte. Tema jaoks on see inimene, kes talle tähelepanu pöörab ja tundeid avaldab täiesti tore ja ei tea tema veel, et see sama naine suure tõenäosusega enam kunagi tagasi ei tule. Veel enam – kui Nora jaoks ilmselt jätab see inimene sügavama jälje tema ellu (hea või halva), siis see naine, suurima tõenäosusega, pärast heategevusliku kaifi taandumist, enam mõtteresurssi Nora peal eriti ei raiska.

            Aga võib-olla teen ma Texase parimale eksemplarile liiga. Äkki hakkab ta käima külas nii sageli kui saab, toetab edaspidi seda lastekodu võimalikult palju ka finantsiliste vahenditega ning lõpuks loob ka olukorra, kus Nora saab endale armastava pere.

            Igastahes, kui külalised ära läksid, asusime asja kallale. Meil oli kaasas kohalikud vabatahtlikud Njeke ja Ngwa (uus). Kuna Njekel on oma põld, kus ta viimasel ajal päris ennastunustavalt rassinud on, oli ta meie põllumajanduslik ekspert. Kumbki meist kohalikke eripärasid taimede istutamisel ei tea ja polnud mõtet ka puusalt panema hakata. Hea oli, et saime võtta inimese, kes asjast omajagu teab.

 Kohe alguses saime teada, et bitterleaf’i istutama ei hakka, maja ümber kasvas seda piisavalt. Kaasa olime ostnud hoopis okngobong’i seemneid. Googlist nende kohta ma midagi ei leidnud (ilmselt on see nimetus neil ainult kohalik), aga täiskasvanud taime näinuna arvan, et eks nad mingid kõrvitsalised ole. Istutamine on lihtne, võtad seemne ja pistad mulda. Pinnast pole vaja isegi ette valmistada. Ainult suurem töö on raamistiku ehitamine. Nimelt, seemnest areneb vars, mis ronib üles, kuni üks hetk läheb õitsele. Sellest moodustub omakorda viljakeha(?), mis siis hakkab rippuvalt kasvama. Kaalub sihuke jurakas kuni kümme-viisteist kilo. Raamistik, mida hellitavalt kutsutakse barn’iks (küün), on stuktuur, mida mööda taim üles ronib ja pärast kasvada saab. Matšeetega tegime leiduvast puidust sobilikud jupid, rammisime maasse, nööriga sidusime raamistiku kokku ja oligi valmis. Suurematel poistel oli rohkem tööd, nooremate tüdrukutega lihtsalt arutasime, miks mida vaja on ja pärast aitasid nad nööre siduda. Sai päris uhke. Igaüks sai oma seemne mulda lasta. Istutasime ka oad ja maisi ümber.

Elvis ja Kalvin seovad pealisraami kokku

Järgmine päev Roots4Kids’is olime kohal sama mannschaftiga. Kuna seal on lapsi üle kahekorra rohkem, tegime ka kaks gruppi. Ühte juhendasid Sarah ja Njeke, teist mina ja Ngwa. Kaks ehitist said päris uhked ja lapsed kõvasti vaeva näha. Siin oli muidugi olukord selline, et kõik nad olid varem juba seda taime varem istutanud (või näinud, kuidas seda tehakse), aga seekord vähemasti said nad märksa rohkem ise käed külge panna.

Mõned lapsed, Sarah, Njeke, kasvaja Uncle George ja Roots4Kid'si juhataja

Sellel nädalavahetusel peaks olema viimane kord, kui neid külastame. Mingeid suuri asju enam ei õpi, teeme lihtsalt mõned mängud ja sööme magusat. Jätame hüvasti :(

Töötame ikka käsiraamatu kallal. Praegu on õhus variant, et üks neljast USA üliõpilasest, kes koos kanadalasest professoriga siin mingeid asju õpivad, hakkab edaspidi lastekodudes käima. Üleeile pidasime professoriga plaani, kas ta saaks kuidagi meie tegemisi keskkonnavallas jätkata. Kuigi mul oleks hea meel, kui ta ükskõik mida eesmärgipärast teeks, siis professorile meeldiks just selle teema jätkamine. Neljapäeval saame temaga kokku ja arutame, kuidas ta jätkata saab, kas ta tahaks ise ka käsiraamatut täiendada oma tehtu va

ral jne. Ühesõnaga, kui kõik hästi läheb, siis on hästi! Lapsed saavad endale kellegi, kes samadel teemadel jätkab, käsiraamat saab praktilist täiendust ja üliõpilane tegevust (sest tema õpitavat pronksitööd saab ta teha ainult kolm nädalat Fumbanis, Bueasse tagasi tulles enam mitte).

Kanad

            Ootasin mõni aeg tagasi ühel ristmikul Sarah’t (kellel läks kodus elekter ära ja seetõttu magas kõvastis sisse), kui jäid silma paar kana. Õigupoolest tuleks öelda, et on raske neid mitte märgata, sest nad hulguvad igal pool ringi. Ja kui nad juba on nõnda prominentsel kohal linnapildis, oleks patt kanadele (ja kukkedele) postitus kirjutamata jätta.

            Alguses ma tahtsin nad ära tappa. Lihtsalt sellepärast, et magan esimesel korrusel, kus akna all üsna pidevalt mõni neist siblid ja omaette kaagutab. Pidevalt tähendab ka varahommikul ja õhtul, kui normaalne Johannes magab. Üritab. Kaak-kaak siin ja kaak-kaak seal. Kuked on veel hullemad. Linnalapsena raamatuid lugedes jäi nagu mulje, et kukk kireb korra hommikul ja siis läheb kuuti ja magab edasi. Dutkit! Üks kikerikii-tamine läheb päikesetõusul kella kuue paiku käima ja isegi praegu, kuulen üht kisakõri kuskil „laulmas“. Muide, ääremärkusena, laulavad võidu kohaliku mošee päikesetervitusega... Too mulle isegi meeldib.

            Kanad (ja kuked) on siin vabakäiguga, ehk töllavad seal, kus heaks arvavad. Näiteks kitsed on enamasti ikka nööriga kinni. Aga tänu liikumisvabadusele, on nad ka päris jurakad. Ei teki kahtlustki, et dinosaurused nende kauged eellased on. Ent samas on nad ka omajagu naljakad. Tallavad ringi, pea nõksub samas rütmis. Vahel konutavad mõnel kuivemal kivil nagu kassid, kes lihtsalt aega mööda saadavad. Teinekord jälle on sõda lahti, mine tea, kes kelle ussikese kinni pistis, aga terve uulits on sulgi ja kisa täis.

            Väga palju vaenlasi neil siin pole, lapsed ja täiskasvanud mõnikord pilluvad neid naljaviluks kividega.  Kuid näiteks Roots4Kidsi lastekodus on ka kanad ja koerad – viimased kipuvad esimesi kinni pistma ja sellest on sageli suur tüli. Aga näiteks kasse nad kartma ei pea, sest neid siin ausees ei kanta. Mõnes kandis lausa süüakse.

            Süüakse ka kana. Lehma, sea või bush­-meatist (metsast püütud pärdikud, maod, nahkhiired jms) on ta odavam, aga näiteks kalast omajagu kallim. Kui enda taldrikult vahel kana leian, olen rahul. Tõsi, liha on neil siin üksjagu vintskem ja nõuab närimiseks häid hambaid, aga maitse sellegipoolest hästi hea! Süüakse muidugi kõike, see tähendab, et söögikohas kana tellides ei pruugi saada üldsegi mitte koiba, tiiba või rinda, vaid vabalt võidakse serveerida ka selg koos sabaga või pool kerest. Mõnikord ei saa arugi päris hästi, millise anatoomilise osaga tegu on. Täna ma näiteks tean, et õhtul mind ootab grill kana :).

            Nagu kiuste pole ükski kanalane otsustanud täna kontori uksest mööda tuterdada, nii et seekord jääb pilt lisamata. Aga teen teinekord tasa!

            Ahjaa, asjast ka! Reedel ja laupäeval lähme lastega taimi istutama. Jee!

           

Rutiin

            Häbi kohe kirjutada, sest nii ammu pole midagi lisanud. Ja ega tegelikult probleem polegi selles, et justkui midagi poleks vahepeal juhtunud, pigem lihtsalt, et pole mahti olnud kirjutada ja samas, tekib ka tunne, et kordan varemöeldut. Nimelt, nädalad kipuvad olema üpris üksteisesarnased. Tööpäevad täis kontoritunde, lastekodude käsiraamatu putitamine, info otsimine, töötlemine, uute tegevuste välja mõtlemine jne. Pluss lastekodude külastused, mis on (pea) alati olnud väga lõbusad ja toredad ettevõtmised, vaatamata mõnikord juhtunud ebaõnnestumistele. Kuna neid juhtub harvem, on nad erilisemad, ja seetõttu väärivad ka kirjapanemist.

            Kuna lastel algas kool, leppisime nii JesusKidsi (too üksikema iseseisev lastekodu, nimetus tegelikult pikem ja keerulisem, koodnimi lihtsalt meie antud) ja Roots4Kidsiga kokku, et käime nende juures laupäeval, hommikul ühes, pärastlõunal teises. Sadasime eelmine laupäev kokkulepitud ja läbiräägitud kellaajal siis JesusKidsi sisse, tegevusteks vajalik kraam kaasas ja tuju hea. Ent pereema teeb meile selgeks, et lapsed praegu teevad koduseid töid, pesevad pesu, maja jms, pole hea aeg. Vastame, et heaküll, me võime oodata või pärastlõunal tagasi tulla. Saame teada, et ei-ei, pärast on neil randevuu mingi usugrupiga ja ei saa, et kui me väga tahame võime järgmine laupäev tagasi tulla. Eee.... okei...

            Vähemasti pärastlõunane Roots4Kidsi külastus läks kenasti. Ühe väikse mööndusega. Jõudsime sinna veits peale kahte, aga me ei saanud õige ajal alustada, sest kohale tulid kolm kohalikku usutegelast, kes lastega ringis palvetada tahtsid. Kell neli aga läks söömiseks. Meile pakuti ka (fufucorn ja misiganes-soup). Ajasime tagasi, sest me olime juba söönud ja see misiganes-soup oli just too limane, veniv möks, mis mulle suht vastu on. Paraku, minu väike sõber Larriey oli üliagar ja tõi mulle ka. Tavaliselt süüakse seda käega, aga mina sain kahvli. Sarah pääses.. Noh, mis seal ikka, kui juba ette pandud toit, ei saanud ära öelda, niigi oli söögi tagasiajamine olnud väga delikaatne protsess ja küllaltki ebamugav. Ent nüüd taganemisteed polnud. Fufucorni hunnik oli aukartustäratav. Õnneks, tollel väga maitset pole (õrn maisine meenutus ainult) ja mannapudru kontsistents, nii et täitsa söödav (ka täis kõhuga). Ent too möks.. oeh. Ajasin siis seda näost sisse, püüdsin mitte grimassitada aga suuremad poisid ikka naersid mu üle. Või selle üle, et ma kahvlit kasutan. Igastahes.. iga amps tundus nagu neelaks kellegi võõra ilaklimpi alla. Vägistasin mis ma vägistasin, aga kogu „supist“ ma ikka jagu ei saanud. Üks hetk hakkas lihtsalt nii vastu, psühholoogiline moment on nii tugevalt vastumeelne lihtsalt, et kaalusin juba variante, kuhu oleks kõige mõistlikum oksendada.

            Nii kaugele õnneks asi ei läinud, tõmbasin viimased tükid fufucorni ilma supita sisse ja patsutasin mõnuledes kõhtu, et nüüd olen ma küll täis. Naaber võttis minu ülejäägi supist endale. Avaldasin mõtteis talle tuhat tänu.

            Eile jäi Sarah haigeks, nii et MountainKidsis käisin looduskaitses ja kliima muutustest rääkimas üksi. Kuna seal aind seitse last, kes kõik toredalt taibud (ja järjest julgemad) ei olnud see mingi probleem. Ka vaatasime üle eelmisel nädalal pudelitesse istutatud maisid ja oad. Need olid uskumatult kärmelt idanema läinud ja nüüd juba märkimisväärsed taimed. Järgmine nädal on istutusnädal, kus peaks nad koos uute taimedega mulda panema.

            Vähe rohkem probleeme valmistas looduskaitselise plakati tegemine. Mõte oli selles, et lapsed ise valiksid mingi teema ja siis teeksid sellekohase plakati. Aind, et... nad polnud kunagi varem midagi sellist teinud nii et juhendamist oli rohkem, kui ma tahtnuks. Siiski, täitsa korralik kõige esimene plakat. Lõpus sadasid jälle mingid palvevennad sisse, kes lastega koos jumalat tänada tahtsid, nii et pärast kahte tundi tegelemist tegin ka mina minekut.

            Tundub, et homme lähen ka teise kahte lastekodusse üksi.

Lapsed on lapsed igal pool!

Elvis, koos eelmisel nädalal istutatud ubade ja maisiga. Sigakärmelt kasvavad ikka...

Nicolas läks

            Nädalad tiksuvad vaikselt ja töiselt mööda – Nicolase kolm kuud ongi täis saanud ja eile õhtul istus ta lennukisse, et tagasi koju lennata. Lubas kohale jõudes saata endast pildi, kus kuumas vannis mõnuleb... Näis, kas sedasi ka läheb. Igaljuhul, kutil päris hea elu, Air France viib siit otselennuga alla kaheksa tunniga koju, seega võib eeldada, et mees on juba ammu Prantsusmaal. 

            Juba paar nädalat enne äraminekut hakati tema käest pärima, mis ta neile jätab. Taheti seljakotti, vihmavarju, jopet jms. Nicolas vastas aga alati: „Jätan teile head mälestused minust.“. Boss vastus. Siiski, Green Cameroon sai tema käest kingituseks sülearvuti. Viimase nädalavahetuse veetsime sealt isiklikke asju ära kustutades ja vajalikke säilitades. Uus Windows sai kah peale pandud. Lisaks jäid maha mõned t-särgid ja püksid, vanad tossud, mis ta perekonnale andis.

            Minekule eelnev nädalavahetus oli päris paksult täis igasugu hüvastijätuõhtuid. Esialgu trehvasime teiste kohalike vabatahtlikega reedel, sõime kala ja friikaid, seltsis oldi veel paar hispaanlast Belost, kes samuti ära lendasid. Pluss kaks belglast, kes siin vaid kolmeks nädalaks, aga lahedal kombel tegu hollandikeelsete belglastega, nii et sai nendega veits hollandi keelt pursitud.

            Laupäev möödus rohkem chillilt, päev möödus rahulikku rütmi nautides ning õhtul läksime Masango ja Nickiga välja – viimane on kanadalasest professor, kes õpetab ühes USA ülikoolis midagi lääne-aafrikaga seonduvat. On viimase 15 aasta jooksul igal aastal siin regioonis käinud, et anda ühe semestri jooksul USA üliõpilastele tunde. Esialgu olid nad Malil, aga sealne kodusõda ajas nad minema. Seejärel tegutseti Guineas, aga nüüdses ebola hirmus jäi ka sinna minemata. Võetigi sihiks Kamerun. Kuna Green Camerooniga on sellel ülikoolil kevaditi koostöö programm, siis kasutati ka seekord Masangot vahemehena, kes organiseeris Nickile ja tema neljale üliõpilasele (kes saabuvad 19. septembril) elukohad jms.

            Igaljuhul, Sarah meiega tulla ei saanud, sest tal olid kaks sakslasest külalist pealinnast (Yaoundest), aga meiega liitus Masango sõber Koffe. Eesmärk oli leida kuskilt elava muusikaga baar (mida ei leidu eriti palju). Esialgu proovisime ühest Bokwongo baarist, kus justkui pidi mingi kooslus esinema, aga neid ei olnud. Mis seal ikka, võtsime suuna Bwongo linnaossa ja meil vedas.

            Bänd ja muusika olid huvitavad. Trummar, basskitarrist, rütmiktarrist, laulja ja juht/esi(?)kitarrist vahetasid aeg-ajalt kohti, lood olid enamasti pidginis ja meenutasid sageli reggae rütme. Üpris chill. Mingi hetk otsustas Masango ka meile esineda. Seda, et ta kitarri mängib ja hea häälega on, teadsime me juba varem, sest olime teda maja ees mõnikord mängimas ja laulmas kuulnud. Minevikus oli Masango elatist teeninud baarides ja restoranides esinemisega. Mis ei üllatanud eriti, kui kuulsime teda laulmas. Väga super oli. Viis ja hääl, super! Sõnadest muidugi aru ei saanud, vahel meenutas see hiinakeelset laulmist.. Meeleolu oli igastahes väga ülev ja kogu restoran nautis tema laule.

            Pärast käisime veel Nicolasega Bwongo Square’ilt läbi ja võtsime ühe grillitud kala.

            Pühapäeval käisime Kelleris õhtusööki kõik koos söömas. See on koht, kus me tavaliselt lõunat (ja mina ka õhtusööki) sööme ning omanik pakkus välja, et teeb Nicolasele tasuta hüvastijätu söögi. Lisaks minule, Masangole, Nickile ja Nicolasele oli ka Sarah koos oma kahe sakslasest sõbraga (Johannese(!) ja Sophiega). Söök oli njämma ja õhtu venis päris pikale – Nick rääkis Kanada poliitika nüanssidest.

            Esmaspäeval mõtlesime õhtul veel neljakesi välja minna, Koffe juurde kala sööma, aga Johannes ja Sophie mõlemad olid malaaria saanud ning Sarah pidas targemaks nendega olla. Mis oli päris õige sest lõpuks veetis Johannes kolm päeva haiglas tilgutite all ja oli päääris kehvas seisus. Haigla siin muidugi oli ka üks õnnetuse hunnik, polnud voodilinu, tualett hirmus räpane (et mitte öelda sitane) ja hoolekanne patsiendist üsna niru. Õnneks tänase seisuga läks Johannes (ning Sophie) tagasi Yaoundesse ja paari nädala pärast lendavad koju.

            Muide, ka mina ei olnud oma malaariast päris jagu saanud. Esmaspäeval tegin kiirtesti, mis näitas negatiivset tulemust, aga teisipäeva hommikul käisin kallimat ja põhjalikumat testi tegemas, mis näitas, et eelmisest korrast polnud veel päris terveks saanud. Neelan jälle hommikuti ja õhtuti neli tabletti... 

Plaanid ja tegelikkus

            Lihased vaikselt taastumas, on käimas tavaline töönädal. Alustasime lastekodudes uue teema õpetamisega – jäätmed ja taaskasutus. Esialgu oli tegelikult plaan sellel korral taimi istutada, aga kuna nende hankimine on piiratud rahaliste võimaluste tõttu kaunis piiratud, lükkasime selle järgmisesse korda.

            Täna käisime Roots4Kids’is. Esialgne kava nägi ette, et kõigepealt meenutame lastega, millest eelmine kord rääkisime (vee teema), samal ajal teine peidab kuus plastpudelit aeda või majja, millest pärast meisterdame. Siis laseme neil väikest aaretejahti pudelitele teha. Seejärel küsime ja räägime, mis on prügi, kust see tuleb, millised erinevad prügid on olemas. Kuhu prügi nende arvates läheb (arvutis ka pildid prügimägedest ja põletamisest). Siis räägime plastikust, palju nemad seda üldse kasutavad (lastekodu sisustuse näitel jms), mis on plastiku head ja halvad omadused. Edasi plaanisime rääkida elevant Edgari loo taaskasutamisest ning seda teemat lastega arutada. Lõpuks pudelid n-ö taaskasutada, neist potid teha ja sinna maisi ning ube istutada – ja miks mitte pärast need alged istutamisnädala raames ka õues mulda panna. Ilusa ilma korral tahtsime ka õues väike jalutuskäik teha, prügi korjata ja siis teha väikene katse erinevat sorti prügiga – kaua selle lagunemine looduses aega võtab. Vahele väiksed laulud ja mängud. Hea plaan igatahes!

            Bonakanda külla jõudes võtsime suuna lastekodule, kuid õige pea tulid lapsed meile vastu. Läksid raadiojaama õpikutele järgi (8. sept algab kool). Tore oli näha, kui rõõmsad nad olid meid nähes ja kohe kallistama tormasid. Jätsime nad õpikuid ootama ja läksime ise lastekodusse (mina pääris aeglaselt, sest tee oli mäest alla ja see valmistab mulle veel tsipa raskuseid). Valmistasime ruumi ette, lauad kokku, tahvel, pudelid peitu jms.

            Varsti olidki lapsed platsis. Õigemini tilkusid ükshaaval kohale. Siblimine-sablimine. Selgus, et raamatuid nad ei saanudki ja lähevad kahe tunni pärast tagasi. Okei, teeme käppelt. Vihma nagunii sajab ladinal, nii et jalutuskäiku teha ei saa. Siis veel oli neli last puudu, kes tegid süüa ja pidid kohe tulema. Ootasime, ajasime juttu. Ei tule kedagi, lapsed muutuvad veitsa rahutuks juba. Heaküll, alustame. Aga siis astub juhataja (vist) ligi ja ütleb, et me ikka teised ka ära ootaks. No kui nii siis nii, aga poolteist tundi ainult alles veel. Siis lähevad teised lapsed ära, neil nüüd vaja süüa aidata teha ja omad kohustused (kes koorib plantaine, kes peseb riisi jms). Lapsed tulevad ja lähevad. Otsustame, et püüame ikka alustada. Teeme pudelijahi, neli last neljateistkümnest võtab osa (kaks tüdrukut tegid patsi teineteisele, Etiennil kõht valutas ja istus lihtsalt kõrval ning teised tegid süüa). Kuus pudelit leitud. Väga hea!

            Räägime eelmisest korrast – kaks vanemat poissi (Junior ja Joel räägivad natukene), lisab ka Larey. Veetsükkel, reostuse põhjused ja tagajärjed jms. Täitsa hea, oleks, et teised ka kuuleks. Räägime prügist, selle tekkimisest, alles on neli last, kellest kaks räägivad ja kuulavad – Junior ja Joel. Okei, parem ikka kui mitte midagi. Näitan sülearvutist (Nortal!!) prügilaid, korra on kuus-seitse last köögist tagasi, kõik vaatavad (loodavad ilmselt arvutimänge). Ent kui läpaka sulgen, haihtuvad ka lapsed.

            Jõuame plastiku plusside miinusteni nende kahega, kui Junior ka ära minema peab. Vahepeal on küll jälle mõni teine tagasi tulnud, aga too ei tea üldse, millest jutt käib. Eeh.. Mida teha? Okei, pole mõttet praegu edasi rapsida, selgub, et enne ühte veel nad hakkavad sööma ka. Mõtleme, et teeme minekut ja tuleme laupäeval tagasi (üleüldse kooliajal tuleb laupäeviti käima hakata). Lapsed ei taha, et me läheks, lubavad meile süüa anda ja enda voodisse magama minna, et me vaid jääksime.

            Okei, jääme veits veel, et tulek täiesti mõttetu poleks, räägime niisama teemadel, teen mustkunsti ja chillime. Varsti annab vihm järgi ja otsustame vaba akent külasse minekuks kasutada, et takso leida. Lapsed (need, vähesed, kes tegevuses polnud) jätavad kenasti hüvasti.

            Igastahes, võtsime oma pudelid ka kaasa, väärt kraam, saab kuskil mujal kasutada. Loll tunne natukene, et tühikäik, loodame, et laupäeval on lastel rohkem aega.

            Pudelitega veel seda, et.. kuigi meie jaoks tundub pudelite pooleks lõikamine ja pottide tegemine normaalse taaskasutusena, siis lapsed tahtsid neid pigem kasutada selleks, et kooli vett kaasa võtta. Mõttekoht meile!

            Hommikul, kui kriiti ostma läksin, sattusin poes teleka peale, mis üllataval kombel näitas CNN-i. Pealkirjast ("Ukraine Russia cease fire") veel rohkem köitis mu tähelepanu reportaaži andva reporteri tasutahooned. Tuttav reljeef, kirikutornid, majad... oh jummel, Tallinn :). Kilkasin poeomanikule ka, et vahivahi, minu kodu, minu kodu!! Too ei saanud küll suurt midagi aru, aga minul oli terve hommik mõnusas olekus. Kuni muidugi nurjunud lastekoduretkeni.

Raskused ja tähed (ja pildid)

            Arutasime juba ammu, et oleks tarvis Mt. Cameroon ära vallutada, kaua ta ikka sealt ülevalt meile kõrgilt peale vahib. Esialgu ainult jutuks see jäigi, kuniks mõistsime, et Nicolas sõidab juba järgmisel teisipäeva tagasi Prantsusmaale. Tuli kärmelt tegutseda ning eelmise nädala alguses võtsimegi vastu otsuse, et ronime mäe tippu. Varsti aga selgus, et kuna Sarah kolib restoranist just sellel nädalavahetusel, ta meiega tulla ei saa. Aga Nicolas edasi lükata minekut ei tahtnud, nii et otsustasime minna kahekesti.

            Selleks, et sinna mäkke ronida, on tarvis maksta Kameruni riigile 20 000 sefat (u 30 eurot) inimese kohta. Lisaks kulub marjaks ära giid, kes leiaks üles õige tee. Aastate jooksul on mäel eksinud ja surnuks külmunud mitmeid inimesi. Kuna on vihmahooaeg, ei soovitata ronida, sest on eriti külm, märg ja libe. Sellest tulenevalt pole ka kuigi palju soovijad ning seetõttu oleme siinveedetud nädalate jooksul nautinud giidide eranditut tähelepanu. Ei möödu nädalat, kui ligi ei astuks mõni giididest, kes uurib, kas me oleme juba mäel käinud ja millal minna tahame. Vahel juhtub seda isegi mitu korda päevas.

            Nicolas, mäkke ronimise eestvedaja (sest temal on asjaga kõige kiirem), valis välja giidi nimega Robinson. Arutasime temaga hinna üle. Lõpuks saime sedasi, et giiditasu (21 000) + 1 magamiskott Nicolasele, registreerimistasu, seljakott minule oleks kokku maksnu 70 000 sefat. Robinson kinnitas, et telki meil vaja pole, sest onnis nr 2 saavat magada ka köögis. Magamisvarjualune põles eelmisel aastal maha.

            Meile tundus see hind veitsa karm, nii et läksime kolmapäeval Robinsoni ülemuse Lifafa juurde. Temaga saime teistsugusele kaubale. Giiditasu 16 000 peale, kaks lebomatti, magamiskott, seljakott, keedupott, registreerimistasu ja telk 74 000 eest. Samuti on võimalik palgata kandja, kes võtabosa varustusest enda kanda, aga arvasime Nicolasega, et meile sellist luksust küll tarvis pole.  Veel olevat Lifafa sõnul hädavajalik telk (5000 sefat), sest onn nr. 2 köök olla magamise jaoks liialt pisike. Kuigi tema diil oli kokkuvõttes kallim, sisaldas see ihaldusväärseid mugavusi, nii et lõime käed. Ainus mööndus oli see, et päris lõpliku jah-sõna anname järgmisel päeval, sest ma pidin enne arsti juures käima.

            Nimelt eelmisel õhtul oli mind painanud nõme peavalu, mille ma esiti tavalisel külmetuse kaela määrisin, aga hommikul kraadides palavikku polnud. Kuna ees tõotas tulemas raske nädalavahetus, mõtlesin igaks juhuks arsti juurest läbi hüpata, lihtsalt, et olla kindel. Muidu ma poleks läinud.

            Kolmapäeva õhtul arsti küll kohal polnud, ent seevastu õde oli valmis mind vastu võtma. Kõik toimis kenasti, mind kaaluti, vaadati silmaalustesse, mõõdeti vererõhkugi (kuigi ma ütleks, et natukene valesti). Õde uuris ka igasuguste asjade kohta – kas ma joon või suitsetan, milline mu perekonnaseis on, kuidas mu väljaheide on jms. Lõpuks võttis ta verd malaaria proovi jaoks.

            Positiivne vastus käes, väike malaariavastane rohi (mille nime ma enam ei mäleta) ka, mida kolm päeva võtma pidin, läksin apteeki, et veel mingit rohtu osta. Kui rohi käes, selgus, et tegu tavalise paratsetamooliga. Niisiis, esimese doosi malaariarohtu ja paratsetamooli võtsin juba kolmapäeva õhtul. Ette oli nähtud kaks portsu päevas ehk arvestuste kohaselt pidin viimase laksu võtma laupäeva hommikul enne ronima hakkamist.

            Neljapäeval andsime viimase nõusoleku minekuks ja leppisime kokku, et stardime kell seitse kokkulepitud kohast. Saime kaasa ka oma varustuse – kaks lebomatti, seljakott, magamiskott ja telk. Reede möödus mõnusas ootusärevuses. Ei teadnud päris täpselt, mis meid ees ootab, aga tahtsime juba minna. Kuna aitasime Sarah’l kolida ja pidime ostma kaasa toidu ja vee, venis päev maru pikaks. Kaasa ostsime 500g spagette, 2 pakki tomatikastet, purgi maisi, 12 kohalikku väikest šokolaadi, 6 Snickersit (neid leida polnud kerge ja suht kallis kraam), 6 liitrit vett, terve hunniku saia, kolm pisikest tuunikala konservi ning kaheksa tükikest määrdejuustu (sellised, mida lennukites pakutakse). Nicolas võttis veel eraldi kaks 250ml Coca-Colat.

            Laupäeval äratus kell 5:30. Kiire tualett, magamiskott kokku (mida kasutan tekina), asjad valmis. Teevesi keema. Kell 6:00 saabus nicolas koos seljakottide ja muu varustusega. Pakkisime asjad, jagasime. Kuna tema laenatud magamiskott talle seljakotti ei mahtunud, panime selle minu omasse ning vastupidi. Niisiis, minu kotti said: telk, lebomatt, 1 särk, 1 aluspesu, 4x sokid, pealamp, taskulamp, tsäks, 3l vett, 3 snickersit, 6 väikest šokolaadi, pusa, vihmajope, vetsupaber, teip, taskunuga, sääsetõrje, elastikside, valuvaigistid ja saiad. Lisaks vööle plasku 1l kraaniveega.

            Nicolas võttis ülejäänud toidu ja kraami.

            Tegime kiirelt tee, šokolaadikreemiga saia, viskasin sisse viimased malaariatabletid ja olimegi valmis.

Kell seitse olime stardipunktis (Lifafa kontori ees). Huvitaval kombel otsustas ilm korraks selgineda nii et saime mäe ees poseerides pilte teha. Valisime endale rännakutokid. Umbes 20 mina hiljem jõudis kohale giid Robinson. Tema tuli kilekoti ja vihmavarjuga. Otsustasime, et paneme tema riided ja magamiskoti minu seljakotti ning kanname kahte kotti kolmepeale kordamööda. Pott jms jäid kilekotiga tassida. Robinson võttis kah ühe toki ja tegime minekut.

Nicolas ja mägi. (Tippu pole näha!!!)

            Takso viis meid raja alguspunkti. Panime risti istanduste vahelt läbi mäest üles. Varsti hakkas mets. Kuna Buea linn on iseenesest juba tsirka 1000 meetri kõrgusel, oli neljandik maast juba seljataga!

            Mets oli ilus. Niiske nagu ikka ja loomi polnud näha ent linde kuulsime küll. Metsas muutus rada raskemaks, nii et vahetasime Nicolasega kotti sagedamini. Robinson otsustas, et tema tassib seljakotti kogu aeg ise (tugev mees!).

            Mööda rada üles ronides möödusid meist järsku üks tumedanahaline ja üks valge mees. Ilge vilega. Robinson teadis selgitada, et need on sportlased, kes valmistuvad iga-aastaseks Mountain Race’iks. Rekordeg tippu ja tagasi olevat alla kaheksa tunni... Ulme! Võistlust organiseerib Guiness (kas rekordi arvestajad või õllefirma, seda ma ei saanudki aru) ja on väga kõrgetasemeline. Loomulikult on selleks ajaks ka rajal giidide poolt üles tassitud vesi jms hädavajalik. Karmid vennad ikkagi!

Robinson metsas

            Onni nr 1 jõudes olime heas seisus. See polnud ka eriti kõrgel, hinnanguliselt 1500m. Ainult mõned järsemad tõusud olid raskemad olnud nii, et tegime vaid kaks lühemat puhkepausi. Onnis tegime pisikese hommikusöök vol. 2 – sai tuunikalapasteediga, šokolaad, vesi.

            Teekond jätkus metsas ja kuna oli Nicolase kord seljakotti tassida, tundus kogu rännak nauditav. Rada oli küll kitsas ja sageli tuli mööda kive päris järsult üles ronida, suutis vihmametsa lummus hoida tähelepanu kõndimiselt ära. Mõni aeg hiljem sai mets üsna järsult otsa ja algas veidi järsem tõus. Mäekülg oli kaetud rohu, põõsaste ning mõnede üksikute kidurate puudega. Niisugust looduskooslust kutsutakse savanniks. Olen savanne looduskanalitelt varemgi näinud, aga ma ei oodanud seda leida sihukse kalde all mäeseljal. Kummaline. Taaskord, loomi polnud näha, küll aga pisikesed varblasesuurused mustavalge kirjud linnukesed. Ent nemad ei laulnud. Ronisime täielikus vaikuses. Selleks hetkeks olime jõudnud pilve sisse, nii et riided ja kõik muu said kärmelt märjak, ning nähtavus ette ja taha oli umbes kakskümmend meetrit. Vahepeal oli tunne, et oleme ainsad inimesed tervel maamunal.

            Mitte väga pika aja pärast vallutasime „vahepealse onni“ (intermediary hut) – u 2000 m. Seal, üllataval kombel, oli juba neli nädalat uhkes üksilduses veetnud üks kristlasest kohalik. Tal oli väga hea meel teisi inimesi näha. Küsis uudiseid Buea ja maailma kohta. Väitis, et on seal veel kuni oktoobrini. Hea rahulik elada, saab palvetada jms siis, kui ise tahab, rahus ja vaikuses. Aeg-ajalt käivad sportlased möödas ja toovad talle midagi, mida eriti hädasti tarvis.

Vaade vahepealse onni ukses. Ämber kogub vimavett, kalle on talutav

            Pärast pisikest kosutavat pausi oli minu kord seljakotti tassida. Pidavat tulema päris järsk tõus, aga õnneks mitte pikk. Rassisime mööda savanni edasi. Vastavalt ootustele oli tõus üsna ränk. Ent üllataval kombel ka päris pikk. Tegime mitmeid lühemaid pause. Minu ja Nicolase taktika ronimisel oli Robinsonist pisut erinev, tõusime üsna kiirelt ja tegime harva, kuid pikemaid puhkepause. Giid tuli taga kaugemal järgi, tegi märksa sagedamini pisikesi, u viie sekundilisi pause. Huvitav tehnika. Aga mees olla juba 30 korda tipus käinud, nii et eks ta teadis, mida teeb.

            Teepeal tõttasid meile vastu sportlased. Nad väga kõrgel ei käinud, teise onnini isegi mitte. Selgus, et üks neist oli prantslane.

            Vahepeal oli tõus nii järsk, et tuli käed appi võtta. Siis märkasime, et kivid on vaatamata märja pilve sees olemisele soojad. Loomulikult – tegu ikkagi aktiivse vulkaaniga, mis purskas viimati 2000. aastal. Veidi kõhedust tekitav, aga sellegipoolest hirmus lahe tõsiasi!

            Ähkides-puhkides mitu tundi hiljem, kümme minutit pärast kella kahte, olime onnis nr 2. Oi kui hea oli olla. Plaanikohaselt pidime siin sööma lõunat, veetma öö, et hommikul kell neli ärgata, tipus käia ja tagasi alla põrutada. Kuniks Robinson veel saabumata oli, vaatasime ringi. Magamisala oli tõesti maha põlenud - tundus nagu oleks sõda ülekäinud. Köök aga oli piisavalt suur, et seal magada. Lifafa oli meile telgi täitsa ilmaasjata pähe määrinud! Olgu pealegi.

Nicolas onn nr 2 ees, tõus oli ränk

            Kuna onn oli päris pilve piiripeal saime nautida sooja päikest. Kohe, kui taevakera pilve seest välja jõudis, oli maru soe ja niisked riided seljas hakkasid aurama. Kui too aga peitu puges, oli jalamaid jahe. Sõime oma esimesed Snickersid ja väänasime sokkidest vett.

            Õige pea jõudis ka Robinson, kes kiitis meie kiirust ja käis välja mõtte ronida kohe pärast lõunasööki ka onni nr 3, mis on u 3900 m kõrgusel ehk tunni aja kaugusel tipust ja seal öö veeta. Siis tulevat järgmine päev kergem. Hea plaan.

            Kokkamise võttis Robinson enda peale. Ilmselgelt oli ta ka harjunud korstnata putkas küpsetama, sest meie seal vingus kauem kui kaks minutit veeta ei suutnud. Vesi keema, spagetid sisse, varsti lisasin ka tomatipastad. Maisikonservi avamine oli küll veidi jama (sest avajat meil kaasas ei olnud), aga väike nõu ja jõuga sai ka see probleem lahendatud. Taluavalt hea lõuna keres ronisime edasi. Keedupoti peitsime onni juurde, sest seda üleval vaja ei olnud.

Robinson vihmavarjuga! 

            Esialgu oli tõus veidi leebem, kui enne ja pilvest väljapääsemine tähendas ka soojemat ning kuivemat ilma. Rõõmu polnud pikalt, sest varsti hakkas väsimus kontidesse jõudma ja mägi muutus järsemaks. Puhkusepauside ajal polnud enam vaikus – kõrvus kahises veri. Poleks pilvi ees olnud, olnuks ilmselt lummav vaade.

Pilved jäid meist allapoole - õnneks koos niiskusega

            Möödusime koopast, tõenäoliselt kunagine survelõõr vms vulkaani jaoks. Ronimine ei tahtnud kohe üldse lõppeda. Iga järsaku lõpus tundus, et see on viimane, ent üles jõudes nägime järgmist ja ülejärgmist. Mägi lihtsalt ei tahtnud otsa saada. Äkki see nukk on viimane? Ei. Aga too? Ei! Aga võib-olla nüüd? EI!

"Kas see on lõpp? Ei... See on alles algus"

            Õnneks kannatasime Nicolasega kahekesti, mis tegi elu tsipa lihtsamaks, oli isegi jõudu nalja visata. Taaskord rebisime giidist ette ja mingil hetkel andis tõus järgi.

            Oi kui hea oleks olnud siin kõndida, kui poleks mitte väsimust ja külma. Kus ometi on onn number kolm? Aee?! Ühe künka all tegime Nicolasega järjekordse pausi (need muutusid üha sagedasemateks). Varsti ilmus nähtavale ka kauguses Robinson, kes hüüdis, et edasi läheksime. Ei saanud esiti päris täpselt aru, mida ta sellega mõtles, ent edasi kõndides oligi plekk-katusega kauaoodatud imeilus onn nr 3. Kell oli kuus. Ilm külm ja päike juba ammu mäenuki taga. Onni ümber olid jahtunud laavajõed. Kaugemal järgmise künka otsas nägime suitsu, mille kohta giid teadis seletada, et seal on üks aktiivne lõõr.

Jahtunud laava

            Külma trotsides seadsime ennast onnis sisse. Põrandas oli suur auk, seina ääres lavats, kuhu oli kuhjatud veits kuivanud rohtu savannist. Lebomatid valla, kiire hügieen, kuivad topeltsokid jalga (andsin giidile ka paari enda varudest), märjad püksid jalast, pusa selga ja magamiskotti. Kuna minu magamiskotil „kapuutsi“ pole, sidusin varusärgi endale mütsiks pähe. Õhtusöögiks juustuga saia. Pea alla rohtu ja silm looja. Õige pea oli aga niiii paganama külm, et olime kõik tihedalt üksteise vastas. Minu magamiskotil märge, et 12C on ideaaltemperatuur, sellest madalam kuni -2C on juba ülim miinimum ja risk. Tundus midagi sinnakanti olevat küll. Äratuse sättisime kella seitsmeks. Seega kaksteist tundi magamist. 

           Öö täitsid miljonid tähed...

            Muidugi, magamiseks seda nimetada ei saa. Aeg-ajalt suikusime, et siis jälle külmalt värisedes üles ärgata ja oma varbaid mudima hakata. Lihased kurtsid eelmise päeva raskuste üle ning kõva küljealune ei teinud olukorda paremaks. Ka Robinson, kui ta parasjagu külmast ei lõdisenud ja unne suikus, norskas nagu mersu diiselmootor. Mul oli suva, senikaua kuni teha kehasoojus mind ka soojendas.

            Kell kuus hakkas Nicolase telefon laulma. Kuigi päike oli juba tõusnud, oli see allpool pilvepiiri nii et meid ei valgustanud ega soojendanud. Otsustasime pool tundi edasi pikutada ja oodata ilma soojenemist. Ja täitsa nii läkski.

              Varsti paistis päike ka meie onni klaasita aknast sisse ja nagu kõigusoojased saime meiegi päikesest energiat ning virgusime. Võtsime vastu otsuse, et Robinson jääb kraamiga onni ning meie Nicolasega võtame vaid vett kaasa ja vallutame selle tipu lõpuks ära! Kiirelt sai juustuga sisse ja minekule.

            Eriline piin oli külmi ja märgasid pükse jalga panna (mul Kamerunis ainult üks paar pikki pükse) ning lausa Genfi konventsiooni vastane oli läbimärgi saapaid jalga susata. Olgugi, et ööseks olin neisse vetsupaberit sisse toppinud, et veidigi niiskust välja imada. Õues avastasime ka kellegi mahajäetud pudeli, mis oli seest härmas. Öö oli vist päris jahe.

            Eilne päev jalgades, hõre õhk (internetist lugesin, et sellisel kõrgusel juba 40% vähem hapnikku sissehingatavas õhus kui merepinnal), vulkaaniline tuhk (kes rannaliiva jooksnud, teab kuivõrd see tavapinnast raskem on) ei teinud viimast tundi eriti kergeks. Kuigi tõusud olid leebed tegime sagedalt peatusi. Iga 30-50 meetri tagant kolm minutit hingetõmbamist.

            Vaatamata raskustele oli rännak siiski nauditav. Väga vinged jahtunud laavajõed, kauged suitsevad lõõrid, surematud rohelised taimed, kes ka sellises kliimas mäepinda katta suutsid. Sinine taevas kus paistis juba päris mõnusalt soojendav päike.

            Kell kaheksa olime tipus. Lõpuks ometi. Ümberringi vaadates polnud ühtegi punkti meist kõrgemal. Pilved madalal all. Päike kõrgel taevas. Ülim vaikus, ülim rahu. 4090 m. Tegime pilte, laulsime hümne, meeleolu oli väga ülev.

Tipp. Pilved seal kuskil all

Vaade tipus. Kõik mis nähtaval on üle pilvepiiri

            Kui onni tagasi jõudsime oli Robinson lebomatid, magamiskotid juba kokku pakkinud. Jäi ainult keha kergendada, kraam selga, viimase liitri vett vööle ja minekule. Onni nr 2 jõudsime umbes kahe tunniga. Võtsime poti kaasa, kinnitasime Snickersiga ja asusime teele.

            Järgmine osa oli juba päris ränk. Lihased hakkasid üksteise järel töölepinguid üles ütlema. Ja mägi aina jätkus ja jätkus. Rohkem pilte ma ei teinud, ainus mõte oli jõuda järgmisesse onni ja siis järgmisesse ning siis koju. Pilves sadas vihma rohkem kui eelmine kord ja kuigi meeleolu mäe vallutamise tõttu veel ülev, oli minek raske.

            Kaua aega ja mitmeid libisemisi hiljem olime keskmises onnis. Sõbralik kristlane tegime meile väga magusa tee (mis oli antud olukorras SUPER), sõime tuunikalaga saia. Kaua seal istuda ei saanud, sest lõpuks oli vaja ju ikkagi koju ka jõuda. Ees oli ootamas veidi laugemat savanni ja osa metsa. Ronisime kaua. Kukkusime sageli (ka Robinson). Hakkas vihma sadama. Mitte tibutama vaid sadama. Rada muutus vaikselt ojaks. Kui metsani jõudsime, sadu tihenenes padukaks. Vesi ulatus hüppeliigeseni ja voolas kiiresti. Kohmitsesime kivide vahel, ei saanud päris hästi aru, kus oli vesi ja kus oli kivi. Lihaste ülesütlemine ei aidanud kaasa. Mets tundus olevat lõputu ja vihm ei andnud mitte üks teps järgi. Kotid muutusid järjest märjemaks ja raskemaks. Kujutasin ette, kuidas varsti tuleb suurem veevool ülevalt mäelt ja viib meid endaga kaasa. Polekski nagu kõige halvem olnud...

            Onn number üks. Oh sa mu meie! Robinson mõtles, et teeme seal pikema pausi. Olime läbimärjad. Nagu bassseinist tulnud Kkoju jõudmise tung oli nii suur, et jätkasime pärast ühe Snickersi söömist. Vesi sai otsa.

            Ilma vihmata oli minek veidi lihtsam, aga nüüd kimbutas meid muda. Vigaste lihaste tõttu paterdasime nagu pingviinid. Ronimiskepp muutis meid aga hoopis Charlie Chapliniteks. Mets ei tahtnud lõppeda. Läksime alla ilmselt umbes sama aeglaselt kui olime üles roninud. Lõpuks olid istandused, lõpuks teed, lõpuks linn! Kell oli pool viis.

            Andsime Robinsonile kogu laenatud varustuse ja võtsime enda asjad. Paterdasime mäest alla, saime taksole. Kodu. Kõik oli märg. Fotokas töötab, aga on niiskust täis ja udune. Kaamera nupud ei funksi enam, nii et videosid ma sealt kätte ei saa... Kasutan mõlema kuivatamiseks läpaka ventilaatori sooja õhku. Aitäh Nortal! Ja Nokia mobla töötab probleemideta!

            Nicolase rahakott on hävinud.. või õigemini, see, mis seal sees oli. Paberist dokumendid ja raha. Plastikaatidel pole häda midagi. Mu magamiskott, mida kodus tekina kasutan oli läbimärg. Panin kuivama.

            Riided seljast, ja voodisse. Kuna tekki mul nüüd polnud mässisin ennast kõige pealt tekilinasse. Ikka jahe. Kangutasin aluslina madratsi alt välja ja tekitasin kookoni. Oh kui hea. Kell kuus magasin. Ärkasin kella kaheksa paiku hommikul.

            Varustuse hooldus, riietepesu (mis muidu teen nädalavahetuseti). Lihased valusad nii et lõunapaiku kontorisse sõitsime taksoga. Lõunasöögiks riis ja kana – isver kui hea!

            Mägi ilmutas ennast korraks. Kuid seekord ei tundnud me enam tema ees aukartust. Nüüd oli ta taltsas. Kuigi ikka on ta kõrge ja mastaapne, vaatame teda kui vana sõpra, mitte kui rivaali.

            Kokkuvõtvalt peab tunnistama, et füüsiliselt oli mägi päris raske. Tõsi, minu füüsiline ettevalmistus polnud ideaalne ja mäe ronimise viimatine parim saavutus on karm 318m Suurel Munamäel. Kaitseväe rännakud hindan aga raskemateks kui selle ronimise. Ent vähem ohtlikuks. Sest mäel olles pole mitte mingisugust turvavarustust ega pääste võrku, pole olemas koptereid kanderaame ega midagi. Vaid sina ja su sõbrad. Hea, et midagi ei juhtunud. Siiski peab ütlema, et rada on kenasti valgeks võõbatud kividega märgistatud ja suurim oht on külm. Vaated on ilusad (selge ilmaga ilmselt veel ilusamad), loodus on ääretult huvitav ning vaikus täiesti endassemässiv.

Tõestusmaterjal 4km kõrguselt

           

Mida tegime, teeme ja tahame teha

Enne Kameruni saabumist polnud mul tegelikult päris lõplikku arusaama sellest riigist, piirkonnast, linnast või üleüldse organisatsioonist, kellega tööle tuleb hakata. Ainus, milles vähegi enesekindlust tundsin, oli seoses tööga lastekodudes, sest lapsed on igalpool üsna sarnased. Eesmärk oli anda panus kohalike orbube arengusse, saada kogemus, õppida kohalikelt ja seda kõike pärast Eestis soovijatega jagada. Sõnades ilus, aga kuidas see tegelikkuses välja pidi nägema, ma ei teadnud.

            Muidugi, Kameruni kohta võib lugeda internetist, saab teada (koloniaal)ajaloost, demograafilisest taustast, õrnalt aimu ka kultuurist. YouTube’s on võimalik leida hulka videosid Kameruni kohta. Isegi sihtlinna Buea kohta on mõned klipid. Ka organisatsioonil, kus tööle hakkasin, Green Cameroonil , on oma, päris põhjalik veebilehekülg, kus selgitatakse, millega tegeletakse – keskkonnakaitse, kogukonnatöö, noored. Lisaks sellele, andis organisatsiooni juht ja üks prantslasest vabatahtlik meilitsi teada hetkeinformatsiooni riigi, ilma jms kohta. Samuti lugesin hoolega Green Camerooni taotlust GLEN programmist osavõtmise kohta, kus oli ka veidi lähemalt plaanitud lastekodude roheliste keskkonnaklubide projekti kirjeldatud. Vanaema uuris isegi seitsmekümnendate ENE-st Kameruni kohta lisainfot.

            Ent vaatamata kõigele sellele, oli ikkagi pisut kõhe tunne, mitte küll päris pea ees tundmatus kohas vette hüppamine, sest selle vastu hoiatab Päästeamet, aga päris kõrgelt ülepeavette sukeldumine ikka. Läheb mingi tegelane, kellel on üldhariduslikud teadmised keskkonnast ja lühike kogemus lastega töötamisest kaugele riiki, kus eelduslikult on kõik asjad teistmoodi, kui harjumuspärane ning püüab seal keskonnahariduslikke tegevusi läbi viia? Julge mõtlemine.

             Pärast ööpäevast reisimist risti üle Aafrika mandri (Tallinn – Stockholm - Addis Ababe – Malago – Douala - Buea), jõudsin kohale. Organisatsiooniga tutvudes selgus, et tegu on pisikese ja alarahastatud ettevõtmisega ja kuigi juhil on arusaam, millist projekti ta soovib, on selle elluviimine, kujundamine ja rahastamine täitsa meie enda rida. Õnneks määrati meid aitama üks kohalik vabatahtlik.

            Kuna Kameruni koolides ametlikku loodusõpetust või muud sarnast keskkonnahariduslikku ainet pole, on Green Cameroon otsustanud seda hariduslikku tühimikku täita. Eelmisel aastal viidi ellu koolide keskkonnaklubide projekt, mille raames loodi kohalike koolide juurde keskkonnaklubid, kus huvilised kord nädalas kokku tulid ja keskkonnateemadel arutasid/õppisid. Abistavaks materjaliks koostati ka vastav õpperaamat, kus olemas nii teaduslik informatsioon kui ka mängud/meetodid nende kinnistamiseks.

            Meie ülesanne oli põhimõtteliselt sama asja teha lastekodudes. Raskus seisneb aga selles, et erinevalt koolidest, on lastekodude elanike vanused väga erinevad, praktiliselt kõik on esindatud. Kolmest kaheksateistkümneni. Suurtes lastekodudes niisugune asi väga ei segaks, saaks lihtsalt luua erineva vanusega grupid ja siis vastavalt sellele tegevused kohandada eakohasteks. Ent meie projektis osalevatest kolmest (algselt viiest) lastekodudest on alla viieteistkümne lapse ja vanuseline jaotus pole võrdne. Meil pole ka ressurssi näiteks kahe vanema lapsega eraldi õppetund teha, teine veidi noorematega ja kolmas kõige pisematele.

Järgmine raskuspunk on finantsid. Või õigemini nende olematus. Kuigi GLEN programmist osavõtmiseks peab organisatsioon lubama, et rahastavad tegevust ise ja vabatahtlike poolt mingisugust rahalist toetust pole, on sellest tõsiasjast sageli mööda vaadatud. Ka Green Cameroonil vahendeid pole, nii et kõik õppetarvikud (pliiatsid, markerid, paberid, transport lastekodusse jms) tuleb meil endal leida. Ilma vahenditeta oleks päris keeruline laste tähelepanu hoida ja õppetegevust vähegi soodustad. Sest lapsed on lapsed ja tahavad ise teha, mitte ainult kuulata ja rääkida.

Siiski, on teisi organisatsioone, kus see probleem on tugevam, on selliseid, kus seda pole üldse. Lihtsalt, Green Cameroon juhutumisi on ilma toetajateta.

Senimaani oleme teinud tutvumiskohtumise, kus mängisime erinevaid mänge, et lapsi tundma õppida ja pisut loodusest üldisemalt. Teisel korral puudutasime vee teemasid. Arutasime loomadest, kes elavad vees, miks vesi üleüldse on tähtis ning rõhku asetasime ka veetsükkli mõistmisele, et lapsed mõistaksid maakera vee olemust. Lisaks veel arutasime suurematega veereostuse põhjustest ja tagajärgedest.

Suur hulk aega läheb õppetunni ettevalmistamisse, sest erinevates lastekodudes on laste teadmiste tase, julgus ja püsivus erinev. Palju oleneb ka grupi suurusest ja vanuselisest koosseisust. Lisaks püüame oma tegevuses võimalikult palju vältida loengustiilis rääkimist. Rõhk on olnud küsimustel, arendavatel mängudel, õpetlikel enda välja mõeldud muinasjuttudel ja joonistamine. Paraku ka seetõttu, et need tegevused on kõige odavamad, paber ja pliiats pole nii kallis kui näiteks plastiliin või midagi muud. Järgmine kord tahaksime lastega istutada mõned söödavad taimed, et nad saaksid nende eest ise hoolt kanda, ent ka siin põrkume raha vastu. Kust võtta istikud? Labidas? Kindad oleks juba luksus..

Ülejärgmine on kavas rääkida prügist ja selle taaskasutamisest, teha väike koristusaktsioon nende koolide ümber. Ent jällegi, ressursid?

Kõik läbitud teemad ja kasutatud metoodikad paneme kirja, et koostada midagi käsiraamatu sarnast. Sinna lisame veel teemasid, mida me siin oldud aja jooksul läbi võtta ei jõua. Eesmärk oleks, et kui me nendele lastekodudele need käsiraamatud anname, saavad nad omal käel keskkonnaklubidega jätkata. Või leidub mõni kohalik vabatahtlik, kes on nõus neid vedama. Suuremalt mõeldes, pärast nende käsiraamatute trükkimist võiks neid jagada veel laiemale ringile lastekodudest. Aga see on tuleviku muusika. Praegu võtame ühe klubikohtumise korraga.